Alvari püüdlused teilt oma mahlakate kirjeldustega eelmises sissekandes mõni kommentaar välja pigistada on luhtunud ja seega kirjutan mina mõned read, et tõestada vaevatud poisile, et inimesed on lihtsalt kadunud suvepuhkusele ja naudivad Jaanipäeva saabumist. Viiamane nädal oleme nautinud maalilisi vaatepilte ja uusi kogemusi. Phuketi saarel sai esmakordselt proovitud langevarjuga kaatri taga sõitmist, Phi Phil mere peal kajakiga olemist ning upgrade´sime oma snorgeldamiskogemuse sukeldumise baasteadmisteks. Kui Phuket pakkus põnevat ja enneolematut ööelu siis Phi Phi saare liivakellataoline kuju tekitas selle ideaalseks paigaks kunagi mereröövlitele varjumiseks. Saart varjavad mõlemast otsast suured püstloodis ülesjooksvad kaljud ning ainuke koht randumiseks on läbi madala laguuni, millesse mõõna ajal jääb vaid paarkümmend sentimeetrit vett. Nimetatud sadamakohast on paradiisi laius u 400m, enne kui kohtame jällegi helesinist vett. Terve saare elu on ära paigutatud arvestades, et pikkuselt ulatub elatav pind max 1 km-ni. Phi Phi ülejäänud osad on jalakäijale läbimatud ning tagumistesse salarandadesse pääseb vaid paadi olemasolul. Erinevalt mandriosadest ei kohta siin agressiivset kauplemist ja turist võib jalutada mööda kitsaid poode täis pisitänavaid ilma segamata. Saarel on 1 kool, 1 kirik, püsielanikke u 5000 ja 20 sukeldumisklubi. Neist enamikke omab mõni välismaalane, kes kunagi sattus Phi Phile puhkama ning otsustas enam mitte lahkuda. Sukeldumisteenustel seal on fikseeritud hind ja seega ürtavad nad omavahel konkureerida eri keelteoskusega- paikseks oldi jäänud nii Soomest, Rootsist, Usast, Prantsusmaalt ning veel paljugi eri kohtadest. Ühtegi Eesti võsukest aga ei kohanud. Seega otsustasime, et Soome keelt me väga hästi ei puhu ning võtsime endale järgmiseks päevaks inglise keelse sukeldumise. Instruktoriks New Orleans´ist pärit Cliff, kes nagu paljud 35-40 aastased mehed, keda siin reisil kohanud oleme, ei soovi kunagi lapsi ega peret. Suurepärane õpetaja tegi meile selgeks kuidas maskist vett välja saada, kõrvu stabiilsena hoida, kadunud hapnikku vee all leida ning seiklus võis alata. Vesi ei olnud niivõrd puhas nagu Lääne-Austraalias ja pidime mõlemad Alvariga tunnistama lõpus, et ootasime midagi veidike enamat. Mitte, et sukeldamiskoht oleks paha olnud- nägime haisid, suuri kilpkonni, rohkelt kalu, meripurasid ning kõikvõimalikke koralle; lihtsalt esimene kokkupuude oli olnud niivõrd fantastiline ja Nigaloo korallriff on üks paremini säilinud riffe, temale vastast leida on raske. Siiski oli kogemus tore ja jällegi sai ühe asja oma to do listist maha tõmmata.

Õhtuti on parim võtta tänavalt 50 krooniga nö ämbrialkohol, mida Alvar juba mainis- komplektis u 300 ml kohalikku 40% rummi, väike koka, pisike pudel energiajooki, ämber, jää ja kõrred. Psikesse liivaämbrisse segad maitsva kokteili kokku ja suudnud randa, et nautida õhtust tuleshowd. Seal paiknevad järjestikku 6 avatud ranna ööklubi, milles igaühes toimub samasugune tuleshow (vahel tundub et nad on oma hindade ja programmide ühtlustamisega liiale läinud). Niisiis tuleb valida endale sobivat muusikat esitav või sobiva interjööriga peopaik ning vaikselt jooki libistades õhtut nautima jääda. Kui inimeste sagimsest üle viskab võib eemalduda ja juba paarikümne meetri pärast nautida pehmes lamamistoolis ainult lainete kohisemist. Igaüks leiab endale midagi meeldivat.

Eile pakkisime jälle kotid kokku ja sõitsime praamiga Krabisse. Kella hilisuse tõttu lasime end kohalikku hotelli viia ning läksime linna peale uue asupaigaga tutvuma, et järgmine päev juba edasi liikuda 20 minuti kaugusel olevasse Ao Nangi linna. Hoiatati, et Krabi linnas endas ei ole midagi eriti vaadata ning seega hoidsime lootused madalal. Võtsime endale paadimehe, kes tegi meile tunniajase privaattuuri mööda jõge – mõõna tõttu näitasid jõge ümbritsevad mangroovimetsad end oma uhkeimast küljest ning kohalikud ahvid tahtsid paati ronida, et omaetigi üks pisike banaan uudishimulike turistide käest saada. Meie tee viis meid igivanasse koopasse, millest on leitud Aasia vanim 43 000 aastat vana inimkolju. Kellaaeg hakkas lähenema videvikutunnile ning erapaadijuhi abil olime ainukesed inimhinged koopasügavuses. Õnneks lisas meile seltskonda suur flying fox´i ( puuviljanahkhiired) kari, kes leidis pimeduse endale sobivaks kodukohaks. Jõeäärsed elumajad olid kõik ehitatud sammastele, et kaasa liikuda tõusude ja mõõnadega. Hommikul said paati lihtsalt rõdule astudes ja õhtul pidid redelist ronima allapoole 2 meetrit enne kui veega kokku põrkasid. Paljude elanike hütid meenutavad pigem puukuuri kui elamut, samas leidub ka päris korralikke maju. Nii või teisiti läbib neid üks ühine joon- neis kõigis on telekas. Olgu maja kui väike tahes, telekas on au sees. Õhtusöögi veetsime kohalikus restoranis tellides merikarpe ning grillitud kala koos riisiga. Siinsetes kodudes puudub köök ning seega käivad pea kõik väljas söömas. Esiteks on toit odavam kui poes ja teiseks pole vaja elektrit raisata külmiku ning pliidi peale. Ja muidugi, mis meile oluline- hoiab aega kokku. Tuuri ajal käisime ka kalakülas, kus kasvatati erinevaid molluskeid, kilkonni ning kerakalu. Demonstreerimaks meile võeti kerakala tiigist välja ja kergelt patsutati , seepeale kala vihastas ja tõmbas end õhku täis. Eeldan, et teate milline näeb välja punnis kerakala. Kes ei tea- minge vaadake Tartu Zooloogiamuuseumis teise ruumi lõpus peaks olema iidvana eksemplar.

Täna hommikul saabusime Ao Nangi randa kindal veendumisega võtta mõni päevane tuur. Selgus aga, et kõik päevased tuurid lahkusid juba poole 9 ajal hommikul, olime jäänud vaid pool tundi hiljaks, aga sõitva rongi peale enam ei hüppa. Poole päevased ringkäigud sama raha eest meile huvi ei pakkunud ja peale veidikest mõtlemist ja toitumist olime putkast lunastanud endale terveks päevaks 80 krooni eest rolleri. Panime sama raha eest veel kütust sisse ja otsutasime ise samadesse kohtadesse sõita, kuhu tuurid originaalselt suunduvad. Muide õhtuti peale 22.00 kui tanklad on suletud saab kütust osta ööturult. Bensiin on villituna alkoholi pudelitesse, just nagu vanaema keldris marjajook. Kohalik liikluskultuur paneb eurooplase kahe käega peast kinnihoidma ja Eesti politsei saaks igale sõidukile trahvikviitungi väljastada. On soovitatav, et korraga oleks 2-el sõidureal 2 sõidukit, aga kui mahub rohkem siis milleks ruumi raisata. Kui punane tuli on juba kaua põlenud siis ei ole enam mõistlik ristmikule sõita- aga see oleneb juba ristmiku suurusest ja liikluse tihedusest. Ja see mitu inimest on korraga sõiduki peal, ei oma mitte mingit tähtsust. Keskmiselt leidab ühelt rollerilt 3 inimest, aga tüdrukuid mahub ka 4. Kui kiiver leidub, siis seda ainult juhil. Väikestel lastel ei pea olema mingit turvaarsutust, sest nemad seisavad ju püsti sõitva ema ja armatuuri vahel. Kui kahe auto vahe on liiga väike, et sealt läbi pugeda, siis sealt saab kindlasti läbi pugeda. Nii, et kui mina oma parimates visioonides näen end kunagi lapsi kooli viivat linnamaasturiga, siis siin toimib sama hästi roller. Ja ülalpidamiskulud on väikemad! Huvitav fenomen on ka autodega – nimelt leidub siinmail dziipe palju rohkem kui sedaane, sest mahutavus on suurem. Sisse mahub 4 inimest istuma ja kasti veel 5 persooni. Nüüd aga tagasi meie kogemuse juurde. Siinsete masinatel ei ole kiirusepiirajat, seega võib vabalt sõita rolleriga 80 km tunnis. Käisime rahvusparkides koskede juures ning Tiger cave templis. Tegemist on buddistide templiga kõrgel mäeotsas- kokku 1237 astet. Esimesete astmete vahed olid 5 cm ja jõudsime juba naljatledes mõelda, et see saab lihtne olema, kui nurga taga ilmus välja pea püstloodis 40 cm astmete vahedega trepp tippu. A long way to go :S Tippu jõudes jalad värisesid ja treenimata keha heitis ette viimasel ajal sisse söödud banaanipannkooke Nutellaga. Vaade oli aga super. Ümbritsevad mäed haarasid taamalseisva madala lahe oma embusesse ja kuldne Buddha kuju kõrgus kilomeetrite kaugusele. Kerge uduvine segas küll vaadet kaugusesse aga see eest lisas veel kamalatäie müstilisust sellesse patta. Teekond trepist alla möödus juba lõbusamalt ning jäi rohkem aega silmitseda müravaid pärdikuid. Seejärel võtsime juba suuna kuumaveeallikate juurde. Päris kuumaveekoskedeni ei jõudnuki, märkamatult oli kell liikunud õhtusse ja pidime hakkama mõtlema hostelisse naasmise peale, aga jõudsime ühte pereärisse- nimelt oli kohalik härra juhtinud torude abil allikavee lähemale ning küsis nüüd isikliku spaa kasutamise eest väikest tasu. Ehitatud olid erinevad basseinid, milles vesi pidevalt ringles. Päeva lõpuks oli hea kasta keha kuuma vette ning niisama ligunedes omi mõtteid mõlgutada. Tagasiteel jäime pimeduses 3 korda paduvihma kätte, eksisime paar korda ära, küsisim ekohalikelt nõu ning lõpuks jõudisme ka ilusti vajalikku paika kohale. Nüüd aga kotid jälle kokku ja homme juba lend patupessa Bangkokki!