Kui keegi on juba hakanud arvama, lugedes meie Austraaliat ülistavaid sissekandeid, et meil on siia kavas kindlasti elama jääda, siis päris nii see veel pole.
Kuigi võõrriigist tulnud kodanikesse suhtutakse enamasti lugupidavalt, siis ainuüksi põllul töötamise eest elamisluba ei anta. Küll aga võib seda tööd 3 kuud tehes taodelda veel üheks aastaks working holiday viisat. Meil on veel pikalt aega selle peale mõelda.
Siin teenitav palk on Eesti mõistes hea, ning arvatavasti võib miinimum palka saav Austraalane endale rohkem lubada, kui samas seisus tööline Eestis. Kuid rahal on siin ka omadus liiva kombel sõrmede vahelt kiirelt pudeneda, sest hinnad on sageli vähemalt 2 korda kõrgemad kui kodumaal.
Igal medalil on kaks tahku, nii nagu ka heaoluühiskonnal on oma varjukülg. Tulles ise riigist, mis on suhteliselt hiljuti astunud sovjetlikust ``võrdsus`` ühiskonnast kapitalismi olelusvõitlusse, tundub siinne ühiskond äärmiselt ´´pehmo´´.
Vaatasin eile telesaadet, mis oli analoogne meie politseikroonikale. Aga selle asemel, et tuua lihtinimesest televaatajani erutavaid kaadreid näoli maha surutud pättidest, näidati seal vaid lõputuid politseinike ning kurjategijate vahelisi vaidlusi. Heal juhul lõppesid need vaid sellega, et vormikandjal õnnestus ilmselget seadust rikkunud kodanikule kohtukutse tasku sokutada. Siinkohal meenusid mulle Pärnu suveööde pahupoolt kajastanud krimisaated, kus kohalikul tasandil tuntud politseinik Ants, ilma pikema jutuda ööklubi ees tülinorivaid räuskajaid kuuti pistab. Kuigi iga kord Antsu nähes kurdab ta, et Eesti politseile pole jäätud mitte mingeid õigusi oma töö tegemiseks, siis ei tundugi asi nii hull altpoolt maakera vaadates.
Hiljuti oli uudistesse jõudnud vaidlus, miks Austraalia sõdurid peavad missioonil olles jõulude ajal 10 dollari eest õlut ostma. Lõpuks olukord lahenes sellega, et isamaad teenivad mehepojad saavad pühade ajal õlut tasuta pruukida.
Rikkas maa meelitab kohale kõiksugu immigrante. Kui aga meie saabusime Austraaliat nautima puhaste paberite ning kehtiva viisaga siis afganistaanid saabuvad ebaseaduslikult . Nende põhiline argument, peale vahelejäämist, on hirmunud tõdemus, et tagasisaatmise korral ähvardab neid mahalaskmine. Enamasti on see Austraalia humaansust austava seaduse jaoks piisav põhjus nende paigale jätmiseks. Neile muretsetakse töökoht ja elamine. Imelikul kombel juba aasta pärast, kui endised sõjapõgenikud on ennast jõudnud mugavasti sisse seada kohalikku ellu, lähevad nad puhkusereisile kodumaale, unustades täielikult surmahirmu. Mõned afgaanid muutuvad põgenikelaagris vägivaldseks ning süütavad neile toodud arvuteid, kui neid piisavalt kiiresti pole ühiskonda lastud.
Paraku viimane põgenike laev teel Austraaliasse leidis oma huku Jõulusaarel, kui see sama torm, mis meiega elamist raputas, nende laeva vastu rannikukaljut puruks peksis. Seekord päästeteenistus kas ei jõudnud või ei tahnud ülearu kiiresti kohale jõuda. Pikast merereisist põdurad immigrandid enamuses hukkusid teravate kaljude ning hiigelalinete vahel, hoolimata kohalike auside ennastsalgavast püüdlustest neid päästa.
Alkohoolikutest aborigeenid joovad maha neile antava igakuise toetuse. Regulaarne riigi poolt antav elatusraha on valge mehe soov heastada selle maa põliselanikele tehtud karmi ülekohut minevikus. Soov on ilus, kuid näib et aborigeenidele on see pigem karuteene osutanud. Nad ei oska enamasti hinnata sülle sadavat raha, sotsiaalkortereid ega autoostu soodustusi. Lagastades selle kõik ja põhjustades aktiivset kuritegevust upuvad nad ise mõnuainete küüsi ja pälvivad teiste inimeste pahameele. Kuuldavasti pidavat oma juurte ja loodusega veel sina peal olevad põliselanikud oma eluga palju paremini hakkama saama, kui urbaniseerunud aborigeenid, kuid kahjuks oleme viimaseid vaid telekast näinud
Viimaseks mainin ärahellitatud ´´lapsi´´ (loe 25-35aastaseid inimesi), kelle eest on vanemad alati kõik ära teinud, ning kes ise pole enam suutelised iseseisvaks eluks. Naised ei oska süüa teha ega koristada, mehed elavad koos oma emaga ning ei oska nõusidki pesta, rääkimata muust. Peale arvutimängude neil enamasti ülejäänud huvid puuduvad.
Eelpoolkirjeldatu põhineb minu põgusal Austraalias elatud kogemusel ning paari inimesega vestlemise tulemusel ning ei apelleeri 100% tõele. Külla aga vastab tõele see, et meile Austraalia meeldib!
