juba pool aastat

                                             õhtusöök koduaia tiigist

                                       panen punki ja teen siin oma asju

 Tänase 24. Märtsiga on meie seiklus kestnud täpselt pool aastat, 24 septembril lahkus meie lennuk Riia lennuväljalt ja pühkisime sügisese Euroopa tolmu oma jalge alt. Nüüdseks on loodetavasti Eesti saavutanud vahepealse ajaga võrreldes väheke soojemad temperatuurid, kuid meil on juba paar nädalat kestnud ametlikult sügis ja kraadiklaas vajub üha madalamale. Kuigi maksimum külmakraadid ulatuvad siin -18 kraadini, ei looda meie silmad seda näha. Täna näitas päike isegi 30 kraadist soojust ja näkku saime tagasi rõõmsa pruunikasroosa jume. Oleme pannud mõneks ajaks varna oma reisuplaanid ja töötame siin kuni tööd jätkub. Eks te ise tea, kuidas meie plaanid pidevalt muutuvad. Leidisme oma plaanidele kinnitust eile kui saime lõpuks kontakti Kristianiga, kes eelmine nädal läbi tühermaa Darwini poole kihutas. Koos oma kahe sõbraga on nad lõksus Darwini ja oma sihtpunkti Broome vahel pisikeses kõrbelinnas Kununurras. Juba sinna minnes ületasid nad paar teetõket kuid paremuse poole asi ei kiskunud. Teed ei vii neid ei edasi ega tagasi, nimelt on selle aasta lõputud vihmad ära viinud kõik võimalikud teed ning edasised sillad on üleni tulvavete meelevallas. Isegi oma küngastega väga tuttavaid aborigeene evakueeritakse kõrgematele aladele, milleks ongi Kununurra. Tööd pole, raha kulub ja teed jäävad veel suletuks vähemalt 3ks nädalaks. Nii palju siis poiste plaanist minna tagasi läände ja seal suuremat raha teenida enne maikuu kojusõitu. Seega arvestades ümbritsevat olukorda oleme väga rahul hetke seisuga. Homme on jälle palgapäev, see on see kõikseparem üldse :D, täna poes käies leidime midagi musta leiva sarnast, maksis küll 6 taala kuid kodumaise maitse igatsuses tuli ju osta.

Homme tuleb meil Taiwani õhtu. Korea on saanud liiga palju tähelepanu juba ja nüüd on vaja proovida ka veidi muid toite. Seega olen lubanud ka mina millalgil kartulisalatit valmistada. Poisid ostsid täna esmakordselt siinmail viina ning lubati, et laupäeva õhtul tuleb suuremat sorti pidu ja pillerkaar. Samuti peab millalgil vähke keetma, oleme siit kodutiigist juba päris mitmeid välja tõmmanud, paar tükki veel ja siis lähevad kõik sügavkülmast potti. Loodame, et maitseb hea. Lisaks lubas Korea kokk Park mulle mõnda oma kodumaa retsepti õpetada, nii et kui tagasi tulen võin teile valmistada praneeritud kaheksajalga. Maitseelamustest kõik. Sõbrannade poole pealt on siin kitsikus- ainuke tüdruk on Sherry, kes ei valda eriti hästi inglise keelt. Õnneks ajavad aga poisid Erik ja Park ka asja ära ning on alati valmis arutama milline meesdiktor on parema välismusega ning miks paljud Aasia mehed tahavad lääne naist. Tõelised sõbrannad !

                                           kõrgtehnoloogiline õunakorjaja abistaja ehk siis redeli edasiarendus

Eile saime uues farmis esimese palgatšeki. Seal seisis kirjas, et vahetasime 7 päeva (69h) 1107 dollari vastu. Peale seda läksime uhkelt panka, mida meie ülemus kasutab ja vahetasime tšekki rahaks ja seejärel panime selle oma pangas arvele. Vat nii käivad asjad veel siinmail.

pühapäev on tore päev, siis elame vaid endale

Täna oli ainuke töölt vaba päev ning see möödus mõnusas kulgemises suure prae, toa koristamisega, pesu pesemisega, asjaajamistega internetis ning looduses kulgemisega. Üleeile järjekordsel grill õhtul saime teada mõndagi uut oma naabri kohta, kes sedapuhku kattis laua ja kutsus külalised. Meie naaber Peter kostitas külalisi ise tehtud india toiduga. Selgus, et ta oli ligi 2 aastat oma kahekümnendate lõpu eas elanud. Indias. Maganud tänavatel koos teiste hindudega, kellel polnud õnne sündida kõrgemasse klassi. Hommikuti vaadanud kudas prügiauto peale öösel surnud anonüümseid kehasid visati. Leiva teenimiseks müüs ta tänavail võlts pangakaarte ja IDsid.
Peamiselt tegi ta seda vaid kogemuse pärast, nagu ta ka ühel päeval otsustas massööriks hakkata ning läbis vajalikud kursused. Samuti on ta olnud paberitega sukeldumise instruktor enda ostetud väikelaeval, vedades turiste ookeanile veealust ilu vaatama. Oma jutu järgi on ta elus teinud palju hulle tempe ning imestab siiani, kuidas ta on neist kõigest puhtalt välja tulnud. Olles nüüd üle 65 aastane naases ta paar kuud tagasi  poole aasta pikkuselt vangla karistuselt, sest oli kodu aias kanepit kasvatanud. Ei küsinudki temalt mille kuradi pärast tal seda veel tarvis oli. Kui Peter vangi läks, üüris ta oma elamise välja ning tagasi tulles avastas, et kõik mis midagi maksis oli ära viidud. Kahju oli ligikaudu 150 000 taala. Ta tegi politseisse avalduse aga tundub, et see juhtum pole neile eriti huvi pakkunud. Kuigi Peter arvab, et ka üks naaber oli sündmustesse segatud, ei hakka ta oma vara tagasisaamisek rohkem nõudmisi esitama. Ütleb, et see on juba minevik ning et ei tohi lasta rahal oma elu juhtida. Näha on et tema elu saadab talle omane ning vaid Peterile selge, kuid teistele arusaamatu korralagedus. Kui aitasin tal kuuri rämpsust koristada, siis pühkisin kokku põrandal vedelevad määrdunud paberid, et need ära visata. Arvasin, et see on veel vanast omanikust jäänud praht. Siis tuli aga Peter ning korjas need kokku ise öeldes, et need on tähtsad kinnisvara omandi dokumendid.Sama moodi oli ta üüratu tsiip kõiksugu trääni ja pabereid täis. Tegime väikse ringsõidu ta maja taga valdustes, kus jooksid ringi lihaveiste ning longhornide karjad. Selgus, et rohutoidulised loomad on äärmiselt vajalikud, kui sulle meeldib suuri maavaldusi omada nagu enamus austraalastele. Nimelt ei lase loomad maal võsastuda ja viivad nõnda alla tulekahju ohu.
Peter on inimene, kes ei karda ühtegi hulljulget plaani, kui miski on hakkanud talle huvi pakkuma. India kodutu elust Austraalia kinnisvara arendajani ei kulunud just ülemäära pikk aeg. Ta ütleb, et on teinud 25 miljoni tollari tehingut ning algatanud uute linnaosade sündi ning 3 kuni 4 korda ka kõik oma vara täielikult kaotanud.
Reisides ning kohtudes Peteri taoliste inimestega mõistan, et tegelikult meil ei ole üldse nii palju piire kui me neid arvame olevat ning nõnda ise need endale seame. Kui on huvi ja soovi õppida siis teatud tasemel võib iga inimene elada ükstapuha millist elu kus iganes maailma otsas.
Jutt Indiast aga sütitas minus uuesti reisikihu, mille tööväsimus vahepeal unustada lasi. Olen nii paljude reisumeeste suust kuulnud lauset, et katus peakohal ning toit laual on privileeg, mida ei saa lubada 80% maailma inimestest. Kuulan nende juttu, kuid südames tunnen, et ma ikkagi ei mõista seda ja ei oska ka vb piisavalt hinnata. Seetõttu tahaksin ise näha paikku, kus ka ellujäämist saab käsitleda eduna.
Täna matkasime kohalikku rahvusparki, mille kalju äärtel, iga hetk maha veeremise peal olevad kivimürakad, on Sranthorpe sümbol. Kohtasime palju kividel peesitavaid sisalikke ning skinke. Üks neist koguni lähenes Kristiinile, ronis jala peale ja vaatas tõtt. Tal oli üks esijalg puudu.Oli huvitav vaadata, kuidas roomaja inimesega suhtleb. Tasane vee sulin ja mäe tippus sadanud kerge vihm päiksepaistes selgitas pead ning aitas jõuda lähemale meie reisi ühele suuremale eesmärgile. Saada teada, mida oma elult tulevikus soovida ja mis suunas samma seda.
Nõnda kivil istudes hakkas mulle tunduma, et 25 aasta vanuselt peaksin ma hakkama oma ettevõtte loomise suunas tegutsema. Jõudes 30 eluaasta tärminini võiks see asi juba täiel raginal töötada ning seal vahemikus võiks ka  järeltulijad ilmavalgust näha. Hiljemalt 35 aastaselt sooviksin esimest korda oma firmast raha väljavõtta, et restaureedida ühe vana talu oma koduasemeks. Umbes 50 aastaselt aga tahaksin minna 2 aastaks ümbermaailma reisile nagu Matvere ja Tätte praegu. Siis võiks olla juba piisavalt passiivset rahavoogu, et eluliselt oluline enam töötamine poleks ning lapsed peaks ka juba selleks ajaks 20 ringis olema ja täis soovi kodust välja lennata, nii et ma neid enam kantseltama ei peaks.
Nagu öeldakse, et mõte kirjapanemata on vaid unistus, ülestäheldatuna aga juba plaan.

lühidalt eluolust

Poes on uus banaani hinna rekord - 10 taala kg. Kütuse hind on ka meil veidi tõusnud Liibüa rahutuste taustal. 5cm sipelgas hammustas Kristiini jalast. Kõik see pani meid mõtlema, et karm aeg nõuab radikaalseid otsuseid.
Seega lõpetasime töö oma endises farmis, mis siis et seal olid väga meeldivad ja vanamoelised itaalia õunakasvatajad. Asusime nüüd tööle hoopis teistsuguses õunafarmis. Teistmoodi on peamiselt see, et uus kasvatus on 10X suurem ja tööd saab murda, nii kaua kui konti ei murra. Täna tegime oma esimesed 10 ja pool tundi ning teenisime 190 taala nägu.
Hommikul tööle sõites toimus politsei ning immigratsiooniameti haarang paarsada meetrit ennem farmi väravaid. Olime kained ning ametliku viisaga. Juhiload olid küll koju jäänud, kuid sellest ei tehtud numbrit. Pärast kuulsime, et talunik kirus, et too päev ei jõudnud üle 10 töölise kohale. Ei teagi, miks neist enamus kontrolli ei läbinud.
Küll aga mainisid saksa posid, kes väikse hilinemisega tööle jõudsid, et said 600 taala trahvi. 200 selle eest, et nende üks kamraad magas sõidu ajal matkabussi taga kabiinis voodil, ega suvatsenud teiste moodi turvavööga varustatud toolil istet võtta. Ülejäänud 400 taala trahhvi tuli aga sellest, et sügavalt uinunud seltsimees ei jõudnud ennem kanepit oma voodi serva pealt maha lükata, kui politseihärra ukse avas.
Tööl oli aga tore. Kohe peale ametlike formaatide täitmist anti meile traktor kätte ja kupatati õune korjama, kus me siis lasime kättel käia üle 10 h jutti.
Täna oli ka kohe selline täpselt paras ilm töö tegemiseks. Mitte liiga külm, et sõrmed enam õuna ümber konksu ei pandu ja ka mitte ülemäära palav, nii et higi mööda selga peese voolaks.
Päeva kõige parem osa saabub alati peale tööd, kui saab autosse istuda, rebel rocki raadiojaam kõvasti mängima keerata ning farmi väravate vahelt nagu peerukera välja tuisata.
Austraalia on ikka mitmekesisuse maa. Alles sõber helistas Perthist ja kurtis, et 40 kraadine palavus tapab. Aga meil siin mägedes 1000m kõrgusel merepinnast hakkatakse juba esimesi öökülmi ootama, mis õunad mõnusalt magusaks muudaks. Sügis on käes.

