Eestlasi tabanud kullapalavik Austraalias

Austraalia on imeilus paik reisimiseks. Siin on võimalik ka ilma suuremate teadmisteta raha koguda. Enamasti tuleb säästmiseks meiesugustel backpackeritel töötada tsivilisatsioonist eemal outbackis. Sügaval maal on palgad kõrgemad ja võimalusi seda kulutada palju vähem. Välja arvatud kaevanduslinnad, kus kavalpead on rajanud topplessbaare, et kõrgepalgalistelt ent rumalatelt kaevuritelt raha kätte saada. Linna melu meelitab kokku seiklejaid ning odavtööjõudu ja seetõttu on seal lihtööliste palgad madalamad.

Peale rännumeeste, rahakogujate ja väheste  üiõpilase ja muude asjapulkade  on nüdseks Ausis vist juba kõige enam eestlasi, kes siin elavad. Vähemalt nii kaua, kui nende viisa kehtib. Nad on seotud ühe paigaga ning ka kulutavad teenistuse kohapeal. Praegusest Eesti Vabariigist väljarännanute puhul on põhiliselt tegemist kuni 31 aastatste inimestega (working holiday viisa nõue)kõiksugu haridusastmetelt. Siin on palju üliõpilasi; masu aegseid töötuid;  üksikemasid, kelle võsud on vanemate hoole all;  tugev kontsentratsioon geisid, kes siinses ühiskonnas ei pea ennast varjama kappides; jne.

Tööpõld on vaba ühiskonna kõige madalamatel kohtadel, millega keskmine austraalane tegemist teha ei taha. Võimalik, et peale paari aastat suudavad ka paljud uusasukad kõrgemale ronida ja tegeleda millakagi omale meelepärasega.  Kuid nendest Eesti tüdrukutest, keda Melbournes olen kohanud töötasid 95% ettekandjatena ja baaridaamidena. Mõni üksik meesterahvas on ennast ka kontorisse välja murnud. Ühesõnaga on situatsioon igav. Inimestel kaoks justkui isikupära. Elatakse vaid pidude nimel, sest töö on kõigil monotoone ja igav ning perekonna sidemed on vahemaa tõttu külmutatud.

Samas on enamus sellise asja käiguga äärmiselt rahul ja räägivad kõikjal, kui p.....s on elu Eestis ning kutsuvad kõiki oma tutavaid neile järgnema.

Kui on valida, kas teha üksluiset tööd Eestis või Austraalias, siis muidugi tulge siia. Välismaal on ka võimalus rajumalt pidutseda, sest siin ollakse anonüümne. Kuid muudel juhtudel usun, et eestlasel, kes ise oma elu raskeks ei ela, on  vähemalt sama hea elada oma kodumaal kui Austraalias.

Ma hakkasin käima Melbourne ülikooli sõudeklubis treeningutel. Juba on tekkinud täielik koduklubi tunne. Koheselt võeti lahkelt vastu ja lubati järgmiseks nädalal ka uksekiip ära teha. Mõnes Tartu sõudeklubis (nimesid mainimata) peab vist ennem olümpiavõitjaks tulema, kui sulle võti usaldataks, et saaks endale sobival ajal trennis käia. Terve klubi sõitis võistlustele ära ning mulle öeldi, et ma võin vahepeal harjutada. Nüüd olengi mitu päeva käinud Austraalia parimas sõdeklubis üksi treenimas. 1907 aastal ehitatud paadikuuri seinu ilmestavad fotod Austraalia kõige legendaarsematet sõudjatest. Peale trenni võtan külmikust lonksu mahla, kustutan tuled, sulgen uksed ning marsin läbi Melbourne keskväljaku ööbimispaikka. Teepeal veel kuulates tänavamuusikuid ning lubades omale kiirtoidu restoranist 50 sendise masinajäätise, mida asiaadist müüa laseb topsikusse kuni ümberkukkumise ääreni. Selline olukord mulle täitsa meeldib, kuid ka vb juba mõne päeva pärast hakkan minagi üksluisusega hiilgaval töökohal raha teenima. Esialgu veel palju selle pärast ei muretse, sest Austraalias on võimalik elada juhuse harjal.  Töökoht võib kaduda üleöö aga läbi hea tutvuse võib ka paari tunniga uue tasuva ameti saada. Plaanid muutuvad siin hetkega.

Australian Open

Tenniseprofid. Hommikul ärkasime varakult teadmisega, et Kanepi mäng algab 11.00 ning suundusime linna poole. Tee peal selgus, et olime mängu aega valesti vaadanud ning enne teda toimub väljakul veel 2 meeste mängu. Seega oli meil jällegi linna peal piisavalt aega kuulamaks erinevaid tänavamuusikuid ning piilumas kas mõni trikimees tahab jällegi Alvarit oma show´sse. Sain veel keskpäeval kallile vennale mainida, et siinne ilm pole parem kui Eesti sügis kui tunnikese pärast selgines taevas pilvituks ning temperatuurid ületasid 30 kraadi. Tõepoolest linn, kus vahelduvad 4 aastaaega ühes päevas. Riietuselt peab eelmistama kihilisi riideid, sest kodust väljudes ei tea kunagi mida oodata hilisemast päevast. Surusime oma kampsunid ja kaasavõetud pleed kotti ning suundusime Asutralian Openi peaväravatesse. Täiskasvanu pileti omamise eest tuleb välja käia 29 dollarit ning sellega pääsed sa kõigile väiksematele staadionitele ning võid üleüldises fetivalis veeta terve päeva. Odavam variant on osta perepilet 75 dollarit- 2 täiskasvanut, 2 last, kuid kuna seda kõike kontrollib masin, siis ei ole mingit arvestust inimeste vanuse üle. Just seda tegime meie. Selleks, et näha maailma edetabeli tippe tuleb veidi enam raha välja käia- kolmel suuremal staadionil võib kohata Serena Williamsit, Maria Sharapova jne. Meie aga igatsesime näha Kaia Kanepi mängu ning panime end varakult platsi nr 8 väljaku juures. Vastaseks 3 aastat noorem sakslanna Julia Görges ( Georges). Eelnev meeste mäng ei tahtnud aga kuidagi lõppeda ning kui Kaia lõpuks platsile sai omandasime juba kõik näos kerget päikese puudutust. Esmalt tuleb aga selgeks teha reeglid- ega muidu ei oska kaasa elada. Õnneks põhipunktid seletati meile juba Erica ja Ericu juures ära, nüüd jäi üle anda veel asjale viimane lihv ning küsida ümbruses olevate eestlaste käest kõike, mis mängus võõrastust tekitav. Ehk siis naiste puhul- 3 set´i, igas set´is 6 game´i, punktid- 15, 30, 40, 1 set. Kui mõlemad mängijad on 40 punkti peal, peab tegema 2 järjest punkti, et võita set. Esimese punkti korral ilmab silt AD ( advantage), ehk sellel mängijal on eelisseis sest tal on 1 punkt olemas. Kui järgmise punkti saab vastasmängija on seis jällegi võrdne 40:40 ning jälle üritatakse saada 2 järjest punkti. Konks aga selles, et kui ühel mängijal on 2 game 40 ning teisel 4 game 40 siis kui teine mängija saab 2 punkti on seis – esimene mängija 2 game 0 punkti ning teine 5 game 0 punkit. Ehk ühe mängija punktid lähevad kaduma ( nagu mina oma algaja mõistusega aru saan). Just selline situatsioon sai 2 x saatuslikuks meie Kaiale. Esimese set´i ta kaotas, teise võitis suure ülekaaluga ning kolmandas võitles. Tundus, et meie ergutamine viis teda veelgi rohkem endast välja, sest peale seda kaotas ta ühe game ülikiirelt. Ka lõpus suutis ta ennast kaotusseisust pea aegu välja rebida ning siis tulid vead ning sakslanna kuulutati võitjaks. Kaia on palju parem mängija- tema löögid olid tugevamad ning kui ta hoo sisse sai polnud Julial võimalik teda peatada. Kahjuks kadus tal ka hoog väga kiirelt täna ära ning siis tegi ta musti vigu, mis andsid Juliale punkte tasuta. Nii nagu päike täna välja tuli, tuleb kindlalt ka Kaia karjääris välja päike, kui ta hoo sisse saab ning seda säilitab. Peale mängu pakkisime lipud kotti ning suudusime koos pundi eestlastega peatänavale sushi´t sööma. Kohalik kraam üllatas meid positiivselt ning jäime antud kohvikusse paariks tunniks kaotades täielikult ajataju. 10 ajal õhtul varustasime end poes 4 liitri odava veiniga ning suundusime metrooga oma karavanparki, kus veedame juba teist tasuta ööd.

