Täna jõuab lennuk Tartu 21:10

Koduigatsus

 

Hakkab läbi saama meie 9 kuuline teel olek. 23. septembril 2010 haarasime Tartus seljakotid ning täna õhtul viskame need suvises ülikoollinnas jälle maha. Ei hakka enam pikka kokuvõtet tegema, sest nende kuude jooksul on juba nii mõnedki lood saanud siia ülesse panna. Kõik nad pole tulnud meistrisule sabast ning vb kirjutaksime juba praegugi mõned neist ümber. Kuid pigem pole nende tähtsus entsüklopeedia väljaandena kui hoopis meie kui kahe noore indiviidi reilsil kogetu ning õpitu ülestähenduses.Loodetavasti oleme siiski midagi ka lugejatele suutnud pakkuda. Aitäh kõikidele blogi jälgijatele. On olnud rõõm teiega oma rännakuid jagada. Tänu teile oleme suutnud reisikirja pidada nii pikalt ning kindlasti parema kvalteediga, kui seda vaid sahtlisse kirjutades.

Seljataga on Malaisia, Singapur, killuke Indoneesiat, suur Austraalia, Tai, Kambodza ning Pariis. Kaasas on veidike enam elutarkust kui varem ning tulevikuks valmidus uutele seiklustele.

Kohtume Eestis!

Kristiin ja Alvar

Paris

Prantslaste tähelepanelikus ning viisakus on märkimisväärne. Tihti on tuldud metroojaamas ligi ning pakutud abi, kui oleme nõutute nägudega kottikoorem seljas jäänud tablood kauemaks vahtima. Üks memmeke juhatas meid koguni läbi terve kvartali, et leiaksime ülesse vajaliku peatuse. Meie ei rääkinud sõnakeski prantsuse keelt ning tema ei vallanud inglise keelt. Üldiselt leiab ka üna lihtsalt inglise keele valdajaid.

Ühistranspordis sõites hoitakse silma peal, et kopsudega koormatud rändurid ometi midagi maha ei unustaks.

Väljapeetud söögikultuur ei tule vist Pariisis kellelegi uudiseks. Isegi linna tagasihoidlikemates kebaabi kohtades serveeritakse coca-cola veiniklaasides ning pööratakse klienditeenindusele suurt rõhku. Immigrante on palju nagu teisteski suurlinnades. Silma paistab kerjavate ning muude trikkidega elatusraha koguvad võõramaalased. Imelikul kombel jäi Austraalias väga harva silma kerjuseid. Melbournes neid muidugi leidus, kuid nad olid seal üsna tagasihoidlikud ning tooni andsid enamasti tänavamuusikud ja kunstnikud. Arvestades Austraalia töötu abirahasid, siis vb on inimestel seal häbiväärsem raha lunida. Pariisis tundus lihtsakoelist ning ka agressiivsemat kerjamist rohkem olevat. Naised Bulgaariast käisid pidevalt ringi valmiskirjutatud sildike, et olen kodudu ning mitme lapse ema. Palun aidake. Islami usu riietes naisi oli tänavatel küll palve asendis, küll lihtsalt täies pikkuses maas vedelemas rahatopsike käte vahel. Pealtnäha tundub selline teise riiki kerjamise eesmärgil immigreerumine üsna kentsakas. Aga oma ühepäevase Pariisi põike ajal me nende tagamaid teada ei saanud.

veel veidi....

Esiteks parandaksin vead, mis eelmise sissekandega tekkisid- nimelt Angkor Thom on templikompleks ,mida kaunistavad igast küljest 2 meetrised näod. Ta ( vana) Prohm on aga tempel, mille aegamööda on puud üle võtnud.

Enamike paikade ja inimeste nimede taga peitub ikka tähendus- varman tähendab kaitsjat/ valitsejat. Nii võib ühe kuulsama valitseja Suryavarman II nime selgitatda kui päikesevalitsejat kuid samal ajal viitab sõna Surya ka lihtsalt päikesele, seega on teda tõlgitud ka kui- päikese/ päikesejumala poolt kaitstud. Yaya aga tähistab võitu. Queen Sri Jayarajacudamani kohta kahjuks ei oska midagi tarka öelda.

Nüüd aga veidi veel enne kui otsad kokku tõmban. 15saj. Kukkus Khmeri impeerium kokku ning langes Tai saagiks. Vahepeal oli ta Vietnami valitsuse all ning alates 1863 aastast sai ta Prantsuse koloniaalmaaks. II maailmasõja ajal ründasid riiki Jaapanlased ning saavutasid lühikeseks ajaks ülemvõimu. Peale sõja lõppu võtsid prantslased uuesti kontrolli üle ning maa jäi nende valduseks kuni 1953 aasta 9 novembri Kambodža iseseisvumiseni. Tihedate suhete tõttu prantslastega oskas pool elanikkonnas prantsuse keelt ning andekatel noortel oli võimalik oma haridusteed Prantsusmaal jätkata. Siiski ei läinud noore riigi areng ladusalt, olid pidevad võimuvõitlused ning noored puutusid nii Prantsusmaal kui Hiina ja Vietnami vahendusel kokku uute radikaalsete sotsialistlike ideedega ning panid aluse kommunistlikule parteile. Tugevaimaks eestvedajaks kujunes Pol Pot- noor madalamast soost aadliku poeg ( siiski tugevad suhted keskvõimuga, sest ta õde oli kuninga konkubiin). Oma ülikooli hariduse oli ta saanud Pariisis. Peale naasmist ja partei loomist hakkas ta ise vaikselt redelil tõusma kuni sai parteisekretäriks. 1975dal aastal algas Kambodža üks valulikemaid perioode- Khmeri reziim. Kommunistid haarasid võimu- keelustati koolid, avalikud kogunemised, kultuuriõhtud. Uueks prioriteediks sai maaelu juurde tagasipöördumine- ainult põllul tööd tegev talupoeg on piisavalt puhas uue korra jaoks. Koos sellega algas massiline repressioon. 3 ,5 aastaga hävitati 1/5 14 miljonilisest populatsioonist. Ääretult brutaalsele hukkamisele kuulusid poliitikud, ametnikud, filmistaarid, lauljad, poepidajad, turistid ning kõigi nende pered. Eesmärgiks oli eemaldada haritud ja mõtlev kiht ning tekitada kuulekad massid. Antud valitsuskord lõppes õnneks juba 1979 aastal peale Vietnamlaste rünnakut. Siiski jätkusid punaste poolt rünnakud dzunglis ning riigis valitses ebastabiilne olukord kuni 1998.aastani. 2000 aasta alguses oli riik varemeis- puudusid teed ning ainuke mõeldav transpordiviis oli paadiga mööda Mekongi jõge. Preaguseks on olukord väga palju muutunud. Veel paar aastat tagasi võis Tai piirilt 300 km kaugusele linna sõit võtta bussiga aega 14 h. Meie tulles aga kattis teid asfalt. Erandlikud piirkonnad on veel kättesaadamatud,kui küll seegi paraneb. Vaadates riigi edusamme nende aastatega saab vaid uhkust tunda, meenub meie riigi olukord 20 aastat tagasi ning areng alates sellest. Nüüd jääb vaid üle loota, et USA dollar niipea kokku ei kuku ( siin saab kasutada nii USA dollarit kui kohalikku reeli kuid kohalikud peavad dollarit kindlamaks) ning uudishimuga oodata, mis sellest Aasia riigist 2 dekaadi pärast saanud on.

