Viimane õhtu Melakas

Sattusime elama hüperaktiivse ja igal samul tantsiskleva joogatreeneri poole. Kui teda esimest korda nägime, näitas ta parasjagu jooga õpilastest keskealistele naisterahvastele oma elamist. Kasutades sagedasti lauseid nagu: pole kahtlust, et ma suhtlen jumalaga; siin majas pole muud kui vaid vaimsus, ei midagi materiaalset; mind huvitab vaid jooga. Ise kandis see peenike tegelane samal ajal jalas lillasid liibuvaid pükse ja roosat kaisukaru pildiga nabapluusi. Vestluse kägus pidas ta aegajalt toredaks omale sõrmega niburinge teha.
Ühesõnaga, paras ilane tüüp.
Kristiin arvas, et ta on huvitav. Pidin ka siis tunnistama, et tüüp on hea suhtleja ning tunneb ennast väga vabalt, kuid minu arvates oli tegemist pervoga.
Loomulikult võis mu kiire negatiivse arvamuse taga olla põhjus, et ma suhtun skeptiliselt hiilija tüüpi paarumistrateegiasse. Nimelt on tuvastatud, et tutkaste mänguplatsidel käib kahte tüüpi isaslinde erinevate mõtteviisidega, kuid ühe eesmärgiga. On matšo isased, kes kaklevad omavahel, et selgitada tugevaim, põhjustades nii rüseluse, mida me kutsume tutkamänguks. Teiseks on hiilija tüüpi isased, kes välimuselt meenutavad emaslinde, kes ei võta osa üldisest mängust, vaid imbuvad kohe emaste hulka ja ajavad seal oma asja. Seda esineb ka inimeste maailmas, kus mõni  ´´tundeline´´ kutt räägib, et ta on vaid sõber mõne tüdrukuga, kuid pärast kuuled, et ikka supsis ära.
Kuna ma ise olen üle kümmekond aastat tegelenud spordiga, siis on mulle tuttavam tugeva mehe etalon.
Kuid asi polnud vaid selles. Tüüp lihtsalt hakkas esimesel võimalusel rääkima, kui palju ta vabatahtlikku tööd teeb ja lastele tunde annab. Selline asi tekitas kahtluse, et tüüp oma sisemuses teab, et ta on mingi koha pealt jätis ning seetõttu soovib, et teised inimesed teda väga meeldivaks peaks ja talle seda korrutaks, et ta saaks ka oma südametunnistusele öelda, et ta on hea inimene. Pealegi tagab selline töö laste läheduse.
Esimesel ööl magama minnes olin väga umbusklik tema suhtes.
Täna peale linnatiiru saime temaga uuesti kokku, et minna õhtust sööma. Astudes majast välja hakkas ´´ mees´´ endast kohe rääkima, nagu oleks teadnud mis ma temast arvan. Mees selgitas, et on gei, et ta jõudis 15 eluaastaselt läbi käia kõik kodupaiga baarid ja klubid. 18 aastaselt alustas juba narkootikumidega  ning oli muidu oma eakaaslastest palju kaugemale arenenud. Et meestele meeldida hakkas ta tegelema tantsimisega ja seejärel sattus joogasse. Käies ära vahepeal tuntuse ja rikkuse jalamil mõistes ta, et ta tunneb ennast surutult. Vabanemine tuli läbi jooga, mis oli tee jumala juurde. Uskumata mingit kindlat usku, on ta jumala seisukohalt paduusklik, elab hetkel võimalikult tervislikku elu. sööb vaid taimset, annab vabatahtlikuna tantsu ja jooga tunde. Linnapeal käies on tüüp tõeliselt cool ja kõigi sõber. Peale õhtusööki viis ta meid väga ilusasse palmipuu haljastusega kaunistatud kõrvaltänavasse, kus oli baar me & ms Jones. Baaris mängis elavmuusika ning kõik kes seal esinesid olid veel koorumata tuleviku talendid. Ka meie joogatreener haaras mikrofooni ja kukkus laulma nagu noor jumal. Tol hetkel oli mul hea meel, et tegemist on geiga, kui nägin Kristiini vaimustatuid silmi. Ise ma selliste tegelaste pärast enam verest välja ei löö. USAs nägin ma neid piisavalt ja see siin polnud veel külgegi hakkanud lööma, nii et paanikaks polnud põhjust ja lasin parem mõnusalt ühel külmal õllel kurgust alla joosta. Peale kahte õlut oli hirm oma puise inglisekeele kasutusoskuse pärast kadunud ning soov seda täiustada sai valdavaks. Rääkisin mõnusalt mitme inimesega üle laua ja kuulasin tõesti väga häid artiste. Kris läks ahvivaimustus näos uurima, kuidas vanahärra klaverimängija nii ilusaid noote välja tõmbab sellest masinast, kuid üks pudel õlut temalt veel hirmu avalikkuse ees esineda ei võtnnud. Tasunud arve (väljas süüa on siin odav aga baaris käia ja putkast šhokolaadi osta kallis) suundusime jooga treeneriga linna peale. Tegelane viis meid mööda kõige hullemaid agulitänavaid pidi kalmistule, vanassse kirikusse. Veel käisime mahajäeud majas, kus ta ise nahkhiirde hirmus tagasi tuli ja seejärel ei pidanud pahaks hauale kusta. Lõpuks tungisime siisse muuseumi aeda, kus ´´ mees´´ rebis seljast riided ja kargas purskaevu võtlusse alastamatu veejoaga. Nähes kui vabalt ja mõnusalt ta ennast tundis tekkis omalgi soov kuuma öö eest jahutust otsida purskaevust. Kuid nagu eelnevalt sai mainitud, oli tegemist geiga, siis ei hakkanud ma värskendus eesmärgi nimel riskima valede signaalide andmisega. Muusemi territooriumilt lahkudes jalutasime sülle otse valvurile, kellelt küsisime luba territooriumilt lahkuda. Valvur oli lahke mees ning avas värava.
Selline oli meie viimane õhtu Melakas. Leppisime veel kokku, et läheme homme meie geist sõbra jooga tundi. Minu skeptiline suhtumise kõrvale on juba tekkinud uudisihimu ning ma tahaks tõesti teada, kas see hõbluke sell suudab kõike seda vabadust ja rõõmsameelsust, mis ta endas silmnähtavalt kannab, üle anda ka oma õpilastele nagu ta meile väidab. Ma ise olen viimasel ajal nii ratsionaalse suhtumisega, et ma ei mäletagi, et oleksin üldse kuagi midagi üleloomulikku kogenud. Eks siis homme paistab, kui me koos keskealiste naistega tema õpetuste järgi liigutame ja mõtleme.
Tänane õhtu läks kindlasti meie reisi ühest neljast eesmärgi alla, nimelt kohata teistmoodi mõtlemisviise. Meie joogatreener on üks kuramuse muretu selle, kes naudib eneseteostust läbi jooga jumalani jõudmist ning on kaotanud suuremaosa materjaalsetest inimesele nii omastest muredest. Nii ta vähemalt väidab ja esmapilgul ka tundub.

Niisiis, Kristiin on tagasi mängus. Eile, ehk siis 28. tüdinesime Kuala Lumpurist, õigemini tundus nagu kõik vajalik, põnev ja ootusärevust tekitav on tehtud ja nähtud. Seega sõitsime linnast välja 150 km kaugusele väikesesse linnakesse. Aga enne kui sündmustest ette ruttan räägin kõigest sellest, mis rääkimata. Esiteks on Kuala Lumpur päris äge linn, hämmastav kui palju eri kultuure ja religioone seisab külg külje kõrval. Teiseks kohtusime väga huvitavate inimestega. Oma öömaja leidsime couchsurfingu kaudu ning maandusime ühe abielupaari juures, kes on meist paar aastat vanemad. Kahjuks sellel ajal kui me saabusime oli naine ( Olga) Vietnamis ning kodus olid vaid mees, 1 couchsurfer Prantsusmaalt, 1 Venemaalt ja 1 Kõrgeztanist. prantsuse tüdruku Fani´ga veetsime ka kaks järgnevat päeva linna peal. Kolmandal päeval tuli Olga tagasi oma kolmenädalaselt reisilt Vietnamist, millest ta oli vaimustunud. Ta ise on päritolult venelanna ning töötab ajakirjanikuna ning giidina. Venemaalt lahkumise põhjus oli sõnavabaduse puudus pressis. Niisiis reisis ta seni kuni kohtus oma moslemist abikaasaga siin KL-s. Kusjuures silma jäi tähelepanek, et Läänemaailma inimesele on Kagu-Aasiasse minek raskendatud ning enamik tänapäeva noortest lähebki Austraaliasse, USA-sse või kuhugi lähedale Euroopasse, kuid Venemaa ja Aasia noortele ei tekita Ühendriigid vaimustust ning pigem unistatakse reisimisest Laosesse või Vietnami, sest seal on kõik kolm korda odavam kui Malaisias. Väga pikk ja keeruline jutt :) Niisiis samal päeval kui Olga saabus, lahkus korterist Fani ja tema asemele saabus 3 poolakat, 1 hispaania poiss, 5 prantslast ja 1 belglane. Täielik rahvaste paabel. Ning kõigil oli oma lugu, oma reis ning oma seiklus. Kätte jõudiski 28. sept hommik ning meie otsustasime liikuda oma seiklusega edasi. Sihtpunktiks valisime Melaka, mis on väike portugaallaste poolt 16.saj rajatud linn. Positsioneerib ta KL ja Singapuri vahel, nii et meie edasiste plaanide jaoks ideaalne. Selleks tuli meil sõita metrooga bussijaama. Lahkusime me muidugi korterist nii, et meil polnud õrna aimugi millises suunas võiks bussijaam peituda. Õnneks oskab enamik malaisialastest, kes linnas elavad, inglise keelt väga hästi. Küsides inimese käest- " Do you speak english?" on 90% vastus jah. Pealegi on nad ühe naeratuse eest valmis sulle väga pikalt ja mitmekordselt ära seletama kuhu tuleb minna. Niisiis peale väikest valesti juhatamist saabusime metroojaama, millest paari sammu kaugusel pidavat olema bussijaam. Kohe kui metroojaamast välja sai astuda, seisis meil vastas raadiosaatjaga mees ning küsis kas läheme Melakasse. Ta juhatas meid 50 meetrit ja andis reisisaatja ülesande üle oma sõbrale, kes samuti juhtis meid paarkümend meetrit, siis toimus järjekordne vahetus. Vajalik oli see selleks, et teise reisifirma töötajad meid üle ei lööks. Bussijaam oli täielik tohuvapohu. Puudus igasugune süsteem, kõik firmad müüsid oma pisikese leti ääres samu pileteid ja üritasid endale kliente võita. Meie reisisaatja peletas aga kõik teise reisifirma töötajad eemale ning tiris meid oma putka juurde. Niisiis saime lõpuks bussipiletid Melakasse. Seejärel tuli üles leida vaid õige buss, ning oodata pool tundi, et bussijuht sõitma hakkaks. Buss ise oli ääretult mugav, piisavalt jalgeruumi ning konditsioneer-ilma selleta ei pea siin kaua vastu, täna oli täiteks üle 35 kraadi. Pea 2 h pärast astusime välja juba väikeses linnakeses. Meil jäi piisavalt aega, et tutvuda kohalike vaatamisväärsustega ning õhtul 9 ajal saabusime oma järgmise couchsurferi ukse taha. Tegemist on Kanada päritolu Jordaniga, vanust on tal 22 ja preagu töötab alaliselt joogatreenerina ning elab oma ülemuse vanas tühjas hotellis. Siin oleme hetkel ka meie. Saime ise valida endale toa, ning algsest Alvari vastuseisust hoolimata saime lõpuks kaubale, et võtame toa, mis on vanniga, kuid milles pole akent. Mul ei olegi ennem magamistoas mullivanni olnud. Selle peale läks meie eilne õhtu. Tänastest seiklustest ja lähemalt Melakast loodan kirjutada mõne tunni pärast. Nüüd on aga kell 21.00 ja Jordan lubas meid viia välja. Järgmise korrani!