Esimene pääsuke

Täna lasime jällegi puhkepäeval kesta ja õunu ei korjanudki. Käisime hoopis jooksmas ja naabrimehe pool kinnisvara alaseid õppetunde võtmas. Hea on aga kogeda, et ka ennem 6000 taala maksnud õppevideode vaatamist sai oma elus mõni õige samm tehtud.
Suvel ostsin väga räämas puumajja renoveeritud kahetoalise korteri.Tollal elasid veel esimesel korrusel joodikutest üürnikud ning üks selle maja korter koosnes vaid räämas seintest, põranda oli majavamm nahka pannud. Palju korteri ostu sooviga inimesi jooksis sealt ummisjalu minema, kui kuulis sõna vamm. Põhjusi, miks sinna majja mitte oma raha toppida oli piisavalt.
Samas oli sellel korteril ka potensiaali. Ta asub Tartu kesklinna piirkonnas Pauluse kiriku kõrval ning ka minu õppehoonete vahetusläheduses. Maja kaheksast korterist ühe oli kinnisvara firma just korda lasknud teha ja teisega oli alustamas. Selge oli ka see, et vammi poolt järatud korteri, paneb selle omanikuks saatuse keerdkäikude tõttu saanud linnavalitsus, lähima aasta jooksul müüki. Ning keegi tuleb ja ostab hea asukohaga odava karbi, et see korteriks ehitada. Seega oleks siis juba kaheksast kolm tuli uued korterid. Loodetavasti ka koos uute teojõuliste omanikega. Neljandas korteris elas kinnisvaraga tegelev ühistuesimees, kes oli väga huvitatud maja heast käekäigust (tugev trump)! Viiendas ja kuuendas korteris elavad mõistlikud naabrid. Seitsmendas olid tollal selge vaimse peetusega joodikute eluase, kes olid õnneks vaid üürilised. Kaheksandas elas aga tollal nelja lapsega üksikema, kes polnud enam suuteline pangalaenu maksma.Temaga vestlema hakates selgus, et ta oleks huvitatud oma korteri müügist. Saime mõlemat poolt rahuldava kokkuleppe, ning minust sai nüüd ametliku elukohaga Tartlane. Minu korteriostuga sai ka üksikema poolt ühistule võlgu jäädud summad kustutatud, mis oli varem argument, miks pank ei tahtnud selle maja renoveerimiseks laenu anda.
Üürisin aseme välja ja panime Kristiiniga teise maailma otsa reisima.
Täna sain rõõmusõnumi oma naabrilt. Joodikuid enam me majas ei ela.Vammi poolt järatud korter on müüdud ja uus peremees ootab juba millal saaks remondiga alustada. Kinnisvarafirma poolt renoveeritud korterid on leidnud uued aktiivsed omanikud. Ning mis peamine; üldine maja remont ja vammi tõrje (mida viimase analüüsi käigus enam ei leitutki) algab nädala aja pärast!
Seega peaksin ma suve teises pooles Tartusse jõudes leidma eest juba väärikas kuues ilusa puithoone, kus mul on rõõm omada eluaset. Isegi kui ma ei kavatse seda kasumiga müüa ja maksan ise igakuiste maksetega oma osa maja renoveerimisest lõpuks kinni, siis olen ma saanud ilusa kodu märksa odavamalt, kui seda kohe letilt ostes. Hetkel mul tugevad argumendid uskumaks, et see kõik võiks nii minnagi.

Nagu tagasi koolis

Käisime täna naabrimehe juures ning vaatasime kinnisvara äri õppevideosid. Meie naaber Peter ostis noorena Sakasamaalt soolakahjustusega autosid kokku ja viis neid Süüriasse, Indiasse ja mujale. Vahepeal aga lasi kasutatuid autosid parantada Türgis. Oma äri tehes reisis ta palju mööda maailma ning sattus ka tihti sõja kolletesse. Kui noorusehuljus mööda sai tuli ta tagasi Austraaliasse ning hakkas siin kinnisvaraga tegelema. Nüüd oli ta ostnud 6000 dollari eest õppevideode komplekti ning lubas meil neid tasuta tema pool vaatamas käia. Peale vähemalt kolmetunnist filmiseansi sammusime jälle oma kodu poole tagasi. Väljas on kõle sügisilm nagu oli Tartus septembri lõpul, kui me sealt viimati ära tulime. Tunne oli jälle nagu koolist tulles: väljas on kole sombune ilm, kõht on tühi aga pea tarkust täis.
Ka meie šveitslasest majaperemees on omamoodi kinnsivara arendaja. Peale seda, kui ta oli 10 aastat laevaehitajana töötanud asus ta krunte ostma ja sinna peale oma kätega maju ehitama. Loomulikult võtab ise ehitades lõpp tulemuseni jõudmine kauem aega, aga mul on tunne, et ta naudib protsessi enamgi kui viimast müügitehingut. Hiljuti müüs ta ära meie aknast paistvad mäed ning tekitas nõnda vaba raha, et juba kaunilt kõrguv maja lõpuni ehitada ja ka omale üks korralik tsiip lubada. Peale maja ehitamise tegeleb ta ka busside tuunimisega. Eelmine nädal tõi ta koju koolibussi sarnase masina, mis oli viimati töölisi põldudele vedanud. Nüüd kavatseb ta selle matkabussiks ümber teha. Nägime pilte ta eelmisest bussi projektist ning see nägi seest välja nagu luksusjahi kabiin.
Lisak on tal veel 6 tõukoera, kelle kutsikaid ta tulevikus müüma hakkab. Meie aias jooksevad ringi 3 inglise buldogi, üks jääkaru meenutav valge pikakarvaline sõber ning kaks dingo välimusega rahmeldist.
Kitsed vist äriplaani ei kuulu, nemad on rohkem elustiili väljendus.

Pinksi laua taha mahub palju rahvusi sööma känguru liha ja Kristiini tehtud õunakooki.


Ega ilma eest ei põgene ükski farmer ega ka tema sulased. Kui sai alles hiljuti mainitud, kuidas me igapäev silmist sõge pilk õune korjame, siis nüüd on jälle väike ikaldus. Eile saime vihma tõttu esimese kohustusliku puhkepäeva ja täna töötasime vaid 3h. Nädalavahetuse töö varjutasid pilved samuti ära. Anti välja ka uus orkaani hoiatus Queenslandis. Telekas ka kuidagi kaadrid veealt välja upitavatest majadest ei lõppe. Meie mägede vahele siiski üleujutused ja tormituuled ei tohiks jõuda. Aga 10 aasta kehvem ilma on see aasta ikka Austraalias, põhjustagu seda siis El Ninjo või midagi muud.
Mis siis ikka. Teeme täna õhtul BBQ (loe grill liha) nagu õigele ausile kohane. Homme saab vast juba uurida mõnda farmi, kus seenevihm tööd ei katkesta. Oleme viimased nädalad bilansid mõnusalt positiivselt hoidnud ja meile meeldiks nii jätkata.

Alvar

idakalda mõtted

                                                       Inimene peab olema ilus igas olukorras,..

                                               ...ka õunu korjates!

Mida oleme siis Austraalia idakaldal reisides uut teada saanud.
1) Keskmine Saksa backpacker ei tea Eestist mitte tuhkagi. Üks sakslasest poiss ei olnud elu sees kuulnudki, et selline riik eksisteerib ning tunnistas, et Saksamaast põhja poole jäävatest maadest pole tal aimugi. Eile küsis sakslanna meie käest, kas Eesti on suurem kui Saksamaa, sest nende riik on väga väike. Tüdruk on reisinud vaid Venemaal ja nüüd Austraalias.
2) Kui Lääne-Austraalias räägiti valdavalt vaid edulugudest ja kohtadest, kus saab teenida metsikut raha, siis idakaldal puutume kokku ka kehvema poolega. Ma mõistan, et asiaate ei pruugi kõik valged tööandjad armastada, sest neil on asjadest teistmoodi arusaam ning kehv inglise keel, kuid eriti arusaamatu on kuulda kuidas suurte maade pojad ennast täiesti lohku lasevad tõmmata. Ma olen mitu korda kuulanud imestusest silmad punnis lugusid Saksamaa noortest, kes Austraalia saabudes ostavad kõigepealt turu hinnast 3x kallima auto, laristavad esimeste nädalatega tohutu hulga raha ja siis töötavad kogu ülejäänud aja viimastes roti urgastes, kus neid igapäevaselt petetakse.
3) Koreas tuleb noormeestel käia 2 aastat ajateenistuses ning korea inimesel võib olla kolm erinevat vanust. Korea laps on juba sündides ühe aastane. Vanust võib lugeda nii uue aasta algusest kui ka täpsest sünni kuupäevast.Valge inimese mõistes on aga laps sündides 0 aasta vanune ning sealt tuleb kolmas tähtpäev.
Üks korea neiu tunnistas, et keskmine noor nende vanuses on oma vaimses arengus umbes 5 aastat valgest inimesest maas. Kui hinnata arengu skaalat valge inimese mõõdupuu järgi, siis olen sellega täiesti nõus. Teatud elutarkus hakkab alles 30nendates asiaatide puhul välja paistma.Muidu on tegemist äärmiselt sõbraliku rahvaga.
4) Eestlased on üldjuhul hinnatud töölised ja farmerid peavad neist lugu. Alati võib leida ka vastupidist suhtumist. Eestlane võib Austraalias reisimise ajal lahti saada talle loomupärastest omadustest, nagu tigedus ja teise eestlase söömine. Siin osatakse elu paremini nautida, rändurid ning kohalikud elanikud on lahked, kodumaa muredest ollakse eemal ning päike paistab ka sagedamini.
5) Austraalia on igas mõistes saar ja siin kehtivad omad hinnad. Mitte vaid uhkuse pärast pole igal poes oleval tootel WC harjast kuni traktorini peal kiri, et toodetud Austraalias. Sest igal pool mujal maailmas maksaks enamus asju vähem. Näiteks maksab hetkel poes kohalikest farmidest toodud banaanide kg 7 dollarit. Eestisse tuuakse neid kollaseid kõverikke sisse Lõuna - Euroopast ja ikka ei maksa nad naljalt üle 2 dollari.
Seega on impordil karmid nõuded, et kodumaa tootmist välja ei suretataks. Samas on enamus tooteid ikkagi valmistatud vähemalt pooleks import produktidest. Seda veel heal juhul. Seega on odavate kaupade import tõsiseks ohuks Austraalia oma toodangule. Hinnad on siin aga kallid, sest palgad on head. Kus mujal maailmas võiks ajusid mitte vajav õunakorjaja teenida 18,5 dollarit tunnis. Sellest läheb küll maha 15 % makse, kuid ka selle saavad backpacerid hiljem oma kodumaale naastes tagasi.
Eksport on aga tugeva valuuta ja kalli tootmishinna tõttu keeruline. Kuid maapõue vara tõttu on aussied õnnelik rahvas. Peamise rikkuse sellele maale toob arvatavasti raua ja kulla eksport Hiinasse.
Kui kodanikuõpetuse tunnis sai kunagi usinasti õpitud, et arenenud riikides töötab väga väike osa inimesi põllumajandus sektoris, siis siin on vastupidine näide. Peale ühel käel üles loetavate suurlinnade on see maa vaid üks suur farm ja kõrb. Rohelisus vaid idakalda äärtel. Tõsi farmides on mustaks tööjõuks enamasti välismaalased.