Vihmapaevik

Laupäev. 17.30 Tõepoolest nagu Alvar juba mainis hakkas sadama. Sadas 3 ööpäeva ja ainuke kuiv koht terves farmis oli meie enda voodi. Kokkuklopsitud ühismajad ei ole just eriti tormikindlad ning suurema vihma ja tuuleiili korral ei paku palju kaitset. Majaääred ja aknaliistud ajavad vaikselt vett läbi ning kõik mida sa üritad kalli hinnaga kaitsta saab niiskeks või halvemal juhul läbivettinult märjaks. Täna öösel jõudis meieni ka kauaoodatud jõgi (paarisaja meetri laiune ning 5 meetri sügavune jõesäng täitus öösel sisemaa suurte vihmasadude tõttu ääreni veega). Vähemalt ülemuse naise sõnul saab siis tühermaast imeline rohelus koos mitmete ojade ja koskedega. Kella 17.00 ajal märkasime, et poriloigud hakkasid kiirelt laienema ning peenike nire mis valgus jõest meie poole suutis täita poole tunniga meie hoovi 30 cm veega. Meist mõnisada meetrit allpool mäslev jõgi otsustas hakata üle kallaste ajama. Meid lohutati teadmisega, et eelmine aasta ujutas ka jõgi üle, kuid ta ei ei kunagi tubadesse tulnud, nii et pole põhjust muretseda. Ukselävest on puudu veel 5 sentimeetrit.

20.30. Kell lähenebl 21-le ja süda puperdab sees. Viimaste tundidega on veetõus küll aeglustunud, kuid põlveni ülatuv veesammas jätkab oma tõusu vaikselt kuid kindlalt. Terve kõrb on täitunud mäsleva voolava veega. Suur lohutus, et vesi tubadesse ei tule, ei täitunud ning meie armsa ruumi põrandat katab peenike veekiht. Hülgasimegi oma tavalise sängi ja kolisime veidike kõrgemal asuvasse majja- ka selle ukselävest on praeguseks puudu vaid paar sentimeetrit. Suurte vihmasadaudue tõttu ei ole ka kusagile minna- suur tee on mõlemalt poolt läbi lõigatud üleujutuste poolt ning oleme farmis lõksus. Lisaks konnalaulule on kuulda eksinud lehmade ja kitsede anuvat häält keset üüratut vetemaailma. Päästa pole ennastki rääkimata siis lehmadest. Ainuke plaan jätkuva veetõusu jaoks on kolida koos kõikide oma asjadega siinasuva kõrgeima ehitise -külmruumi katusele. Siinkohal lõpetan sest emotsioonid on otsas. 

23.30. Peatselt peale eelmise kirjatüki lõpetamist sadas meie majja sisse Joe ja ütles, et emergency service andis käsu evakueeruda. Njah ega siin piirkonnas eriti rohkem inimesi polegi kui meie 20 inimest farmist ning paar kilomeetrit eemal asuva tankla omanikest abielupaar seega heitakse meil ülevalt poolt korralikult silm peal. Nimelt kui lähim asula asub 120 km kaugusel siis ei olegi eriti kellegi peale loota. Võtsime oma pambud ja kobinad kokku ning rajasime läbi üle põlve ulatuva vee endale tee peakuuri juurde, kus ootas meid suur valge dziip. Juba hoovisoleva vee voolukiirus andis märku jalgalaskimise õigsusest. Esimene katse tulvavee eest põgeneda sai kiire lõpu kui eksisime teel vaid meetreid peale liikumist. Neljaveoline maastur suutis end teeperve nii kinni suruda, et kõik kaasasolnud mehed ei suutnud teda lahti aidata. Veidike eemale kõrgendikule viidud traktor toodi tagasi ja suutsime end tagasi teele vinnata. Kriitilises olukorras ainuke asi, mis aitab on naer  Alles nüüd mõistan teemärke, mis tähistavad kuni 4meetriseid üleujutuse alasid. Kui istud farmis kinni, puudub arusaam, mis toimub väljaspool sinu piire. Me kõik teadsime, et mõlemas suunas on teed läbimatud, kuid nüüd nägime oma silmaga kuidas suur dziip üritab ukseni ulatuvas tugevas külgvoolus mitte sihti kaotada ning õnnelikult niimoodi paari kilomeetri pärast pärale jõuda. Preagu istume keset suurt merd üksikul saarel, mis asub piirkonna ainukeses tanklas. Igas kõrbetanklas on a korralik karavanpark, nii et olukord pole hull. Pigem tekitab muret jätkuvalt tõusev vesi, mis meie saare pindala järjepidevalt vähendab. Samuti tekitab omanikele peavalu 9000 liitrine diislipaak maa all, mille sisu veega kokku puutudes hävineb täielikult. Preaguseks kõik. 

7.00 Hommik. Öösel tõusime paar korda üles, et kontrollida veetaset ja tõsta oma kotid kõrgemale, kuid kui see välja arvata oli uni hea. Saare pindala on veelgi vähenenud ning jõgi on jällegi ukse ees. Meie farmi kõrval asuv jõgi on väike ning selle palju suurem vennaraas asub Carnarvonis, kus Kristiina ja Jaanus hetkel on. Seal ennustatakse 10 meetrist üleujutust ( jõepõhjast). Siiski arvestades, et preagune maksimum on olnud 7,6 tekitab see muret. Andsime neile juba tead, et esimesel võimalusel liigume Perthi poole, sest peame olema 26dal lennukis mis liigub Adelaide poole. Nii palju siis koosveedetud jõuludest. Nüüd ootame kuni päästeteenistuse kopter meile süüa toob ja vajadusel meid ära transpordib.

20.06 Päästeteenistus otsustas, et meid võib veel veidikeseks paigale jätta. Ülemjooksul on inimesi, kes vajavad rohkem abi ning mõned isikud on juba kadunud. Niisiis kella 11 ajal hommikul Tongalaste ülemus Hema, kes reede varahommikul liikus lõunasse ja hiljem enam ujutuste tõttu tagasi oma meeste juurde ei pääsenud, et mehed vajavad teda ning sumpas oma dziibiga 70 km kauguselt meieni. See andis meile kindlust, et asi ei saa olla nii hull, ning tongalased otsustasid nagu rotid uppuvalt aluselt põgeneda. Meie koos nendega. Dziibid lapiti inimesi võimalikult täis ning aeglaselt alustasid nad teed vabadusse. Paar kilomeetrit peale tanklat tuli ka tee nähtavale ning edaspidi tuli läbida vaid paarikümne meetri laiuseid veeteid. 70 km hiljem lipsasime läbi ehitatud barrikaadidest ( et keegi põhja poole ei läheks- barrikaadide eiramise trahv on 4000 dollarit) ning maabusime järgmises tanklas kus päike siras taevas. Seal ootasime 5 h, et meile tuleks rohkem autosid järele, sest Joe läks tagasi oma saarele. Seejärel saime nautida imelist Lääne- Austraalia maastikku ning õhtul saabusime 350 km kaugusele Geraltoni. Ohutus kauguses. Nüüd naudime paar päeva selle väikelinna võlusid ja siis suundume juba edasi WA pealinna Perthi poole. Ilusaid jõule!

Mina vs jõgi:

-1 paar botaseid

-1 fotokas

Kris