Mis on mugav yhiskond?

See on see, kui saabud tibadillukesse linna nagu Parnu k6rval on Sindi. Kuid erinevalt Sindist on siin linnas olemas k6ik mida inimene v6iks eluks vajada nt. autokool, 7 erinevat kirikut, korralik raamatukogu jne. Aga mis k6ige ta''thsam - avalik WC, mille uksed avanevad nupule vajutusega, ta''pselt nagu liftis. Paberit tuleb seinast, kui vajutad nupule. Potile jookseb ise vesi peale, kui pesed ka''si v6i vajutad uste avanemise nuppu. Liikumisanduri all ka''si vibutades saab seepi, vett ning l6puks ka ventilaatori t6mbetuult. Seina peal on loomulikult kondoomi automaat ning auk, kuhu saab visata kasutatud systlad. Vat see on heaolu yhiskond!

Farmi matemaatika: 1 Tonga neeger = vähemalt 2 valget

Tongalastest viinamarjakorjajate tõttu on meil farmis nüüd kahte sorti päevi. Nädala alguses saab 12h päevas täiega rabada ning nädala lõpus olen ma 55 000 kuupalgaga professionaalne koristaja ning koti sügaja.

Enne kui selle aastane saagikoristus algas, mainis meie ülemus, et kui keegi suudab päevas korjata üle 50 karbi viinamarju, siis ei saa see kuidagi olla puhas töö. Nüüd aga peetakse 50 karpi väga kesiseks koguseks ning kvaliteet on parim, mida siin farmis nähtud.

Tongalaste puhul on palju imekspandavat. Näiteks on mulle arusaamatu, kuidas saab üks inimene olla nii paks, kui ta teeb sageli 13h tööpäevi päikse all. Ma ise olen siin ligi kümmekond kilo kaotanud palju lihtsama ametiga. Aga see ime pole midagi võrreldes nende töötegemis võimega. Kui tongalastele maksta tükitöö tasu, millele lisandub tugev järelvale, võib sündida lausa hämmastavaid tulemusi. Tavapärane viljakoristusgraafik on see aasta segipaisatud, sest uued viinamarjad ei jõua nii kiirelt küpseda, kui mustad mehed neid korjavad. Kuna minu ja teistel mittekorjavatel inimestel on kokkulepeline päevatasu, siis püüab meie töödejuhataja meile vastu tulla ning ka siis midagi välja mõelda, kui tegelikult polegi midagi teha. Nendel päevadel saavad kõik asjad puhtaks ja läikima, isegi traktori rauast käru pesime puhtaks.
Yhes6naga olen ma siiani pa''ris rahul syndmuste arenguga ning ta''nulik kohalikele lahketele inimestele.

Võtsime neljapäeva pärastlõuna ning reede vabaks ning otsustasime sõita pea aegu läbi Eesti ( Kuressaarest Tartusse on 315 km). Meie sihtpunktiks oli 350 km põhja pool asuv Coral Bay rannik, mis Austraalia kaarti vaadates tundub paiknevat meie farmi otsas. Vot sulle Austraalia suurust. Vaatamata meie kiirustamisele, tuli ikkagi muretseda piisavalt toiduvarusid ning muretseda snorgeldamisvarustus ning nii sai meie esimese öö laagripaigaks kurikuulus Blowholes´i rannik, vaid 70 km Carnarvonist. Kohale jõudes võttis meid esimese asjana vastu suur silt hoiatusega, et aeg ajalt esineb hiigellained, mis on mitmetki uudishimulikud inimesed endaga igaveseks kaasa viinud. Kuna saabusime pimedas, siis põhjalikuma ringkäigu tegime hommikul nii ei jäänudki üle muud kui parkida auto kindlalt kaljunukile, kuulda tuule ulgumist, lainte möirgamist ning suikuda unele. Hommikul saime tutvuda kohaliku vaatamisväärsusega- blowholes, augud, mis vastavalt laine survele hakkavad puhuma vett mitmekümne meetri kõrgusele. Aeg ajalt oli näha et lisaks veele on geisri sarnased augud kuivale paisanud ka pisikesi kalu, kes abitult maas siplevad. Kuna kindel plaan oli jõudu päikesepaistes Coral Baysse puhusime autole jälle hääled sisse.

Coral Bay on imeväike linnake, mille peatänava kogupikkus ei ületa 500 meetrit. Linnas on pood, bensiinijaam, karavanpark ning turismimagnet- imeilus rand. Helesinise laguuni ainulaadsus peitub tema äärmiselt mitmekesises ja külluslikus korallrifis, mis paikneb mõned kilomeetrid avavee poole. See riff hoiab kinni tuule ja ookeanilained ning seetõttu valitseb linnas tuulevaikus. Kui oled nii intrigeerivas kohas, tuleb võtta elu täiega, seega eri pakettide seast valisime parima ja pikeima ning järgmiseks päaevaks oli meil broneeritud 5 h seiklus korallrifil. Meie esimeseks peatuspunktiks kujunes 11 meetri sügavune avarus. Esimest korda snorgeldamisvarustusega ujuda on ikka imelik. Eks see esimene ongi rohkem varustusega harjumiseks. Kui korra pea juba vee alla saad ning näed sealset maailma siis unustad absoluutselt et ei oska ujuda ning ka hingamine loksub ise paika. Kristallselges vees tõusis seenena üles 10 meetrine korall- nad kutsusid seda kapsapeaks. Veel väikeste mõõtmetega haid armastasid end sealses nö puhastusjaamas pesemas käia ( pisikesed kalad söövad kõik ebavajaliku nende küljest ära). Värvilisi kalu ei olnud tarvis kaugelt otsida- nad tulid juba ise sind uudistama, nii et mõnega võisid prilliklaasid kokku põrgata. Veidi edasi sõites saime jälile 3,5 meetrisele mantaraile-imeilusale rahulikule olevusele, kellega koos veetsime päris pikalt veealuses paradiisis aega. Kogemus oli imeline ja võrrata ning tahaks kasvõi kohe tagasi minna. Igatahes pildid räägivad enda eest.

15 meest surnukirstul ja 15 neegrit viinamarja salus

Tonga saarelt toodi meie farmi mustad mehed, sest siiani pole veel ükski valge backpacker suutnud nendega tempot pidada. Tongalased on suured ja enamasti väga paksud inimesed. Saartelt, kus nad pärinevad, on võimalik elada kunagi raha omamata. Turul käiakse erinevaid saadusi vahetamas nagu iidsetel aegadel. Kolmel Tonga saarel pidi elama vaid 200 tuhat inimest, kuid veel enam elab neid juba Ühendriikides. Meil töötab mitu tongalast, kes on ennast sisse seadnud Hawail, Uus-Meremaal ja Austraalias. Ühe mehe onutütar abiellus koguni hiljuti eestlasest poisiga, kes elab Uus-Meremaal.

Ma kannan endiselt palju Lõuna California Ülikooli embleemiga särke, sest kuumas kliimas on tasuta saadud maikad mõnusaim riietus ning ühtlasi on see eksperiment nägemaks, kui palju inimesi tuleb seda nähes minu juurde jutuga, et nemadki on selles ülikoolis käinud või nad vähemalt teavad selle kooli kuulsat jalgpalli meeskonda. Siiani on see juhtunud Pärnus, Saaremaal, Tartus,loomulikult Ühendriikides endas, Singapuris ja nüüd ka siin, Woorameli kõrbefarmis. Nimelt ihkas üks tongalane kunagi pääseda USC meeskonda, kuid jalaluumurd treeningul lõpetas tema kuulsustihkava sportlaskarjääri veel enne, kui see alata sai.

Tongalased harrastavad vaid väga mehelikke spordialasid. Nende parimad atleedid on kas ragbi mängijad või poksijad. Põhjust pole tarvis kaugelt otsida; 15 siia saabunud mehest kaalub vaid mõni üksik alla saja kilo. Vaatamata nende einevatele elupaikadele näevad nad esmapilgul kõik väga sarnased välja. Nad on pikka kasvu, tugeva kehaehitusega. Lihased on aga kaetud võimsa rasvakihiga. Kõhu paksus näib veel olevat korrelatsioonis nende jõukusega. Rikkamad tüübid, kes kõnelevad hästi inglise keelt on reeglina priskemad kui umbkeelsed, otse Tonga saartelt sisse toodud töölised. Ning nad naeravd kogu aja, nii et see kostub vahel ülemuse kõrvugi, kes elab meie töölismajadest paarisada meetrit eemal. Tongalased ei armasta eriti üle 4 või 5 tunni öösel magada, isegi mitte peale 13h tööpäeva. Kui ma mainisin, et valge mees tavatseb üldiselt 8h magada, siis üks tonga tunnistas, et temagi magas kord sama kaua. Kuid harilikult on neile 6h voodislebamisest ka puhkepäeviti küll. Söövad nad veel rohkem kui mina. Kes mind tunneb, peaks teadma, et see pole väga lihtne. Näteks praadis üks Tongalane omale hommikuks 10 muna, tõstis need siis taldrikusse üksteise otsa virna ning sõi ära ohtra saia ja vorstikestega. Endal oli aga ees nägu, nagu teeks kerge müslibatooni enne tööle ruttamist. Enamus tongalasi kannab muidu lühikeste ja kräsus juustele vastanduvat patsi või patse kukla taga. Pats ise on aetud läbi värviliste helmeste, sest muidu ei püsiks ta sirgena. Veel armastavad nad väga laulda ning toovad õhtuti peale söömist esile rahvuslike palasid. Sinna hulka poetavad Hawail elavad poisid ka mõned Ameerika popi valdkonda kuuluvad palad.

Töötavad nad aga metsikult ja saavad selle eest ka neegri palka. Kõvemad vennikesed korjavad parimatel päevadel 100 karbi ringis viinamarju ning teenivad üle 5000kr päevas kätte. Kesikud aga üle 3000kr päevi ei näe. Karbid peavad olema aga laitmatud. Korjata tohib vaid üleni punaseid kobaraid ning ära tuleb lõigata iga natukegi vähem esteetiline viinamari ning iga karp peab kaaluma 10kg, pluss miinus 100g. Kapide nõuetelevastavuse eest vastutab meil Kristiin, kes hoiab endast vähemalt kaks korda suurematel mehemürakatel silma peal.

Mina toon koos kahe Iiri mehega põllult päevas ligi 8tonni viinamarju, pakin neid euroalustele ja viin külmhoonesse ning lahendan jooksvalt muid ettetulevad probleeme. Töö pole õnneks monotoonsuse musternäide, nagu tongalastel ning lisaks tavapärasele roosale keelele on viimasel ajal ka mõistetav inglise keel tekkinud. Samuti sain hiljuti palgakõrgendust, nüüd teenin päevas ligi 2500kr kätte. Kõrgem tasu tuli paraku koos paari lisa töötunniga. Nüüd olen kiirematel päevadel rakkes 12h, koos söögi ja puhkepausidega. Kuigi mu palgalagi jääb mustadele meestele alla, siis on ta märksa stabiilsem ning ma saan oma tasu ka siis kui viinamarja korjamine poolest päevast lõpetatakse või tehakse sootuks paaripäevane paus. Ja olgem ausad, selleks peab ka tugevate rasvavarudega neeger Tongalt olema, et töötada 13h päevas, väga kuumas kliimas, viinamarjade ja iseenda seltsis.

Huvitavat ja kerget tööd Ausis sisserännanutele kandikul ei serveerita. Kui on aga eesmärk, mille poole püüelda, ei tundu lühiajalised pingutused nii rasked. Olgu eesmärgiks siis maailma kõigi kaunimate paikade külastamine; oma kodu rajamine; oma äri alustamine; suurema rahasumma investeerimine, et edaspidi katta oma igapäevaseid kulutusi vaid intressidest - vahet pole. Eesmärk pühitseb abinõu. Miks mitte kaaluda noorpaaril enne 30 aasta kodulaenu kaela võtmist tulla koos aastaks austraaliasse tööle. Esiteks saab selle ajaga teada, kas selle inimesega on üldse mõtet pikemaid plaane seada ning teiseks ei tohiks olla poole milku kokkuajamine või enamgi kahele inglise keelest arusaavale inimesele ülejõu käiv ülessanne. Eriti veel nüüd, kus AUSi dollar teeb oma tippe.

