Selleks, et Austraalias kasvatada suurt karja kitsi või lihaveiseid, pole tarvis lauta ega karjamaad. Veisekari ehk cattle kohalikus kõnepruugis, lastakse vabalt elama poolkõrbesse, kus loomad suudavad ennast vähestest rohelistest vartest, farmi kompostihunnikuis leiduvast ning maante äärsest rohust hämmastavalt priskeks nuumata. Kitsede lemmikuks on põõsastel rippuvad kaunviljad, mis paneneb neid kahel tagajalal seisma ning kaela nikastamiseni kaunade poole sirutama. Kord nägime ka eriliselt trullat lammast üle tee jooksmas, lähimast asustatud paigast kümneid kilomeetrid eemal. Kuigi ma olen näinud kõrbes silti märgistamaks loomade sööda paika, ei tundu olevat lisatoitmine siin hädavajalik. Osade lehmade kõrvu kaunistav numbrimärgis on ainus, mis laseb arvata, et neil peremees leidub.
Loomulikult kaasnevad sellise vabakasvatusega omad kaod, kui loom jääb auto alla või pistetakse nahka mõne tongalase poolt. Kui aga tervet karja sisse ei vehita, ei ole kahju võrreldes vaevaga eriti suur.
Kui farmeritel tekib vajadus oma vara realiseerida, siis nad ajavad mootoratastel või ATV´del loomad kokku ning kutsuvad kohale loomade transpordiks mõeldud veoki ning saadavad nad siis kuhu tarvis. Täpselt nõnda toimetas valge mees Austraalias metsikute veistega ilmselt juba koloniaalmaaks saamise algusest saati. Tollal tuli aga karja juhtida hobustega ratsutades lähima sadamani, kuhu võis olla mitme päeva teekond. Vähemalt jättis sellise kuvandi meile vaadatud mängufilm ´´Austraalia´´.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar