Geraldton - tagasi tsivilisatsioonis

Sellest on juba peaaegu kaks kuud möödas, kui sai käidud linnatänavail vaadatud sisse poeakendest ja teha kõike turistidele omast. Carnarvonis käisime küll peaaegu iga nädalavahetus, kuid seda ei saanud eriliseks metropoliks lugeda. Kui töönädal kõrbes lõppes, vurasid kõik oma sõidukitega sinna kokku ning olid jälle üliõnnelikud kui kohtasid jällegi oma vanu tuttavaid kolleege. Nüüd me aga põgenesime seal nagu rotid uppuvalt laevalt ja läksime eriteed.
Peab tunnistama, et reisides suureneb tolerants erinevate inimeste vastu märgatavalt. Mitte sellepärast, et meie konstitutsioonis kirjutatav usu, sõna ja muu vabadus tunduks mulle nüüd kuidagi üllam kui ennem. Lihtsalt kohtudes eri rahvustest inimestega on üllatav näha,kui sarnane on meie mõttelaad vaatamata välisele ja kultuurilisele erinevusele. Vaielda siin jumala olemasolu, tema nime või millegi muu sarnase üle tundub kohatu. Me kõik oleme siia eri maailma otstest kokku tulnud omades erinevaid lastetubasid ja traditsioone. Kuid põhjus miks Austraalias liigub nii palju rahvusi on üks – kõrge palk, soe kliima ja ilus loodus. Me kõik naudime siin seda ja oleme ühes supis.
Ma poleks iial osanud arvata, minuni jõudnud lugude põhjal, et tongalased on nii lahked inimesed. Lahkus on muidugi Austraalias normaalne viisakus, nagu tere ütlemine. Aga tongad suudavad isegi aussisid edestada. Nad pakkusid alati oma toitu, ning farmist põgenedes võtsid meid oma autosse, kuigi neil endilgi polnud kohti eriti üle. Tongade ülemus käskis meil talle homme helistada, et vb saame isegi priiküüdi Perthi.
Pisut kahju on vaid sõpradest, kes jäid maha Canarvoni. Nende kaaslasteks said veteväljad, isolatsioon ning tühi külmkapp.Helikopterid hoiavad nende tegemistel silma peal ja viivad toidupakke abivajajateni. Seega loodame, et peale tapva igavuse seal midagi eluohtlikku ei kujune.
Geraldtonis leidsime vanast hotellist backpakersi hosteliks ümber tehtud hipi elamust eest 3 Võrumaa poissi ning hiljem lisandus baaris veel teisigi lõunaeestlasi. Õlle kõrvaseks kuulasime jälle uusi lugusid ulmeliste palkadega töökohtadest ookeanilaeval, kus püütakse suuri kalu ning teenitakse üle 10 tuhande kr päevas. Kuigi poisid kutsusid mindki laevakapteniga õhtustama, pidime tunnistama, et meie plaanid on hetkel teised ning soovisime neile töövestluseks edu.

Seljakotirändurite hotellis elav kass on võtnud omaks kohaliku eluviisi või siis vastupidi. Otse ookeaniääres paiknev värvikas ja omanäoline maja on koduks kõiksugu rahvustele ning ka paarile kassile.