Maarja kommentaar uuu? on täiesti õigustatud, nimelt on meie muidu toimekas blogis juba paar nädalat vaikus olnud. Eks selles saab süüdistada nii pikki päevi õunapõllul, liiga aeglaselt valmivat toitu kui ka lihtsalt oma mõtetega üksiolekut. Viimased nädalad on pakkunud piisavalt pinget, et keskenduda iseenesele ning mõelda oma mineviku, oleviku ja tuleviku üle. Mida ma elult tahan? Elu on mäng, milles iga inimene valib ise endale rolli ja stsenaariumi. Me ise vastutame oma otsuste eest ning lõppkokkuvõttes polegi meil kedagi süüdistada, sest see tähendaks kontrolli äraandmist. Kes aga tahaks tunnistada, et ta ei kontrolli oma elu? Siin mängus on võimalik kõike muuta, tuleb ainult endale selgeks teha, mida me elult tahame. Kunagi ei tohi lasta kellelgil öelda, et sa ei ole suuteline oma eesmärki saavutama, väga vähesed kaugele jõudnud inimesed on edu saavutanud kaasasündinud andega. Edu taga on tohutu vaev. Austraallasest tennisist Sam Soutori tunnistas, et selleks, et preagu tipus olla on ta alates 9.dast eluaastast peale iga päev reketit käes hoidnud, ta tahtis olla parim ning seda tuld tema hinges ei peatanud miski. Meil kõigil on hinges mõni selline soov, midagi sellist mille võibolla oleme juba unustanud aga kusagil ajusopis on midagi millele mõeldes täitub keha energiaga ning sihikindlus saab uue hoo. Võibolla on meie ühiskond selle soovi sinus juba ammu maha surunud ja selgeks teinud,et valitud tee ei vii kuhugi, kuid sinus ei ole see unistus kadunud. Vahel tundub ka, et algklassidest peale õpetatud ühiskonda sulanduv mõttemall, hävitab kreatiivsuse teha midagi erakordset, teistsugust. Seega, kas me kõik tegeleme asjaga, mis meid köidab ja kannustab või keegi on lihtsalt jäänud kinni süsteemi ning muutuse kartuses hoiab sellest kramplikult kinni? Kinnisvaraarendaja Carly Cruchfield ütleks selle peale- my freedom lies in my ability to change ( mu vabadus peitub mu võimes iseennast muuta). Iial ära peatu õppimast ning muutumast, sest liigne stabiilsus on taandareng. Need on vaid murdosa mõtteist, mida ma siinolles olen lahti mõtestanud ning endale selgemaks üritanud teha.
Nii minul kui Alvaril olid siia reisile tulles sarnased sihid- võtta aeg maha iseenda jaoks, laiendada oma horisonti ning näha lummavat loodust. Võin väita, et seda kõike oleme me saanud ning vaikselt hakkab tulema aeg, mil peab mõtlema otste kokkutõmbamise peale. Seega üllatus- üllatus, kes minu eelolevad mõttelennud on jõudnud ära kannatada- avaldan edaspidised plaanid. Selleks, et Eestisse jõudes Tootsi taskutest saaks ka midagi välja võtta ja mitte „Rehepapi“ sulase moodi käia teiste sahvrites seepi söömas, nosime puude otsast õunu kuni mai lõpuni. Seejärel võtame ette idaranniku ning coverdame ära kõik olulised punktid suure saare selles osas - Brisbane, Gold Coast, Sidney jne. Seejärel jõuame oma järjega tagasi Melbourne, kus müüme oma auto ( teistes osariikides müüa oleks palju kulukam) ning lendame kaunile Taimaale. Ehk siis tuvume Bangkoki´ga ning teeme ka lühikese tiiru Kambodzasse ja Vietnami. Vietnamist lendame Malaisia pealinna Kuala Lumpurisse, kus lahke odavlennufirma Airasia transpordib meid romantilisse Pariisi. Rohkete tänavakohvikute ja maailmakuulsa torniga tutvumiseks jääb meil päevake ning 29 juuni õhtul astume AirBalticu pardale ning kell 21.10 väljume Tartu lennujaamast suvisele kodumaale. Seega jah, piletid on taskus ja kuupäev lõpuks kindel. Welcome to Estonia!
PS! Lisaks veel niipalju, et vihma tõttu saime vaba päeva ja jõudsime käia ka lähedalolevas rahvuspargis ning eelmine nädal tegime kängururistsed ka oma autole. Õnneks väike hallkänguru, kes põõsastest intertsiga välja kargas, tabas meie auto esinurka ning peale paarikorrast kukerpallitamist jätkas oma esialgset trajektoori. Ka auto pidas viisakalt end ülal ja ainukese vihje kokkupõrkest andsid hallid tutid esiklaasikaitse vahel. Õnnelik õnnetus.
Täna käisime naabrimehe juures end harimas ning rõõmuga tutvustas ta meile oma elevandiluu kollektsiooni. Suure elumehena elas ta paar aastat Indias ning 1970.datel oli elvandiluu nikerdustega kaubitsemine veel legaalne. Oma selgitustes täpsustas ta, et antud esemed on rohkem kui 100 aastat vanad ja tol ajal võeti võhad ära surnud tööloomadeks olnud India elevantidelt. Minu rohelisele hingele tegi aga rohkem haiget, kui nägime, et vaip, kuhu varbad sooja lükata, on päris tiiger. Nii graatsiline ja ilus kaslane lebas lihtsalt seal. Ilu, mis tuleneb looma liigutustest, tema iseloomust, elust, oli lihtsalt kadunud ja saanud kellegi põrandakatteks. Pooldan salaküttide mahalaskmist. Tänaseks kõik.