                  Tänud meie Melbourne perele toreda aja eest. Ootame teid kunagi Eestisse külla.

Tasi fotoreportaaž

Peale nädalast vihmas kämpimist on kodumaa igatsus kadunud ning jäänud vaid soov jälle päikest näha

Hommikul tegime veel tiire rahvuspargis ning jätsime huvitava ööbimispaigaga hüvasti, et liikuda edasi saare läänekaldale. Teepeal tegime peatuse Claire järve rahvuspargis- väidetavalt on see sügavaim järv Asutraalias, kuid keegi ei osanud meile konkreetseid ega ligilähedasi numbreid anda. Sealgi võtsime paar lühemat metsarada ning veetsime paar tundi liigeldes mööda aborigeenide iidseid radasid. Viimane aborigeeni hõimkond aeti oma aladelt välja 1838 aastal kui valitsus lubas peale pikka vihavaenu rahu, kuid kui hõim, mis koosnes allesjäänud 16 mehest, 9 naisest ning 1 lapsest Hobarti läks rahulepingule pandi terve suguharu laevale ning viidi jalust ära Flindersi saarele. Peale seda on Tasmaania olnud vaid valge inimese pärusmaa. Maastik sarnanes väga palju meie kõrgsoole ning kuidagi tekkis kodune tunne. Jalgrajad viisid meid Platapys Bayni, ehk nokkalooma randa, kuigi nokkloom ennast jällegi otsustas mitte näidata, oli ta jätnud meile oma väljaheiteid ning ühe väikese käpajälje- asi seegi, jälle sammuke lähemal. Seejärel jätkasime oma retke saare kõige läänepoolsema linnani Strahani. Tasmaania asustus on võrreldav Austraalia mandrimaa omaga- enamik rahvastikust on koondunud idarannikule linnadesse ning lääneosa on jäetud metsiku looduse meelevalda, kus laiuvad suursugused rahvuspargid ning kõrguvad mäed. Pisikene kaevanduslinn Queenstown kõrgel mägedes oli omaette vaatamisväärsus. Kitsas looklev mägitee viis meid pool tundi allasuvasse linna, kus valitses oma aeg ja oma rütm. Meie saabumise ajal väljus rongijaamast auruvedur ning pisikeste külapoodide akendest vaatlesid kohalikud vastseid saabujaid. Ühesugused näojooned andsid märku tugevast inbriidingust ning poeski teenindas sind 12 aastane poiss, kes töötas kassas, lihaletis ning laotöölisena kõike korraga. Huvitav linn. Õhtuks jõudsime Strahani ning veetsime järjekordse öö vihmas. Sattusime Tasmaaniasse valel ajal- siin ei ole päris pikalt nii kaua sadanud ning nüüd uputab ka juba Melbourne osariigis Victorias, Queenslandis hakkavad tõusuveed vaikselt alanema ning elanikud naasevad kodudesse. Mõned eestlased, kes siinkandis käivad pole kordagi vihma näinudki, meie aastal jagub seda aga igale poole. Pidev vihmasadu segas ka Tasmaania reisi meeleolu ning isegi kui püüad kõigest hingest mõjutavad märjad jalad ning läbivettinud telk muidu päikselist meelt. Vähemalt saime korraliku meenutuse Eestimaa sügisest ning nõustusime, et tekkimahakanud koduigatus on jällegi kadunud.

Viimasel päeval paistis päike. Taevas oli helesinine ning silmapiiril polnud ühtegi pilvetupsu. Meie odavad digikaamerad said nüüd täiel rinnal klõpsida imeilusat loodust, mis eelnevail piltidel nii sopmus näis. Viimase päeva sihtpunkt oli Cradle Mountain rahvuspark mägedes. Rahvuspargi kõrgeim tipp oli 1558 meetrit, mille vallutamiseks vajalikku 8 tundi meil kahjuks enam ei leidunud, see- eest vallutasime 1245 meetri kõrguse tipu Marion Lookouti, kus avanes vaatepilt Dove järvele, Cradle mäetipule ning ümbritsevatele väiksematele mägedele ning orgudele. Vihmaveed olid otsa saanud ning ka kõrgelt mägedest nirisesid alla kevadised sulaveed. Meelde tulid algklasside esimesed kevadised matkad, kus lumi oli juba sulanud ning ilm soe, kuid tuul veel endiselt kõle ja külm. Mööda erinevaid radu rühkisime üles tipu poole ning järsematel nõlvadel tuli appi võtta ka kinnitatud köied. Kõik oli seda väärt. Tippu jõudes puhus tuul mägedest alla ning joonistas järvepinnale erinevaid mustreid, kaugelt kostus aga lindude esimesi rõõmuhõikeid soojade ilmade üle. Tagasi allajõudnuna õnnestus meil näha ka pontsakat vombatit, kes läbi pika rohu endale metsa poole teed rajas. Nagu väike karupoeg. Hilisõhtuks jõudsime tagasi Devenporti ning sättisime laagripaiga üles, et järgmisel varahommikul juba end sealsamas lähedal laeva peale vedada.

Seekord meil puuvilju kaasas ei olnud ( va 3 virisikut), gaasiballoon konfiskeeriti endiselt ning sõit võis jälle alata tagasi Melbourne poole. Hinges on vaid lootus, et Melbourne´s paistab päike ja on soe ning veidike kurbust ka, et lõpuks päikeselise Tasmaania peab seljataha jätma. Aga nüüd juba algab Australian Open, vaja Kanepile kaasa elada ning algavad teised lood.

Algul meenutas Tasi meile Inglismaad, kuid ilmade halvenedes juba Taanit

Järgmisel hommikul ärkasime vihma peale. Ei olnud hea kogemus, oleksime pool tundi varem ärganud oleks telk veel olnud päris kuiv. Aga seda ju ei juhtunud. Ja ega meil ei ole ju tavaline telk- meie telgis saab püsti seista, sest ta on 2 meetrit kõrge, 2 ruumiga ning sinna mahub vabalt 8 inimest sisse magama. Kibekiirelt pugesime sooja autosse ja alustaisme sõitu Tasman´i poolsaare poole, et külastada kurikuulsat Port Arthuri vanglat. Vangla rajati Van Diemens´i maale 1830 eesmärgiga kasutada tasuta tööjõudu, et piirkonnast välja viia suurel hulgal puupalke. Alaline vangla sai alguse 1833 aastal kui vangide transportimine Inglismaalt oli oma hiilgeajal. Nimelt ei saanud Inglismaa vange enam Ameerikasse saata ning kohaikul maastikul tekkis neid juba liiga palju, samas kui Austraalias oli väga palju tühja maad ning tööjõupuudus. Tasmaania kuulasimasse vanglasse saadeti üldjuhul mehed ( enamjaolt), kes olid korda saatnud korduva seaduserikkumise. Samas ei pruukinud see alati olla põhjuseks. Keskmised kuritööd, milleks oli hobuse, leiva või kingade vargused said karistuseks 10-15 aastat Austraalia või tolle väikesaare kurjade ülemuste all. Kõik, kes on lugenud „Hüljatud“ teavad, mida ma mõtlen. Pisivarguste arv suurenes märkimisväärselt peale tööstusrevolutsiooni, mil masinad täitsid oskustööliste ülesanded ja peale sõjaväe vähendamist. Moto- võimule peab olema truu ilma, et võim truuduse välja teeniks. Enamik süüdimõistetuid ei näinud enam kunagi kodumaad ega peret. Vangide väljasaatmine lõpetati 1853 aastal kodumaal olevate rahutuste tõttu- nimelt avastati Austraaliast kullaväljad ning kodanikud polnud rahul, et vange tasuta kullale lähemale viidi ( kui vang istub 10 aastat kongis ära on ta vaba jääma paikseks ning saab kodakondsuse) samuti tekkisid majandulikud raskused paljude kolooniate kaotamise pärast. Kuni 1877 aastani raviti Port Arthuris vange, kellel olid tekkinud psüühilised häired, kuid peale seda asutus suleti jäädavalt. Selleks ajaks oli ka Port Arthuri ümber tekkinud väikene linnake ning kuna kohalikud üritasid kustutada sealses paigas tekitatud ebaõiglust ning vaigistada selle asutuse eksisteerimist nimetati linnake ümber Carnarvon´iks ( mitte see linn, kus meie Lääne- Austraalias olime). Peatselt saavutas ta turistide seas aga ülima populaarsuse ning preaguseks on poollagunenud hooned ühed suurimad turismimagnetid siinmail. Terve meie sealoldud aja sadas kahjuks vihma, kuid siiski suutisme seal ära veeta pea terve päeva. Tol õhtul otsutasime vihma tõttu sõita Hobartisse ning võtime endale voodikoha Backpackersi hostelis.

Ka Hobart ei suutnud meid millegiga üllatada, väikese Inglismaa majakesed, mälestusmärgid ning sadam olid küll armsad, kuid mitte midagi märkimisväärset. Linnast 20 km väljas asub aga väike küla Richmond, millest leidisme 1837 aastast pärit vanima kiriku ning umbes samast ajast ilutseva kivisilla. Kutsutakse seda ka kunsti Mekaks. Tõepoolest oli galeriisid igal nurgal ning kõikjalt kumas läbi lapsepõlvenostalgia ning rahulikkus. Isegi pardipered pidasid õigeks oma järglasi just seal üles kasvatada, sest terve park oli täis siblivaid sulekerasid ning paanitsevaid pardimammasid- ega ei ole kerge kui pead korraga valvama 6 tibu, kes igaüks tahab eri suunas minna. Tolle õhtu eesmärgiks oli jõuda Mt Fieldi rahvusparki, kus ootasid meid ees erisugused kosed ja joad. Rahvuspark tõmbas oma rohelusega meid täiesti endisse- pimeduses helendavad ussikesed, hiigelsõnajalad, kuni 400 aasta vanused puud pakkusid midagi igaühele meist. Tugeva vihma tõttu leidus jugades ka piisavalt vett ning arvatavasti ei oldud sellist veerohkust juba pikalt nähtud. Saime ka teada, et meie teise öö ööbimispaigas olid juba tekkinud üleujutused ja evakueeriti vanureid. Meie ees, üleujutus järgi. Igatahes kasvab sealses metsas üks maailma kõrgemaid puid Swamp Gum tree (Eucalyptus regnans), millel kõrgust 98 meetrit. Taimkate muutub tõustes paarkümmend meetrit kõrgemale või madalamale- vihmamets asendub järsult soometsaga ning veel kõrgemale tõustes kaob mets hoopsiki. Etteruttavalt võin öelda, et kõik külastatud rahvuspargid olid totaalselt eriilmelised ning kõigil on midagi, mis neile sai parkides südamelähedaseks. Tolle õhtu ööbimise kohta ei oska muud öelda, kui et järelikult pidi nii minema. Rahvusparki minnes märkasime isekritseldatud silti Free Camping ( tasuta telkimine), üldjuhul on sobivat kohta raske leida ning otsustasime paiga üle vaadata. Tegu oli 2 vana meesterahvaga, kes viina võttes tundsid puudust seltskonnast ning otsustasid seltskonna ise enda juurde kutsuda. Ja tulime meie. Saime krundi tagaosas endale suure platsi, panime telgi püsti ning olime õnnelikud. Omanik Glen, kes oli seal elanud juba 20 aastat ostis kunagi selle ala ühe sõjapõgenikust lätlase käest, nii et Eesti kohta teadis ta nii mõndagi ning vaatamata nende igapäevasele marihuaanatõmbamisele oli tegu ikkagi laia silmaringiga inimestega. Samuti saime teada, et sealsamas aia taga asuvas jões on suurim nokkloomade koloonia ning mõned aastad tagasi käis Steve Irwin isiklikult sealseid loomakesi jäädustamas. Nagu õhinas bioloogidele kohane tormasime hommikul platapyse otsima, kuid üleujutatud jõe ja kiire voolu tõttu pidime alla andma ja tunnistama, et hetkel varjavad end kõiki vähegi mõtlemisvõimega loomad. Njah see ongi vist lähim, mis ma Steve Irwini mälestusele kunagi jõuan- mees, kes on kunagi temaga rääkinud ja lasknud oma maal viibida. Samas jões on ka palju vikerforelli, mida poisid öösel püüda üritasid ning selle käigus palju nalja said, sest vanad mehed laadisid kõik kalavarustuse autosse ning sõitsid 100 meetrit edasi jõe äärde. Keset pilkast öötundi hakkas aga vihma sadama ning omaniku lahkel loal kolisime ümber tema karavani, mida ei oldud paarkümmend aastat kasutatud ( arvatavasti, sellest ajast kui ta kogemata sinna paika sattus ja selle ära otsustas osta), kuid see eest oli seal mõnusalt kuiv.