Koh - Rongi Island e. Monkey Island Lõuna-Kabodzias

Oleme küll oma blogi sissekannetega paar päeva maha jäänud ja jutustan olnud asjadest, kuid parem seegi kui mitte midagi. Danieli soovil- sissekanne templitest ujuvast külast ja üleüldse little bit of Cambodia!
Märke Khmeri kultuurist, millele preagune Kambodža tugineb, leiab kõige varasemalt 6dast sajandist, sedagi tänu Hiina kaupmeeste ülestähendustele. Rohkem infot hakkab aga tekkima 9dal sajandil mil kuningas Jayavarman II algatas esimeste templite ehituse. Templite aktiivne ehitus lõppes alles 1219, põhjuseks kas usu muutus templitesse või ressurrsside nappus. Igatahes preagusel hetkel laiuvad templid 300 ruutkilomeetri suurusel alal ning igal templil on oma nägu ning oma tegu- peale 802 aastat üritas iga võimul olnud kuningas luua uue templi, mis kirjeldaks täpselt tema iseloomu ning näitaks võimu. Alates 1992 aastast kuulub terve kompleks UNESCO maailmapärandisse. Kõige kuulsaim tempiltest on Angkor Wat- linntempel. Siiani käivad vaidlused, kas tempel oli ehitatud jumaluste kummardamiseks või matmispaigaks- enamjaolt on arusaamatused tekkinud, sest see on ainuke tempel, mille sissepääs asub läänes, ning mille ruumide dekoratsioonid on loodud vastupäeva suunas vaatamiseks- surma tunnus. Tepli igat seina kaunistab pikem lugu millega on üles täheldatud sõdu, jumalate surma jne. Angkor Thor on tempel mille džungel on oma embusesse võtnud. Massiivsed puujuured on tunginud läbi raskete kiviblokkide ja seisavad kõrguvalt üle varemete. Filmihuvilistele- see on paik, kus filmiti stseene Tomb Riderile. Piirkonna templite rohkus lubab vabalt veeta seal 2 nädalat- leidub suuri turistirohkeid ning samas võid leida metsa vahelt templeid, kus ei viibi ühtegi inimhinge. 1400 datel vallutati alad Tai poolt ning järk järgult templite seisund kehvenes. Kunagi ei vajunud nad küll unustustehõlma ega olnud Lääne maailma poolt avastatud nagu paljud brožüürid väidavad- kohalikele olid paigad pühad ning tihti käisid nad seal austust avaldamas. Läänes hakkas huvi tekkima peale Prantsuse bioloogi Henri Mouhot´i, kes 1863.dal aastal publitseeris Angkori imed. Sellele järgnesid inimeste hordid ning 1907 olid paigas esmased restaureerimiskavad. Ka meie külastuse ajal käivad ehitustööd. Arvan, et pildid räägivad rohkem kui minu kirjeldused. ;)
Ujuva küla puhul on tegemist veel vaiadele ehitatud majadele. Asub see suurima järve kaldal. Majade asukoht muutub koos veetaseme muutusega järves- märjal hooajal on järve suurim sügavus 10 m ja kuival vatsavalt 2m. Vaesus, milles inimesed elavad, suudab tekitada vaid tänutunnet, et sa Eestis sündisid. Mõnest lauast kokkuklopsitud uberikud mahutavad 7-8 liikmelist perekonda ning ei ole suuremad meie ühetoalistest korteritest. Magamiseks on võrkkiiged ja liikumisvahendiks paadid. Lapsed ujuvad seal samas vees, kus ema peseb kapsast salati jaoks ja paar meetrit eemal jookseb välikäimla toru jõkke. Külas elab u 6000 inimest ning küla areng on tänu turistidele ikka paranenud, kuid sada kilomeetrit eemal asuvad külad, kus elu on sama jube ning kokkupuude välismaailmaga puudub. Siiski, kui inimestega räägid, tunduvad nad rõõmsad, lasped on särasilmsed ja kui düsenteeria all ei kannata jooksevad ringi. Kohalikuks koolis käib vahetustega 300 last ning üks pink mahutab 5te õpilast. Kui kogemata keset tundi sisse sadasime siis õpetaja tuli meiega kohe rääkima, kuigi pikem vestlus jäi keeleoskamatuse taha. Kuigi oli just keeletund, siis meile tundus rohkem vahetund. Õpetaja ütles, et nad teevad ühte ülesannet? Igatahes, kellel olid vihikud kinni, kes joonistas kriipsujukusid, kes vaatas niisama ringi. Loodan, et enamik neist suudavad kooli lõpetada ning edasi ka mandrile keskkooli minna, siis on juba lootus paremaks eluks. Kahjuks jäävad siiski paljud paikseks ning hakkavad varakult sünnitama ning eluke veereb edasi.

Vaesed lapsed Austraalias töötamas e huumor enda üle

http://www.youtube.com/watch?v=P8Rgmh3hJHg

Kambodža

Aasias on palju avastada. Leida dzunglisse kasvanud kadunud linnade mälestusi nagu Angkori templid. Mõelda tsivilisatsioonide tekkele ning nende uuesti kadumisele. Nii minevikus kui ka hetkel.
Kui ma veel põhikoolis käisin, siis kuulsin jutte Ameerika unistusest-ajalehepoisist miljonäriks. Viimasel ajal aga ei kohta palju USAsse immigreeruvaid inimesi ning vanimad eesolijad mainivad samuti, et see pole enam unistuste paik. USA dollari ümber keerlev triangel meenutab üha enam mulli ning noorte seas on sagedamini kuulda Austraalia unistusest. Aga kõik see võib vaid mulle nii tunduda, kuna ma äsja sealt tulin ning siidugem tagasi Aasiasse.
Teine asi mis paneb siin regioonis kahvanägu tõsiselt mõtlema on vaesus.Kohati piiritu vaesus aga ikkagi seejuures veel näha õnnelike nägusid. Mina hakkasin oma elu ning tervist senisest palju enam hindama ning sarnaselt on ka paljud teised turistid rääkinud.
Mul on hea meel, et vaatama suurele raha puudusele ei pidanud ma noorena selgeks õppima nurumise ametit.Ei pidanud käima suveniirid peos välismaalasel järgi ning anuma raha. Sain käia koolis ning oma asju teha. Nälg ning ühiskonna surve ei sundinud otseselt Eestis kedagi prostituudiks hakkama. Vanad inimesed võivad kodumaal siiski oma napist pensionist elada ilma, et peaks purjus välismaa noorukitel suveniir peos järgi jooksma ning kogema, et sinu püüdlused endale leiba teenida kellegile korda ei lähe.
Loomulikult on siin ka palju inimesi, kes elavad suurepäraselt ära. Kes on osanud luua atraktiivseid turisti magneteid, siis nende juurde tulevad välismaalased kui lüpsilehmad suured kukrud kaelas. Saime Kristiiniga tunda, kuidas on Austraaliasena Aasiasse tulla. Väga mõnus on, ühe ausi tunni palga eest võib siin võtta hea hotellitoa ning restoranides käia einestamas. Eks kohalikud ole muidugi ammu aru saanud, et kahvanäolt saab kõvasti rohkem küsida ning seetõttu võivad hinnad suures ulatuses varieeruda.
Eile veetsime päeva templites, käisime restoranis söömas, kus peeti krokodille ning Kristiin astus tänaval peale suurele skorpionile. Nüüd on juba aeg uuteks seiklusteks ning tut-tuk (rolleri taha kinnitatud käru-tõld) juba ootab, et viia meid ujuvasse külla.

Bangkok

Bangkok on tore paik; üsna inimvaenulik. Ühestkülest on kohalikud kaupmehed äärmiselt tüütud, samas peab põline tailane vaatama iga päev, kuidas keskmine turist kulutab päevas tema ühe kuu elamisraha. Turism ongi siin vist ainus valdkond, kus rahad liiguvad.
Niipea kui olime saabunud, tuli meie juurde taksojuht, kes lubas 3kr eest viia meid tunnisele tuurile vaatamisväärsusi kaema. Meiepidime saame sisuliselt tasuta tuuri ning temale annab siis valitsus kütuse tseki turismi edendamise eest. Esialgu tundus mõlemale ok pakkumine. Ringreis venis aga üle kahe tunni ning selle aja sees püüti meie raha kõikvõimalikel viisidel kätte saada. Käisime vaid kahes üsna igavas templis, kuid selle eest 2 rätsepa juures ning 2 turismipunktis. Keeldusin rätsepa pakkumisest, öeldes et mul juba on 2 ülikonda. See peale hakkas mees töinama, et miks ma ei võiks osta, see on ju mulle nii odav. Lõpuks vajus oma kanga rullide alla tooli lössi ning ei ütelnud meile enam nägemistki. Seejärel käskis üks sõbralik tegelane meie taksojuhil sõita ühte heasse turismibüroose, et me saaks odavalt pileteid Kambodziasse osta. Seal taheti meilt vaid 5 x suuremat hinda kui mujalt võttes. Lõpuks tuurilt tagasi tulles ning toidu poodi minnes tuli trepil üle astuda selili maas vedelevast tüübist, kes kord näitas sõrmedega oma tühja suu poole ning teine kord imiteeris sõrmedega raha krõbistamist.
Imeilus linn ja sõbralikud inimesed!

Alvari püüdlused teilt oma mahlakate kirjeldustega eelmises sissekandes mõni kommentaar välja pigistada on luhtunud ja seega kirjutan mina mõned read, et tõestada vaevatud poisile, et inimesed on lihtsalt kadunud suvepuhkusele ja naudivad Jaanipäeva saabumist. Viiamane nädal oleme nautinud maalilisi vaatepilte ja uusi kogemusi. Phuketi saarel sai esmakordselt proovitud langevarjuga kaatri taga sõitmist, Phi Phil mere peal kajakiga olemist ning upgrade´sime oma snorgeldamiskogemuse sukeldumise baasteadmisteks. Kui Phuket pakkus põnevat ja enneolematut ööelu siis Phi Phi saare liivakellataoline kuju tekitas selle ideaalseks paigaks kunagi mereröövlitele varjumiseks. Saart varjavad mõlemast otsast suured püstloodis ülesjooksvad kaljud ning ainuke koht randumiseks on läbi madala laguuni, millesse mõõna ajal jääb vaid paarkümmend sentimeetrit vett. Nimetatud sadamakohast on paradiisi laius u 400m, enne kui kohtame jällegi helesinist vett. Terve saare elu on ära paigutatud arvestades, et pikkuselt ulatub elatav pind max 1 km-ni. Phi Phi ülejäänud osad on jalakäijale läbimatud ning tagumistesse salarandadesse pääseb vaid paadi olemasolul. Erinevalt mandriosadest ei kohta siin agressiivset kauplemist ja turist võib jalutada mööda kitsaid poode täis pisitänavaid ilma segamata. Saarel on 1 kool, 1 kirik, püsielanikke u 5000 ja 20 sukeldumisklubi. Neist enamikke omab mõni välismaalane, kes kunagi sattus Phi Phile puhkama ning otsustas enam mitte lahkuda. Sukeldumisteenustel seal on fikseeritud hind ja seega ürtavad nad omavahel konkureerida eri keelteoskusega- paikseks oldi jäänud nii Soomest, Rootsist, Usast, Prantsusmaalt ning veel paljugi eri kohtadest. Ühtegi Eesti võsukest aga ei kohanud. Seega otsustasime, et Soome keelt me väga hästi ei puhu ning võtsime endale järgmiseks päevaks inglise keelse sukeldumise. Instruktoriks New Orleans´ist pärit Cliff, kes nagu paljud 35-40 aastased mehed, keda siin reisil kohanud oleme, ei soovi kunagi lapsi ega peret. Suurepärane õpetaja tegi meile selgeks kuidas maskist vett välja saada, kõrvu stabiilsena hoida, kadunud hapnikku vee all leida ning seiklus võis alata. Vesi ei olnud niivõrd puhas nagu Lääne-Austraalias ja pidime mõlemad Alvariga tunnistama lõpus, et ootasime midagi veidike enamat. Mitte, et sukeldamiskoht oleks paha olnud- nägime haisid, suuri kilpkonni, rohkelt kalu, meripurasid ning kõikvõimalikke koralle; lihtsalt esimene kokkupuude oli olnud niivõrd fantastiline ja Nigaloo korallriff on üks paremini säilinud riffe, temale vastast leida on raske. Siiski oli kogemus tore ja jällegi sai ühe asja oma to do listist maha tõmmata.

Õhtuti on parim võtta tänavalt 50 krooniga nö ämbrialkohol, mida Alvar juba mainis- komplektis u 300 ml kohalikku 40% rummi, väike koka, pisike pudel energiajooki, ämber, jää ja kõrred. Psikesse liivaämbrisse segad maitsva kokteili kokku ja suudnud randa, et nautida õhtust tuleshowd. Seal paiknevad järjestikku 6 avatud ranna ööklubi, milles igaühes toimub samasugune tuleshow (vahel tundub et nad on oma hindade ja programmide ühtlustamisega liiale läinud). Niisiis tuleb valida endale sobivat muusikat esitav või sobiva interjööriga peopaik ning vaikselt jooki libistades õhtut nautima jääda. Kui inimeste sagimsest üle viskab võib eemalduda ja juba paarikümne meetri pärast nautida pehmes lamamistoolis ainult lainete kohisemist. Igaüks leiab endale midagi meeldivat.

Eile pakkisime jälle kotid kokku ja sõitsime praamiga Krabisse. Kella hilisuse tõttu lasime end kohalikku hotelli viia ning läksime linna peale uue asupaigaga tutvuma, et järgmine päev juba edasi liikuda 20 minuti kaugusel olevasse Ao Nangi linna. Hoiatati, et Krabi linnas endas ei ole midagi eriti vaadata ning seega hoidsime lootused madalal. Võtsime endale paadimehe, kes tegi meile tunniajase privaattuuri mööda jõge – mõõna tõttu näitasid jõge ümbritsevad mangroovimetsad end oma uhkeimast küljest ning kohalikud ahvid tahtsid paati ronida, et omaetigi üks pisike banaan uudishimulike turistide käest saada. Meie tee viis meid igivanasse koopasse, millest on leitud Aasia vanim 43 000 aastat vana inimkolju. Kellaaeg hakkas lähenema videvikutunnile ning erapaadijuhi abil olime ainukesed inimhinged koopasügavuses. Õnneks lisas meile seltskonda suur flying fox´i ( puuviljanahkhiired) kari, kes leidis pimeduse endale sobivaks kodukohaks. Jõeäärsed elumajad olid kõik ehitatud sammastele, et kaasa liikuda tõusude ja mõõnadega. Hommikul said paati lihtsalt rõdule astudes ja õhtul pidid redelist ronima allapoole 2 meetrit enne kui veega kokku põrkasid. Paljude elanike hütid meenutavad pigem puukuuri kui elamut, samas leidub ka päris korralikke maju. Nii või teisiti läbib neid üks ühine joon- neis kõigis on telekas. Olgu maja kui väike tahes, telekas on au sees. Õhtusöögi veetsime kohalikus restoranis tellides merikarpe ning grillitud kala koos riisiga. Siinsetes kodudes puudub köök ning seega käivad pea kõik väljas söömas. Esiteks on toit odavam kui poes ja teiseks pole vaja elektrit raisata külmiku ning pliidi peale. Ja muidugi, mis meile oluline- hoiab aega kokku. Tuuri ajal käisime ka kalakülas, kus kasvatati erinevaid molluskeid, kilkonni ning kerakalu. Demonstreerimaks meile võeti kerakala tiigist välja ja kergelt patsutati , seepeale kala vihastas ja tõmbas end õhku täis. Eeldan, et teate milline näeb välja punnis kerakala. Kes ei tea- minge vaadake Tartu Zooloogiamuuseumis teise ruumi lõpus peaks olema iidvana eksemplar.

Täna hommikul saabusime Ao Nangi randa kindal veendumisega võtta mõni päevane tuur. Selgus aga, et kõik päevased tuurid lahkusid juba poole 9 ajal hommikul, olime jäänud vaid pool tundi hiljaks, aga sõitva rongi peale enam ei hüppa. Poole päevased ringkäigud sama raha eest meile huvi ei pakkunud ja peale veidikest mõtlemist ja toitumist olime putkast lunastanud endale terveks päevaks 80 krooni eest rolleri. Panime sama raha eest veel kütust sisse ja otsutasime ise samadesse kohtadesse sõita, kuhu tuurid originaalselt suunduvad. Muide õhtuti peale 22.00 kui tanklad on suletud saab kütust osta ööturult. Bensiin on villituna alkoholi pudelitesse, just nagu vanaema keldris marjajook. Kohalik liikluskultuur paneb eurooplase kahe käega peast kinnihoidma ja Eesti politsei saaks igale sõidukile trahvikviitungi väljastada. On soovitatav, et korraga oleks 2-el sõidureal 2 sõidukit, aga kui mahub rohkem siis milleks ruumi raisata. Kui punane tuli on juba kaua põlenud siis ei ole enam mõistlik ristmikule sõita- aga see oleneb juba ristmiku suurusest ja liikluse tihedusest. Ja see mitu inimest on korraga sõiduki peal, ei oma mitte mingit tähtsust. Keskmiselt leidab ühelt rollerilt 3 inimest, aga tüdrukuid mahub ka 4. Kui kiiver leidub, siis seda ainult juhil. Väikestel lastel ei pea olema mingit turvaarsutust, sest nemad seisavad ju püsti sõitva ema ja armatuuri vahel. Kui kahe auto vahe on liiga väike, et sealt läbi pugeda, siis sealt saab kindlasti läbi pugeda. Nii, et kui mina oma parimates visioonides näen end kunagi lapsi kooli viivat linnamaasturiga, siis siin toimib sama hästi roller. Ja ülalpidamiskulud on väikemad! Huvitav fenomen on ka autodega – nimelt leidub siinmail dziipe palju rohkem kui sedaane, sest mahutavus on suurem. Sisse mahub 4 inimest istuma ja kasti veel 5 persooni. Nüüd aga tagasi meie kogemuse juurde. Siinsete masinatel ei ole kiirusepiirajat, seega võib vabalt sõita rolleriga 80 km tunnis. Käisime rahvusparkides koskede juures ning Tiger cave templis. Tegemist on buddistide templiga kõrgel mäeotsas- kokku 1237 astet. Esimesete astmete vahed olid 5 cm ja jõudsime juba naljatledes mõelda, et see saab lihtne olema, kui nurga taga ilmus välja pea püstloodis 40 cm astmete vahedega trepp tippu. A long way to go :S Tippu jõudes jalad värisesid ja treenimata keha heitis ette viimasel ajal sisse söödud banaanipannkooke Nutellaga. Vaade oli aga super. Ümbritsevad mäed haarasid taamalseisva madala lahe oma embusesse ja kuldne Buddha kuju kõrgus kilomeetrite kaugusele. Kerge uduvine segas küll vaadet kaugusesse aga see eest lisas veel kamalatäie müstilisust sellesse patta. Teekond trepist alla möödus juba lõbusamalt ning jäi rohkem aega silmitseda müravaid pärdikuid. Seejärel võtsime juba suuna kuumaveeallikate juurde. Päris kuumaveekoskedeni ei jõudnuki, märkamatult oli kell liikunud õhtusse ja pidime hakkama mõtlema hostelisse naasmise peale, aga jõudsime ühte pereärisse- nimelt oli kohalik härra juhtinud torude abil allikavee lähemale ning küsis nüüd isikliku spaa kasutamise eest väikest tasu. Ehitatud olid erinevad basseinid, milles vesi pidevalt ringles. Päeva lõpuks oli hea kasta keha kuuma vette ning niisama ligunedes omi mõtteid mõlgutada. Tagasiteel jäime pimeduses 3 korda paduvihma kätte, eksisime paar korda ära, küsisim ekohalikelt nõu ning lõpuks jõudisme ka ilusti vajalikku paika kohale. Nüüd aga kotid jälle kokku ja homme juba lend patupessa Bangkokki!

Maapealne paradiis on Phi Phi saar!

Jõudes üleile õhtul Taisse Bucketi saarele, oli mul hea meel, et meil oli juba varasem Aasias viibimise kogemus, sest muidu oleks see kui selgest taevast üliagarate müügimeestega ning lõbutüdrukutega laksti vastu pead saamine. Aga ma õppisin isegi seda lõputut tähelepanu nautima ning ei pahandanud enam, et pidevalt tuli kellegi pakkumistele resoluutseid ei vastuseid anda.Hakkasin seda kultuuri esmakordselt hindama, sellisena nagu ta on. Ka turul kauplema õppisin. Selgus, et on täiesti normaale saada ese kätte üle poole odavamalt kui müüa algselt küsis. Käisime linnapeal konstantne imestuse muie näos, pidades üha jälle tunnistama, et sellist patuurgast oleme healjuhul vaid raamatuest ja filmidest kuulnud. Meenus raamat voonakeste vaikimine, kus naisuurija läbib koridori mis piirneb kõige haigemate vangidega USAs. Käed sirutuvad mõlemalt poolt tema suunas, püüdes teda haarata, ühel kinnipeetaval õnnestub koguni täpis ejakulatsioon naise suunas. Meie puhul oli siis tegemist prostituutidega ning kostümeeritud transvestiitidega gay tänavatel.Pubides lõbustasid kohalikud naised noormehi õhupallide lõhkumisega. Pulga otsas asetsev õhupall ulatati meesterahvastele hoidmiseks, mis järel laval esinev neiu asus neid puhkpüssist välja lastud nooltega tulistama. Olgu öeldud, et puhkpüss ulatus välja vulvast ning möödalaske minu silm ei fikseerinud. Eelpool mainitud organiga võis veel pasunat puhuda, pinksi palle wisky klaasi sülitada ning palju muud ebaotstarbepärast teha. Just nagu see vene anekdoot, kus toimb parima naise alakeha valimine ning võitis see kes antoonoka nahka pani.Pubis avanenud vaatepilt oli sama palju erootiline, kui jälgida loomaaias sugu tegevaid pärdikuid.
Eks kõigil omad lõbud ning igal oinal oma mihklipäev.Samas ei saa jätte kuidagi vähem mainimata imeilusaid saarestikke, kuhu tegime paadireisi.Nende ilu edasitoomise jätan fotode kanda.
Hetkel paikneme juba Bucketi ning mandri Tai vahel asetseval Phi Phi saarel. See on saar, millist ma ei ole veel seni osanud ette kujutada ning ma pole kunagi varem tundnud, et olen suutnud muretult elu nautida nii nagu siin. Kristiin on olnud mulle selles vallas suureks teejuhiks, õpetades nautima protsessi, mitte vaid saavutust.Samuti pani Kristiin kokku meie Aasia reisikava, mille üle on mul siiani vaid väga hea meel olnud.
Phi Phi on Taile kuuluv saar, kus on olemas kõik aasia kultuurile omane ja välja lõigatud osad, mis eurooplasele ei pruugiks meeldida. Kõikjal on fikseeritud hinnad ning kuigi kõik väiksed ettevõted pakuvad täpselt ühesugust toodet, ei toimu mingit agressiivset müügitööd.Kõik on ehe ning kohalikud elavad selles idüllis koos turistidega. Mitte nagu paljudes paradiisi saartel, kus põliselanik jääb mehitatult valvatud kõrge plangu taha, teispoole resorti.Pole tunnet, et sinu raha eest on loodud sulle illusioone keskkond ning tegelikult oled sa lüpsilehm kellegi suurettevõtele. On vaid lummavad liivarannad kaljude vahel, kunstipoed; kalastus, sukeldumis, snorgeldamise ja paljud teised tuurid. Öösel toimuvad lõkke ümber rannapeod. Igal nurgal saab osta erinevaid smuutisid ning kokteile. Alkoholi müüakse koplektina: ämber, pudel, koka, energiajook. Ämbrisse saab siis joogi koos jääga kokku segada ja kõrtega juua. Kõik kohad täis masaaži salonge, kus tund aega omal soovil valitud masaaži maksab umbes 60kr. Igasugused kosmeetika teenused naistele samuti äärmiselt odavad. Senioriitad on kuumad ning ei mingeid potaksit täis ebaloomulike seltskonnadaame.Raha kaotab siin kallima elatustasemega riigist tulnud turistile tähenduse. Vähemalt esimestel päevadel.Hetkel on hinnad maas ka madala turisti hooaja tõttu (põhjapoolusel on suvi).Kõik on äärmiselt odav ning elustiili mida siin viljeletakse on raske vaid sõnadesse panna. See on koht mis lummab ning paneb unustama kogu ülejäänud maailma.Meile on see justkui mesinädalate teesklemine.