Kui te satute poes nägema viinamarja karpidel plekke, siis teadke, et see on tööliste higi. Kui sööte viinamarju, siis võiksite mõlda, et kurat teab kuidas meil seal kaugel maal läheb. Kui joote Austraalia veini, siis tõstke toost ka meie terviseks.

Cheers!

                            Selline on minu p6hitoo. Laadung viinamarju peale korjatud, suundume kylmhoonesse

                      Tongalaste to''o''tamist saadavad ergutushyyded, et tempo ja tuju ei raugeks. Umbes sellises
                       umbes sellises stiilis, nagu meil suusav6istlustel. Hela-hela

Õpime tundma masinaid ning lubame viimase puhkuse enne suurt koristust

Peale poolt päeva viinamarjade korjamist saime küll täidetud esimese tellimuse, kuid edaspidiseks koristuseks osuts vili veel liiga roheliseks. Teeme nyyd 3 päevase pausi ja ootame, et marjad jumet võtaks. Meie töödejuhataja on aga vahepeal pisut hädas meile tegevuse leidmisega. Täna kästi mul vähemalt tunnike veeta tõstukiga hoovipeal mängides ning euroaluseid 3m virna tõsta ja neid sealt jälle maha võtta.Tõstukikäsitlus oskus kulub siin marjaks ära.
Kristiin põristas samal ajal ATV seljas mööda istandust ning vaatas varem tehtud tööd üle.
Et oma ülemust säästa tööde välja genereerimise murest võtsime päeva enne nädalavahetust vabaks ning põrutame nüüd Coralbay'sse snorgeldama. Pidi olema kustumatu elamus; eks näis.

Tere-tere!
Istun hetkel ylemuse laua taga ja otsustasin panna kirja moned read. Alustades vahepeal toimunust. Eelmine nadalavahetus kohtusime lopuks Alvari onututre Kristiina ja tema elukaaslase Jaanusega. Yldjuhul  tootavad nad meist paarsada kilomeetrit pohja pool teedel. Nad soidavad ringi mitme suure traktori ning karavanbussiga ja niidavad teeaari. Tundub nagu vaga igav too- mida ta ka on, 10 h paevas palavas traktoris istuda ja soita 6 km/h ei ole just elu kogemus, see eest on elu kogemus aga palganumber, mis nad tasku pistavad ~ 66K kuus. Peatuvad nad ylemuse juures, kes elab siinsamas linnas. Niisiis kaisime nende farmis ja uudistasime mangoistandust, s6ime ara m6nusa kanaprae, vaatlesime vanni topitud kuldkalu ning saime lihtsalt hea k6hutaie naerda yle pika aja.
Meie farmi saabusid puhapaeval 15 musta mees Tonga saarelt, nii olen mina koos ylemuse naisega ainuke naisolevus istanduses (v.a kangurud, konnad ja muud pudrulojused). Tanasest algas viinamarja koristushooaeg. Ja mina sain ametikorgendust. Nuudsest on minu kohus olla supervisor, ehk mina kain 15 mustal mehel jarel ja kritiseerin koike mida nad halvasti teevad. Hakkan juba v6imu armastama. Alvar vaeb koos Iiri poistega viinamarjalaadungeid kylmhoonesse ja vastutab systeemi toimimise eest.
Vahepealse aja jooksul avastasime, et Adelaides toimub peale j6ule 5-paevane Eesti festival, kuhu raamsesse mahub ka uue aasta vastuv6tt. Ning kui juba Austraalias oled, siis peab kaime ka 6igel eestlaste peol, kuhu vaevad kohale end k6ik, kes siin juba m6nikummend aastat elanud on. Seega ostsime tana lennupiletid Perthist Adelaidesse kuupaevaga 26 detsember ja laheme kuulama Inest ning Ivo Linnat. Jess!. Sellega saavad alguse meie rannakud idarannikul.
Veelgi- Alvar kohtas k6rbes joostes pooleteisemeetrist sisalikku nii la''hedalt, et oleks voinud ta kahmata sylle ja kinkida mulle, kuid selle asemel lasi ta tal rahulikult oma maa- alusesse pessa paterdada. Ja mina pyydsin oma esimese AUSi kala- teate kalad siin on vahemalt meetrsed ja kaaluvad 10 kilo. Minul 6nnestus pika 6ngeleotuse tulemusel saada 25-cm pikkune poja, kes tundus isegi paris suur kui ta end puhvi ajas. Jallekuulmiseni.
Kris.

Jääme paikseks

Jääme nüüd arvatavasti 4-5 nädalaks paikseks. Peale seda kui olime 3 päeva 12h päevas ahvikiirusel üleliigseid viinamarja kobaraid põõsastelt maha rapsinud, külastas oma farmi omanik. Millegipärast leidis ta, et sellisel tegevusel pole edaspidi mõtet ning kõik seal enne meid tööd rüganud rändurid said samal päeval oma palga ja tööst priiks. Meile kummalegi anti tsekk  570 dollariga ehk  6400kr, millest läheb veel 15% makse maha.

Erinevalt kõikidest teistest ulatati meile töölepingud; nüüd juba kindla tunnitasuga (17,5 doltsi) ning 8h tööpäevaga.  Samuti ei võeta meilt enam siin elamise eest tasu. Seega hakkame kuus teenima 30 000kr ringis kätte. Töödeülevaataja leidis, et me oleme asjalikud inimesed ning soovib meid istanduses hoida vähemalt viinamarjade korjamise lõpuni. Kuna viljad pole hetkel veel noppimiseks küpsed peab ta meile muid ülessandeid välja genereerima ning ta palus meil asjadega mitte liiga kiiresti valmis saada. Ülemuse käsk on seaduseks ning nüüd me tiksumegi oma töötunnid farmis ilusti täis ja saame oma igapäevase tööga täpselt õhtuks valmis. Päev möödub nagu lihtsa elu tõsieluseriaalis. Täna näiteks käis Alvar päev läbi käsisaega viinamarja ridade vahel ja saagis maha vanu puid. Teda jälitas Kristiin paslõgina äbriga ning pintseldas kände sinise vedelikuga, et igasugu kahjurid seal ennast hästi tundma ei hakkaks. Sekka satuvad ka mõned lihtsamad kohustused nagu päikeseenergia akude täitmine dest veega. Kuigi teeme füüsilist tööd 30 - 45 kraadises kuumuses, polegi see nii kohutav. Tööle minnes võtame külmikust kaasa veekanistrid. Kuuma ilmaga destileerib keha 3l vett juba mõne tunniga läbi. Viinamarjad pakuvad veidike loodusliku varju ning kuna käsisae hambad lõikavad tõmbamise ajal siis on see liigutus üsnagi sarnane sõudmisega, mida Alvar on oma elus palju teinud. Seega on mõni tööpäev nagu pikk trennis käik, mõni teine päev aga ka lihtsalt tüütu, kui tahaks ruttu õhtale. Austraalia on täis farme ning nendele, kes füüsilist tööd armastavad on siin piiritu tööväli. Keset kõrbe elades just pöörast seltsielu ei toimu. Õhtud on aeg enese jaoks, kui saab lugeda raamatuid Austraaliast või isehakanud miljonäridest. Kui me õhtuti enne päikseloojangut kõrbes jooksmas käime ajame hüppesse hulga kängurusid, kes meie lõõtsutavat lähedust pelgavad. Tavaliselt reageerivad nad meid märgates kui põrkepallid. Alustades esmalt väikeste hüpetega peaaegu kohapeal ja kasvatades üha kiirust ja põrke pikkust. Mõned julgemad jäävad ka paigale ning saadavad meid oma pilguga. Küll kellelegi kuuluvad, kuid vabalt looduses ringi uitavad veised, kes oma õhtusel rännakul on sattunud samale teele kui meiegi, püüavad otse meie eest ära joosta. Mõnda aega koos meiega tervisejooksu tehes mõistavad nad, et mööda teed joostes nad meie käest ei pääse ja põikavad kõrvale. Lindpriidest kodukitsed püüavad samuti inimesest hoiduda soliidsesse kaugusse. Kõikidel eelpoolmainitud tegelastel paneb meie farm, kui roheline oaas keset kõrbe, suu vett jooksma ning neid  kõndima mööda istandust piiravat elektrikarjust. Väheseid sissetunginud känguruid tevitab meie ülemus Joe aupaukudega. Nüüd kus viinamarjad hakkavad peagi valmima on põllule ka mitu gaasikahurit paigaldatud, eelkõige papagoi parvede eemalhoidmiseks.  Oma vapilooma aussid tõesti ülearu ei hellita. Maanteed on täis kängurude korjuseid, sest maanteerongid ehk mitme haagiselised rekkad ei võta kiirust maha isegi lehmi teel nähes. Nende mass ja tugevad rauad auto ninas on piisav, et vaid elevant võiks nende teele sattudes kerge kokkupõrke põhjustada. Kõik ülejäänu aga on kui sääselaibad mootoratturi prillidel.

teel yle kuivanud j6e

Meie pere ja muud loomad

Loomad on ikka väga arukad. Konnad saadavad kuiva perioodi Austraalia kõrbetes mööda istanduste wc loputuskastides sulistades, lastes soojematel öödel valla ka oma laulu. Eriti häälekad on nad öödel, millal potis on jäänud vesi jooksma. Ma arvan, et see sulin võib neis tekitada tunde kaua tagaigatsetud vihmaperioodist, mida pole siin olnud juba 2 aastat.  Kastist ronivad nad välja vaid ohutumatel öötundidel, kui segav inimmõju on minimaalne. Päevasel ajal neid kemmergutes peaaegu ei märkagi. Vaid veidi pikemalt asjatama jäädes võib juhtuda kuulma mõnda kumedat krooksatust wc-poti seest. Päevasel ajal võib hoopis juhtuda, et mustavalgekirju sabaga vehkiv pilalind sätib ennast wc boxi äärele istuma, esitades oma laulu sunnitud istujale, seejuures sabaga tulelippu mängides ning sääjärel jälle minema liueldes. Samuti võib juhtuda, et pikemalt vett peale lastes ka mõni konn koos loputusveega välja ilmub. Üldiselt pole sellest viga, sest konnad on juba tehiselupaiga miinustega harjunud ning asuvad koheselt iminappade naksumise saatel oma konnatiiki ehk loputuskasti tagasi ronima. Vahepeal püstitasime konnade allalaskmises uue rekordi; tervelt 5 konna ühe nupule vajutusega. Mind aga huvitab, et  millise meeletaju järgi nad wc üles leiavad, kui maapind hakkab kõrbes jällegi iseloomulikku tolmavat kuju võtma.  Arvatavasti tunnevad nad vee lõhna?

Vihmaperioodid pidid seevastu võimsad olema. Tihti näeme teeotstes silte, et sinna ei tohi vihmaperioodil sõitta. Samuti kuivasid jõesänge, kus hetkel sõidetakse liivapagidega rallit ning sellele, et need sängid kunagi on vett oma seinte vahel hoidnud viitavad vaid 4m kõrgused püstised joonlauad. Kohalikud väidavad, et mõnes kohas võib siis vesi tõusta lausa nullist 6 meetrini.

Üks õhtu oli väga tugev tuul ning tuli ootamatult külm öö. Meie ei osanud nii külma ööd kuumade päevade vahele oodatagi, kuid loodus oli targem. Konnad tol õhtul oma kurgupõisi ei punnitanud ning istusid vakka oma loputuskastides. Aga äblikud seevastu tungisid siseruumidesse. Meie auto uste vahelt sissepugemine ei valmistanud neile mingeid probleeme. Ning kui peopesast veidi väiksemad kuid see eest suurte lõugadega karvajalad meie hipibussis hakkasid koivad laiali laest nööripidi alla laskudes mission impossible´d mängima ning Kristiin seda nähes hirmust krõnksu tõmbas, tuli auto elukatest tühjaks rookida ning parkida maja ette vähem privaatsesse, kuid see eest looduse eest rohkem kaitstud paika.

           muhe konn

      loputuskasti elanikud

     soojalembene ablik

     oma varjeomadustes liialt enesekindel raagritsikas meie koogikapil

      vannituppa sattunud sisalik

kaevumisraskustega kaerasori meie ko''o''gilaual