Sydney meenutab enam Tallinnat. Melbourn on aga kui poheemlik ülikoolilinn Tartu, aga paganama multikultuursem. Riietumis stiilist ma parem ei räägigi. Üllatada ei suuda siin inimesi millekagi, sama keeruline on ka välimuselt eristuda, sest juba niigi palju eriilmelisi moenäiteid sagib tänavail ringi. Vb mõni stiil on esindatud sagedamini kui teised aga ´´mainstreemist ´´eriti rääkida ei saa. Melbourne äritänavatel on küll pintsaklipslaste paraadi rohkem aga ka seal istuvad mõned inglise ülikondades härrasmehed üliõpilaslikult mõne tühja Victoria turu laua peal, õgivad oma lõunat ning ajavad teiste linnakodanikega juttu.
Einestades metropoli metroo keskjaamas istub minu ning Kristiini ümber paarkümmend aasialast elavalt suheldes ning oma puutetudlike nutitelefonidest midagi otsides. Aasia turistid ei liigu kunagi üksi, sest lääne maailm ei mahuks ühe pilusilma pähe ära. Mitmekesi ikka julgem, sest üks oskab keelt, teine teab linna ning kolmandal on auto.
Meie vastaslauas einestab aborigeeni naine koos oma kahe lapsega. Hindust müügimees astub laua juurde ning küsib, kas me ei sooviks toetada ühes Aafrika külas tegutsevat jalgpalli meeskonda ning muidu väga toredaid ning andekaid mustanahalisi inimesi, aga paraku väga vaeseid. Tänan teda lahke pakumise eest, kuid keeldun viisakalt ning vaatan kuidas saksa noored rändurid ruutmeetri suuruselt puutetundlikult ekraanilt ühistranspordi graafikut närviliselt piidlevad. Õnnist söömishetke segab aga ka liibanonlasest mehaaniku kõne, kes teatab, et tal ei õnnestunud auto ülevaatust tänaseks teha, ning ta ka ei oska arvata, kui palju see teenus mulle lõpuks maksma võiks minna. Oo see kaunis kohusetruu lõunamaa töökultuur!
Tundub, et kõiksugu inimesed on siin teretulnud ning halvasti ei pea ennast keegi tundma. Isegi mina pole ennast pahasti tundnud oma viigipüksi ja potase kombinatsiooni pärast.
Ajakiru lehitsedes aga tundub, et eduka inimese etalon siiski kusagil elab. Ammu pole ülemkihi iseloomustavaks kujundpildiks sigarit pahviv kapitalistlik paks siga. Sellist kuvandit nägin viimati Pätsu aegsetelt karikatuuridelt. Inimesed kes omavad ressurssi ei näita seda enam välja priske ja laialivalguva kehaga ning valge nahaga. Kuuldavasti pidi selline jõukuse sümbol veel vaid Aafrikas aus olema. Üks Austraaliasse immigreerunud mustanahaline tegi oma puhkuselt naasnud naiskoleegile meeldiva komplimendi, mainides et daam on kosunud. Mis sa aga vaene mees teed, kui lääne ühiskond ei jaga iidseid kombeid ning komplimendist õhetama pidav naine hoopis nuttes teise ruumi kaob.
Ajakirjadest kumavad nüüd vastu atleetlikult perfektse kehaehitusega triiksärkides noored mehed koos oma blondide ning peene pihaliste daamidega. Elatusviisiks ettevõtlus, hobideks jõusaal, golf või mõni muu kehaliselt aktiivsem tegevus. Golf on staatuse sümbol Eestis isegi palju enam kui Austraalias või mõnes muus soojas paigas. Lihtsalt kilmaatilistest tingismustest ning populatsiooni väiksusest tulenevatel tingimustel on kodumaa mänguväljakud avatud vaid healjuhul 6 kuud aastast, mis tõttu on see kallis lõbu. Kui Eestis ei lasta enamasti ilma koolituseta inimest rajalegi ning ka siis läks mängukord vanasti üle 500kr maksma, siis ausis võib väljakul kõrvuti olla nii rikkur koos oma eraõpetajaga kui mees, kes on eluaeg golfikepi nagu haamrit käes hoidnud. Seega pole vaid golfi mängimine siin suurem jõukuse näitaja kui tervise kepikõnd.
Edukuse näitajaks on aga saanud hoolitsetud ja sportlik keha, mis näitab, et inimesel on töökõrvalt jäänud aega ja võimalusi, et ennast füüsiliselt liigutada. Samuti saavad rikkamad inimesed tervislikumat toitu lubada. Madalalt hinnatud positsoonid ei nõua enam kehaliselt suurt aktiivsust nt purgerimüüa. Odav ning lihtsalt tarbitav kiirtoit on loonud paksust inmesest hoopis kehvema kuvandi kui õndsal bushmani ajastul.
Olgu selle edukusega või kaasajooksiklusega kuidas on, kuid õnnelikud on inimesed, kes saavad olla sellised nagu nad südames soovivad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar