Paris

Prantslaste tähelepanelikus ning viisakus on märkimisväärne. Tihti on tuldud metroojaamas ligi ning pakutud abi, kui oleme nõutute nägudega kottikoorem seljas jäänud tablood kauemaks vahtima. Üks memmeke juhatas meid koguni läbi terve kvartali, et leiaksime ülesse vajaliku peatuse. Meie ei rääkinud sõnakeski prantsuse keelt ning tema ei vallanud inglise keelt. Üldiselt leiab ka üna lihtsalt inglise keele valdajaid.

Ühistranspordis sõites hoitakse silma peal, et kopsudega koormatud rändurid ometi midagi maha ei unustaks.

Väljapeetud söögikultuur ei tule vist Pariisis kellelegi uudiseks. Isegi linna tagasihoidlikemates kebaabi kohtades serveeritakse coca-cola veiniklaasides ning pööratakse klienditeenindusele suurt rõhku. Immigrante on palju nagu teisteski suurlinnades. Silma paistab kerjavate ning muude trikkidega elatusraha koguvad võõramaalased. Imelikul kombel jäi Austraalias väga harva silma kerjuseid. Melbournes neid muidugi leidus, kuid nad olid seal üsna tagasihoidlikud ning tooni andsid enamasti tänavamuusikud ja kunstnikud. Arvestades Austraalia töötu abirahasid, siis vb on inimestel seal häbiväärsem raha lunida. Pariisis tundus lihtsakoelist ning ka agressiivsemat kerjamist rohkem olevat. Naised Bulgaariast käisid pidevalt ringi valmiskirjutatud sildike, et olen kodudu ning mitme lapse ema. Palun aidake. Islami usu riietes naisi oli tänavatel küll palve asendis, küll lihtsalt täies pikkuses maas vedelemas rahatopsike käte vahel. Pealtnäha tundub selline teise riiki kerjamise eesmärgil immigreerumine üsna kentsakas. Aga oma ühepäevase Pariisi põike ajal me nende tagamaid teada ei saanud.