Reisimine välismaale on kõigile, kes seda sagedasti ei tee, mugavustsoonist välja astumine. Paljud jätavadki selle sammu seetõttu tegemata. Ees ootab tundmatus ning väike enesetõestus on sisse programeeritud. Vähemalt alguses.
Uues keskkonnas muutuvad kodumaal paika loksunud suhted vanade tuttavate vahel ning saavad uue varjundi. Kui kodumaal olles esindasin mina meie paari süstematiseeritud ja läbiviivat jõudu, siis reisil olles lasen ma asjadel lihtsalt kulgeda, toetades vaid aegajalt Kristiini meie reisiasjade ajamises. Kris saab muidugi suurepäraselt hakkama ning mina õpin enast tasapisi üha rohkem inglise keeles väljendama.
Kuigi keelebarjääri tõttu tuleb mul siin tihti ette olukordi, et ma olen seltskonnas kõige viletsam inglise keele valdaja, mis tihti mu enesekindlust pitsitab, siis usun et hirmust võitu saades, arenen ma siin kiiremini kui kogu koolitee võõrkeele tundides. (Siinkohal ei taha ma oma võõrkeele alases küündimatuses oma õpetajaid süüdistada.) Usun, et kõige paremini õpib inimene läbi oma vigade ja pidevalt oma mugavustsoonist välja astudes tundmatusse maailma. Reisile asumise üheks peamiseks põhjusesk oli minul soov saada enesekindlust ja julgust tegeleda asjadega mis mind huvitavad hoolimata sellest, et ma algul võin oma soovidest mägede kaugusel paikneda.

Tänast hommikut alustasime Templeri looduspargi külastamisega. Tegemist on linnasisese ´´džunglikaitsealaga´´, kus saavad metsikust Malaisia loodusest aimu ka inimesed, kes suurematesse rahvusparkidesse ei satu. 1200 hektaril laiuv kaitseala jättis peaaegu õige vihmametsa mulje, kui pigistada kinni silm turistide hordide kohapealt. Ronisime ka puude ülemisse rindesse rajatud ´´taevateel´´, kuid asiaatide poolt köitega 50m kõrgusele seotud orisontaalsed alumiiniumredelid ei tekitanud minus kui üle 100kg kaaluvas kahvanahas erilist usaldust. Seevastu oli pind märksa kindlam kõrgustesse viival trepil meie järgmises sihtmärgis Batu koobastes (nähtav pildil). Võitlust gravitatsiooniga pikal trepil muutsid huvitavaks pärdikud, kes liueldes kõikvõimalikel trepi detailidel püüdsid inimeste tagant pätsata midagi söödavat. Enamasti neile seda ka lubati. Kunagisest sõja aegsesesse varjupaikka - Batu koobastesse on nüüd rajatud hindu pühamu. Seejärel käisime Kuala Lumpuri kõige suuremas islami usu mošees, kus ilmselgelt hingestatud moslem andis meile lühiülevaateoma oma usu põhimõtetest. Kuala Lumpuris elavad koos väga erinevatade uskude kogudused ning üldjuhul  rahumeelselt. Päeva viimane pikem ettevõtmine viis meid linnuparki. Suurlinna loomapargile kohaselt leidus seal sulelisi kümmneteis liikides ja erinevais arengustaadiumites. Oli väljapanek ka äsja kooruvatest tibudest.

Alvar on Kristiinile raskel hetkel toeks.
Eile suri Kristiini vanaisa prof. Jüri Kärner.
Saame hakkama.

Kuala Lumpur

Jõudsime Kuala Lumpurisse täna kl 14.00 kohaliku aja järgi. Kuna pelgasime, et passikontrollis tekib kahtlus meie Malaisiast edasisõidu plaanide siiruses, sest puuduvad veel Austraalia lennupiletid, siis püüdsime minna võimalikult lahke moega töötajaga lauda. Plaan õnnestus ideaalselt. Vuntsidega mehhiklase näoga tüüp saatis naiselikul häälel ja transistorraadiost tulevat vanakooli muusika pala ja tagus hoogsa liigutusega meie passe templeid. Enam lebomat passilauda pole ma varem näinud.
Linna jõudes sai koheselt selgeks, et sellistes masstaapides pole jalajõul lootust kaugele jõuda ning sõitsime metrooga 1.6 ringgiti eest = 6,5kr jupi maad edasi kesklinna. Metroo paistabki siin ainus mõistlik liikumisvahend olevat. Sattusime Kuala Lumpur City Central Parki. Lisaks muudele taevasse tungivatele hoonetele (peamiselt pangad), kroonis teiste üle Petronas Twin Towers (nähtav pildil meie hetkelise kodu aknast). Tuues pilgud pilvedelt alla, märkasime sealsamas kõrval olevat Aquariat e veemaailma, mis jättis mulle kui Tartu Ülikooli tolmuste topistega ja miniatuurse elusloomanurgaga harjunud talitajale sügava mulje. Mina vist 4 m arapaimadele, 2m2 raidele ja haidele nii pikaks meelde ei jäänud.
Jõudes väsinult oma varem Couchsurfin´u teel kokkulepitud ööbimispaikka, leidsime oma toast eest väikese geko. 2,5cm sisalik arvas targemaks oma suurte toakaaslaste eest lae alla ronida ja meie pidasime paremaks magama minna, et olla valmis homme hommikuseks vihmametsa tuuriks.

Niisiis, jõudiski kätte lõpuks päev, mil tuli seljakott selga panna. Algne plaan on saanud palju mugandusi ning täna algava tripi planeeritav marsruut on järgmine:17.45 jätame valgete rättide lehvides hüvasti meid saatma tuleva saatmiskomandoga ning tubli Eurolines´i buss hakkab rataste krigisedes kulgema Riia poole. Riia lennujaama jõuame kella 22 ajal ning siis jääb meil täpselt 13.05 h et tutvuda kohaliku lennujaama vaatamisväärsustega :), ühesõnaga esimene öö kohe lennuväljal.Homme, st 24 stardib Ryanairi lennuk 11.05 ning jõuab Londonisse 11.45 ( kohaliku aja järgi). Lennul saame loomulikult koolituse ohutusest ning pingeid kütab Ryanairi 100 000 Euro loos, mille pileti tõsi küll ka mina olen oma naiivsuses korra ostnud. Luksusautot ega ka raha loomulikult ei tulnud. Londonisse jõudnuna saame nautida Stanstedi lennujaama võlusid 5 tundi ja siis 17.30 astuda Airasia pardale. Teadmiseks koha numbrid on meil 21H ja 21J. Ja siis me lendame... kuni maandume Kuala Lumpuris kohaliku aja järgi 13.30. Niisiis senini hoidke pöialt! Kris lõpetab raporteerimise.

Pakime kompsud, ootame tuult ning veame kaardile lõbusaima teekonna Austraaliasse.