seiklused jätkuvad

Olime valmistunud, et rahvusparki sisenemise eest tueb maksta päris kopsakas summa, meie õnneks selgus aga et terve auto eest tuleb maksta 60 dollarit ning selle piletiga võib läbi sõita kõik Tasmaanias asetsevad rahvuspargid. Kuna aeg surus sappa otsustasime teha vaid paaritunnise retke üle mäenõlvaku Tasmaania ilusaima ranna Wineglass Bay juurde. Jõudsime mäetipul vaateplatvormile viimasel hetkel- kaugelt oli veel paista ranna veinipokaali kuju ning ka veel üksikud päikesekiired piilusid pilve vahelt. Vähem kui 15 minutit hiljem kattis pilveudu juba vaadet ning higised mäkkerühkijad pidid vaid pettunult edasi sammuma. Aga ega siis posid ei saa rahulduda vaateplatvormil istumisega, on ju palju põnevamaid kohti, möödus vaid mõni hetk ja juba olid nad leidnud tee mõnikümmend meetrit kõrgemal asetsevale väljaulatuvale kaljunukile. Seega saime me piisavalt aega uudistamaks erinevaid turiste. Seejärel viis tee aga juba allamäge ning samm kiirenes nagu janusel hobusel, kes tiiki märkab. Helesinine laguun oli rahutu ning kõige avatumal osal peksis laine erisuguseid olendeid rannaliivale. Oma jalutuskäigu jooksul märkasime kerakala, suurt meduusi ning kuivale uhutud merihobu. Saime vihje, et ranna teises kivsemas osas oli märgatud delfiine ning sinna seadsimegi oma suuna. Samal ajal hakkas aga üha rohkem ja rohkem pilvi katma mägesid, piirjooned kadusid müstilisse udusse ning pidime tõdema , et meist keegi ei ole pilvepiiri nii madalal näinud. Lahe vesi oli ääretult külm, mahti jätkus vaid lühikeseks supluseks ning juba oligi tagasitee käsil. Siiski poolel rannal märkasime vees tegevust ning siis tuli juba hüüd- delfiinid! Poistel endasid riided lendasid seljast kiiremini kui kunagi varem ning läbi laksuva laine otsutasid nad nende tähelepanu võita. Mina ja Ave seekord otsutasime loobuda, sest nad asusid lahe päris avaosas ning lainejõud oli suur. Delfiinide puhul on tegemist ääretult uudishimulike ja intelligentsete loomadega, kes üldjuhul inimest vees märgates tulevad ise juurde ning uudistavad uut ja huvitavat mängukaaslast. Nii ka seekord. Poisid nautisid oma esimest delfiiniujumist 7 isendiga ja jäid kogemusega ülirahule ning kuulutasid, et nüüd on neil midagi mida facebooki panna. Sealsamas rannas pidime tegelema ka liigjulgete wallabidega, kes vaikselt lootsid, et ehk pudeneb turistikotist ja neile mõni palake. Meie aga ostustasime metsiku looduse metsikuks jätta ja lasime loomakestel ise oma sööki otsida. Tuli jälle rühkida üle mäetipu ning seejärel viis tee juba jooksusammul alla, et kohtuda uute seiklustega Tasmaanias. Tolle öö veetsime rannaliival, kus laine vaikselt loksus mööda kallast ning meie istusime liivanukil, kuhu oli kanda kinnitanud meie telk ning nautisime tumeneva taeva võlu.