Oleme küll oma blogi sissekannetega paar päeva maha jäänud ja jutustan olnud asjadest, kuid parem seegi kui mitte midagi. Danieli soovil- sissekanne templitest ujuvast külast ja üleüldse little bit of Cambodia!
Märke Khmeri kultuurist, millele preagune Kambodža tugineb, leiab kõige varasemalt 6dast sajandist, sedagi tänu Hiina kaupmeeste ülestähendustele. Rohkem infot hakkab aga tekkima 9dal sajandil mil kuningas Jayavarman II algatas esimeste templite ehituse. Templite aktiivne ehitus lõppes alles 1219, põhjuseks kas usu muutus templitesse või ressurrsside nappus. Igatahes preagusel hetkel laiuvad templid 300 ruutkilomeetri suurusel alal ning igal templil on oma nägu ning oma tegu- peale 802 aastat üritas iga võimul olnud kuningas luua uue templi, mis kirjeldaks täpselt tema iseloomu ning näitaks võimu. Alates 1992 aastast kuulub terve kompleks UNESCO maailmapärandisse. Kõige kuulsaim tempiltest on Angkor Wat- linntempel. Siiani käivad vaidlused, kas tempel oli ehitatud jumaluste kummardamiseks või matmispaigaks- enamjaolt on arusaamatused tekkinud, sest see on ainuke tempel, mille sissepääs asub läänes, ning mille ruumide dekoratsioonid on loodud vastupäeva suunas vaatamiseks- surma tunnus. Tepli igat seina kaunistab pikem lugu millega on üles täheldatud sõdu, jumalate surma jne. Angkor Thor on tempel mille džungel on oma embusesse võtnud. Massiivsed puujuured on tunginud läbi raskete kiviblokkide ja seisavad kõrguvalt üle varemete. Filmihuvilistele- see on paik, kus filmiti stseene Tomb Riderile. Piirkonna templite rohkus lubab vabalt veeta seal 2 nädalat- leidub suuri turistirohkeid ning samas võid leida metsa vahelt templeid, kus ei viibi ühtegi inimhinge. 1400 datel vallutati alad Tai poolt ning järk järgult templite seisund kehvenes. Kunagi ei vajunud nad küll unustustehõlma ega olnud Lääne maailma poolt avastatud nagu paljud brožüürid väidavad- kohalikele olid paigad pühad ning tihti käisid nad seal austust avaldamas. Läänes hakkas huvi tekkima peale Prantsuse bioloogi Henri Mouhot´i, kes 1863.dal aastal publitseeris Angkori imed. Sellele järgnesid inimeste hordid ning 1907 olid paigas esmased restaureerimiskavad. Ka meie külastuse ajal käivad ehitustööd. Arvan, et pildid räägivad rohkem kui minu kirjeldused. ;)
Ujuva küla puhul on tegemist veel vaiadele ehitatud majadele. Asub see suurima järve kaldal. Majade asukoht muutub koos veetaseme muutusega järves- märjal hooajal on järve suurim sügavus 10 m ja kuival vatsavalt 2m. Vaesus, milles inimesed elavad, suudab tekitada vaid tänutunnet, et sa Eestis sündisid. Mõnest lauast kokkuklopsitud uberikud mahutavad 7-8 liikmelist perekonda ning ei ole suuremad meie ühetoalistest korteritest. Magamiseks on võrkkiiged ja liikumisvahendiks paadid. Lapsed ujuvad seal samas vees, kus ema peseb kapsast salati jaoks ja paar meetrit eemal jookseb välikäimla toru jõkke. Külas elab u 6000 inimest ning küla areng on tänu turistidele ikka paranenud, kuid sada kilomeetrit eemal asuvad külad, kus elu on sama jube ning kokkupuude välismaailmaga puudub. Siiski, kui inimestega räägid, tunduvad nad rõõmsad, lasped on särasilmsed ja kui düsenteeria all ei kannata jooksevad ringi. Kohalikuks koolis käib vahetustega 300 last ning üks pink mahutab 5te õpilast. Kui kogemata keset tundi sisse sadasime siis õpetaja tuli meiega kohe rääkima, kuigi pikem vestlus jäi keeleoskamatuse taha. Kuigi oli just keeletund, siis meile tundus rohkem vahetund. Õpetaja ütles, et nad teevad ühte ülesannet? Igatahes, kellel olid vihikud kinni, kes joonistas kriipsujukusid, kes vaatas niisama ringi. Loodan, et enamik neist suudavad kooli lõpetada ning edasi ka mandrile keskkooli minna, siis on juba lootus paremaks eluks. Kahjuks jäävad siiski paljud paikseks ning hakkavad varakult sünnitama ning eluke veereb edasi.