Hoiatus: igav ning Alvari hingeellu kalduv sissekanne
Oleme üle nelja kuu jälle tagasi Melbournes, eesmärgiga müüa auto ning istuda lennukisse ja lehvitada Austraaliale (vähemalt selleks korraks). Vaadates fotosid möödunud seiklustest elanevad mälupildid juba vahepeal arhiivi ladestatud infoga. Pilte silmitsedes, meenuvad ka nende tegemise ajal vallanud mõtted ning üllataval kombel ilmnevad märgatavad isiksuse muutused selle 9 reisikuu vältel. Isegi nöoilme on teistsugune. Enda puhul olen märganud , et mu portree meenutab üha enam seda posissi, kes käis Pärnus põhikoolis ning polnud veel sõudmisega kokku puutunud. Kandiline näokuju on muutunud jälle ovaalsemaks ja lapselikumaks. Hetke nõudmised elustandardile on kahanenud, tulevikuootused pigem kasvanud. Kui alles poolteist aastat tagasi ajasin Tartu linnas mööda poode õiget ordopeedilidt patja taga, et kael ei jääks magades kangeks, siis nüüd olen maganud kümnete erineva peaalusega, sealhulgas sageli ka kokkurullitud teksapükstega ja kampsuniga. Padja omaduste üle arutada pole enam pähegi tulnud.
Eestis matkates oli alati hea teada, et varsti jõuab oma harjumuspärasesse kodusse, kus kõik on käepäraselt olemas. Siin aga sõidame päevade viisi autoga ning igas asulas vaid ootamas tundmatu ulualne koos inimestega, keda pole varem kohanud ja arvatavasti see ka ainsamaks korraks jääb. Kasutame odavamaid lahendusi sh kodumajutust. Käies majast majja kohtab inimeste erinevaid lähenemisi oma tarekesse. Mõni paneb kogu oma vaba aja koduhooldusse, teine satub vaid sinna magama.Mõnele meeldib lugematu arv nipsesemeid ning asjandusi, mis peaks tekitama kodusemat tunnet, mõni teine aga armastab minimalismi ning selgeid pindasid. Meie nõudmised piirduvad voodi ning vannitoaga, kõik muu on juba plussiks.
Ruum kui meid ümbritsev materjaalne keskkond omab küll inimesele suurt mõju, kuid veel enm annavad tooni seal sees tegutsevad isikud. Sydneys kui Austraalia suurimast turismi tõmbenumbrist jääb mulle vähe meenuma purjekalaatset kontsertmajast või üle km pikust Harbouri sillast. Aeg kulus rohkem oma kaugete sugulastega tutvumiseks ning mälestused on seda huvitavamad. Esiteks sadasime sisse 36 a Ryani poole. Ryan on olnud 15 aastasest saati kulturist ning teenib elatist isa algatatud hoonetele disainnurkade meisterdamis firma juhtimisega. Oma maitsekalt sisustatud rohelise äärelinna majja jõuab ta iga päev vaid loetud tundideks, et valmistada järgmiseks päevaks karpide sisse uus kogus tervisliku toitu,et siis minna ennem päikesetõusu uuele päevaringile. Austraalia unistuses ehk tagaaias paiknevas basseinis ning grillinurgas, lõõgastuvad hulga sagedamini tuvid kui maja peremees ise. Oma parimal päeval pälvis Ryan koguni mr Olympia tiitli harrastajate klassis. Muidu on tegemist mehega, kes võib pidada väikse loengu Austraalia ohtlikest loomadest, arutleda muudel intelligentsetel teemadel, kuid peale väsitavat tööpäeva ei tea midagi paremat kui sohvas komöödiasarju ning multikaid korraks vaadata. Ainukese vaba päeva nädalas veedab Ryan kirgliku surfajana rannal. Ryan lubas meile Eestis vb külla tulla, kui ta paari aasta pärast enam nii tõsiselt sporti ei viljele.
Kolm 6de on sinima''gede vaatamisva''a''rsemaid kivimoodustisi
Teisena kohtusime 23 aastase Alistariga. Noormehel oli küll hetkel käsil kiire periood, sest keemia bakalaureuse kraad vajas peagi kaitsmist. Vaatamata sellele leidis ta meile mõlemal päeval aega, et oma kodulinna tutvustada. Alistariga leidsime olevat palju sarnasusi, sest vastavalt ealisele iseärasusele on meil kõigil kolmel käsil oma koha leidmine maailmas. Alistar alustas ülikoolis käimist majandus teaduskonnas, kuid tundes südamehäält hoopis keemia erialal, tegi suunamuutuse. See pani ka ennast mõtlema, et peaks oma lapsepõlve unistust rohelise bioloogina veel korra proovima teostada mõnes Austraalia ülikoolis. Algatuseks vahetusüliõpilasena ning edasi juba paistaks, kas hea õnn naeratab või mitte. Alistar lubas meid Eestis külastada veebruaris, kui ta peaks just saabuma 3 kuuliselt Lõuna – Ameerika reisilt.
Peale minu sugulaste kohtusime veel mitmete hiljuti maakera kuklapoolele elama asunud eestlastega. Vahel oli lausa arusaamatu kuulda, kuidas Eestis edukad ning headel kohtadel istunud inimesed olid tulnud siia tegema sisuliselt mida juhtus. Samas oli ka neid, kes tegid tugeva arengu oma valitud erialal. Näiteks ühe tüdruku reisiaasta ei möödunud mitte farmides puuvilju korjates, vaid hoopis erinevates orkestrites tsellot mängides. Rõõm kordaläinud aastast oli tal suur. Ei kurda ka meie. Õpitud on palju: autoga sõitma nagu vana mees, julgelt pursima inglise keelt, õpitud paremini tundma iseennast ning saadud julgust astuda välja igapäeva mugavustsoonist ja suhelda kõiksugu inimtüüpidega üle terve maailma.
Sarnaselt Ryanile on ka Alistar kirglik surfaja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar