too easy

Too easy on ausside seas kasutatav parasiit sõna, mille kasutus sagedus jääb no worrile ning f -sõnadele alla, kuid iseloomustab hästi siinset elu.

Inimene kellel puudub igasugune haridus võib töötada kaevanduses ja teenida 40 000kr nädalas. Kompanii ostab sulle lennupiletid ükskõik millisest Austraalia otsast, et sa saaksid kaevanduslinna tööle sõita. Tunnitasu hakkab jooksma aga hetkest, kui astud lennukile. Kohapeal pakutakse töötajatele tasuta viisakat majutust ning toitlustust. Peale paari nädalast töötamist ostab kompanii sulle jällegi lennupiletid kuhu iganes sa Austraalia piires soovid minna.

Kuna inimesed elavad päiksepaistelises kliimas ja saavad elamisväärset palka, siis on nende sõbralikus hämmastav. Paludes suvalisel bussijuhil teed juhatada, annab ta sulle nii põhjaliku ülevaate linnast kui vähegi oskab ning tagatipuks loovutab oma veepudeli, et kuum kliima turistile liiga ei teeks.

Kui ma Eestis keskmisele isimesele mainin, et ma õpin ülikoolis bioloogiat siis vaadatakse mind arusaamatult nagu ´´võrumaa meest, kes istub puu otsas ja sööb läbi nina spagette´´ Kivisildnik“.

Minult küsitakse kes minust tulevikus saab, samal ajal mõeldes, kuidas ma kavatsen oma pere ära toita. Eriti veel kui ütlen, et mulle meeldib roheline bioloogia, mis on Tartu ülikoolis suhteliselt väljasurev valdkond. Valdav arusaam on Eestis, et teadus toimub laboris. Samuti on Eestis väga vähe saadaval palgatöid, mis süstiks tulevikku julgust. Enamasti peab selleks kodumaal ärimees olema, et Austraalia mõistes normaalselt ära elada ning oma unistusi ellu viia.

Kas siinsetes ülikoolides mõeldakse teisiti ma veel päris täpselt ei tea,kuid tunne on küll selline. Loodus on siin rikkalik, eriti mis puutub merebioloogiasse ning uurimata aspekte jagub. Ülikoolis ükski mõistlik projekt ei pidavat raha taha kinni jääma ning teadurid saavad ka palka mis ei aja masendusest jooma.  Biolooge imetletakse, sest nad liiguvad kaunimates paikades, mille eest teised inimesed on tihti sunnitud maksma.

religioon vs ateism

Ma mõtlesin kaua enne kui seda teemat avalikult oma blogis puudutada julgesin, sest nii minul kui Kristiinil on mitmeid väga häid kristlastest sõpru, mis Eesti kontekstis polegi väga sage nähtus.

Minu meelest on usk millesegi või kellesegi jõuallikas. See annab elule mõtte ning hoiab rasketes olukordades pinnal. Mõni inimene astub oma vankumatus usus kasvõi läbi seinte.  Ma olen näinud palju õnnelike religioosseid inimesi, kes on oma elu andnud Jumala hoolde ning saavad temalt vastu tuge.

Kuigi ma ise olen ateist, siis mind ei sega teadmine, et minust täiesti erinevate veendumustega inimesed elavad mu kõrval õnnelikult. Mul pole tarvis neile oma tõde minna kuulutama

Religioone on hetkel maailmas mitmeid ning veel enam on neid olnud kogu inimsoo ajaloo vältel. Ma ei pea enamasti ühte paremaks kui teist. Nad on kultuuri osa, mis on mõjutatuna kliimast, loodusest, ajaloost, juhusest ning jumal teab veel millest erinevatel maadel ikka pisut teistsugused. Elades peamiselt ateistlikus riigis, siis on minulgi olnud lihtne tekkima jumalat eitav (vähemalt mitte sellist nagu ristiusk püüab seda maalida) arusaam. Ma leian, et see on loogilne ning toimib minu jaoks.

Kust siis mina oma jõu saan? Usust iseendasse. Teadmine, et olen oma elus igasugu pasat välja roninud annab tuge, et ka tulevikus ei saa midagi väga valesti minna. Olen näinud sportlasi, kelle vankumatu eneseusk on neid ka kõige lootusetumatest olukordadest välja toonud ning võitjaks teinud. Olen kuulnud lugusid puruvaeselt alustanud inimestest, kes ühel päeval on vandunud, et nad saavad jõukaks ning lõpetanud oma riigi rikkamate ja mõjuvõimsamate seas.

Kui ma hakkan elu mõtte üle pikemalt vaagima, on lihtne välja jõuda punkti, kus kõik kaotab mõtte.

Kas ma olen rikas või vaene?  Kas ma olen lihtsameelne tobuke või geniaalne teadlane, kas see paistaks kosmosest vaadatuna palju erinev?  Kas elada siin planeedil täiel hool resursse tarbetult kasutades, kuni me oleme loonud inimese eluks sobimatu keskkonna ja välja sureme on palju halvem sellest, kui jahume palju loodushoiust ning säilitame oma liiki maakeral mõne miljoni aasta kauem?

Need küsimused ei kuulu just lihtsate kilda. Inimene ei suudagi hoomata kogu olemise terviksüsteemi, kui selline asi olemas ka on.

Mis ma selle segase mõttega öelda tahtsin on aga see, et usk millesegi või kellesegi hoiab eemal kukkumise sellese filosoofilisse elumõtte puudumise  auku.

Kuna ma juba elan, siis parem rõõmsana kui kurvana, olgu siis sellel mingi mõte või mitte. Mulle meeldib mõelda et on. Tahan oma elu jooksul (arvatavasti ainukese) kogeda võimalikult palju positiivseid kogemusi ning järjepidevalt areneda.

Seega ma leian erinevatel uskumustel palju sarnast olevat ning ma ei lasku vaidlusse teemal, kas jumal on olemas või mitte. Kes meist seda teakski? Ma mõtlen, et saaks tõestada üht või vastupidist, mitte vaid ei usuks.

Kuid see ei tähenda, et ma ristiusu põhimõtteid jagaks. Enamasti on need mulle täiesti arusaamatud. Minu jaoks on nad täis vastuolusid, ebaloogikat ning vastanduvad tugevalt kõigele mida ma oma igapäeva elus kogen. Mis mind aga kõige enam häirib on sügavusklike seas valdav küüniline suhtumine teistesse mõttelaadidesse ning maailma liigitamine heaks ja halvaks. Tihti pole neil kombeks tolereerida teisi religione ega ka ateismi, mida võiks ka mingil määral usu alla liigitada. Jääb mulje, et nad ei saa tunnistada ateismi samaväärse ellusuhtumisena, sest selle tagajärjel võiks nende maailm kokku langeda. Hämmastavad on nende püüdlused uskuda piiblit sõnasõnalt, mis siis et seda inimese poolt kirjutatud raamatut on mitmeid kordi ümbertõlgitud ning nagunii iga koolkond tõlgendab seda omamoodi, talle sobivas vormis. Seetõttu ei saa nad ka kunagi tunnistada evulutsiooni, sest see läheb vastuollu piiblis kirjutatuga. Evulutsiooni eitamine on aga sama hea kui igasuguse muu teaduse eitamine ning sama hästi võiks ka öelda, et arvuteid ja autosid pole olemas ning et päike tiirleb ümber maakera. See pole  minu arvates enam jumala uskumine vaid inimeste poolt kirjutatud raamatu kummardamine.

Ma olen mõelnud neid küsimusi mõne tuttava kristlasega arutada kuid eilsel külaskäigul sügavusklike kojju, mõistsin et sellel pole mitte mingit mõtet. Kuigi pealtnäha on kõik inimesed ning nende arvamused võivad ühtida väga paljudes küsimustes, siis usu teema püstitamisel ilmub seltskonda lõhe nagu Grand Canion. Sellel hetkel hakkavad inmesed mõtlema täisti erinevatel sagedustel ja raamides, mis ei olegi määratud kokku saama. Kui minu loogika põhineb vaid sellel maailmal kus ma elan siis usklikel on veel mingi tähtsam spirituaalne maailm. Kuidas nad seda teist maailma kogevad jääb mulle muidugi saladuseks,kuid enamasti näib see seisnevat piibli ja oma koguduse liidrite täielikus uskumises, mis siis et igapäeva elu tõestab kõike vastupidist.

Sellistel hetkedel, kui hakatakse seletama, et Austraalia ning Ameerika majandussüsteem on just sellepärast nii inimsõbralik, et neis riikides valitseb kristlus ning et abielu eelne seks on kurjast, surun ma hambad tugevasti kokku haaran toolist, et mitte karjudes püsti karata. Siin, Austraalias puutun ma religiooniga üha tihedamini kokku, kui mu harjumuspärases patuurkas Maarjamaal. Endiselt hämmastab mind lääne maailma lõhestatus, kus ühelpool näen traditsioonidele sülitavat ja naudingule orienteeritud inimesi, tänavapildis pisut harjumatult paljastatuid ning tüsedaid naisolevusi jalad harkis suitsu pahvimas ja teisalt paduusklike viimas kirikuis läbi riitusi, mis minu reaalsuse taju pidevalt nihkesse löövad ning ma pean aegajalt endalt küsima, et kas see saab tänapäeva maailmas ilmsi sündida?

                                                                                                                             

Fremantle ja aborigeenid

Saime Geraldtonist tulema ning veedame oma jõulupühad Perthi külje all olevas väikeses sadamalinnas Fremantelis.

Viimased päevad Geraldtonis aitas meil ära sisutada kohalik poiss Chris, kes ulatas oma abistava käe nii snorgeldamises, liivadüünide vallutamises kui ka öömaja leidmises.  4 meetri sügavune vesi ei olnud küll nii selge ja kaladerohke kui riff Coral Bays kuid algajatele snorgeldajatele avaldas ka see suurt  muljet. Püüdsime harpuuniga ka mõne suurema tegelase kätte saada, kuid kahjuks jäi see vaid üritamise tasemele. Omaette kogemus oli liivadüünidel sõit, millele eelnes küsimus- kas ma hakkan kartma?  Oma julguse ja entusiasmiga ütlesin, et mis seal karta on, muidugi ei hakka.  Kohale jõudes mõistsin miks taoline küsimus esitati. Kui me sõitsime esimesest püstloodis liivavallist alla, olin kindel et ükski auto ei suuda 85 kraadisest seinast ohutult alla sõita ning isegi Alvar haaras istmest kõvemini kinni. Siiski tuli välja, et siinne nelivedu on kõigeks suuteline ja vähese aja pärast kihutasime juba järgmisest seinast  hinge kinni hoides üles. Kohalikele poistele on see samasugune lõbusõit nagu meie talvised jäärajad.  450 km reisi uude linna saime koos  Vanessaga, kes töötab Geraldtoni lähedal pisikeses linnas  noorsootöötajana. Tema hoole all on 2 valget ja 98 aborigeeni last. Enamikku aborigeenide ja valge inimese konflikti ajaloo kohta teadsime juba ennem, kuid selle teekonna käigul saime targemaks mineviku mõjutuste ja hõimude praeguse olukorra kohta.  Nimelt nagu varem kirjutatud saavad aborigeenid valitsuselt piisavalt raha äraelamiseks, samuti saavad nad tasuta maja ning autode ostmisel kaasnevad suured soodustused. See on viinud olukorrani, kus aborigeenid ei pea töötama ning suur osa neist joob saadava raha maha.  Kui esimesed lääne maadeavastajad saabusid Austraaliasse siis kokkupuuted pärismaalastega olid enamjaolt positiivsed. Aborigeenid näitasid ette oma liikumise rajad ja paigad kus saab veetagavarasid täiendada. Valge mees märkis antud kohad kaardile ja kuulutas,et avastas ohutu liikumistee. Pikapeale asurkonnad suurenesid ja hõivati üha enam aborigeenide alasid.  Konflikt saabus kui pärismaalased kuulutasid oma rahulolematust.  Peale seda ei koheldud aborigeene enam inimestena, nad olid loomad, keda võis lükata tõmmata nagu iganes vaja. Kuigi siinmail ei olnud kunagi pärisorjust, töötasid aborigeenid sandikopikate eest. Enne lääne tsivilisatsioni tulekut olid hõimudel omad karmid reeglid ja seaduse rikkumise korral karistati hukkamisega.  Valge mehe tulek aga lükkas piirid paigast, nimelt kui aborigeen läks farmi aladele ja küttis endale toiduks lamba, ta vahistati ja mõisteti süüdi varguse eest. Samal ajal kui uusasunikud võtsid nende maad, nende toidutagavara ja hävitasid nende kultuuri.  Teenijatena töötavad naised aga vägistati tihti farmerite poolt ning tagajärjeks olid poolvalged ( murjam) aborigeenid, keda isad kunagi ei tunnistanud. Üks kõige kohutavamaid perioode ajaloos on Stolen Generationi periood, kus valitsus otsutas, et selleks, et pärismaalased paremini kohastuks, et muuta nad eurooplaste sarnasteks, tuleb lapsed kodudest ära võtta ja panna nö laagritesse või siis valgete inimeste peredesse.  Rohkem infot saab selle kohta filmidest „ Austraalia“ ning „ Rabbit Fence“.  Seal aga koheldi tihti neid nagu orje ning enamikes laagrites esines massilist seksuaalset ärakasutamist. Seetõttu esineb ka preagustes perekondades väga palju vägivalda. Paljud pole siiamaani mõistnud, miks taolised asjad pidid juhtuma ning elavad oma kaotatud lapsepõlve oma laste peal välja. Samas on perekondi, kes kardavad oma lapsele  haiget teha nii palju, et ei oskagi vanemaarmastust välja näidata. Puudub teadmine, kus kohast jookseb piir.  Täiskasvanud elasid aga velge mehe poolt loodud reservaatides. 1980 datel kuulutas uus valitsus välja, et aborigeenid on selle maa põlisrahvas ning kõige heastamiseks andis neile majad, autod. Sellega kaasnes aga olukord, kus inimesed, keda ennem koheldi kui lapsi ja hoiti ühes piirkonnas kinni, hakkasid elama valge inimese elu olles teadmatuses kuidas maksta arveid, kuidas teha süüa.  Inimesele keda ei õpetatud anti suured kohustused. Enamik vanu traditsioone on hävinud, ning uusi pole jõutud luua. Siiamaani ei suuda enamik neist ennast identifitseerida ega leida oma kohta päikese all. Tülid on ka aborigeenirahvuse sisemiselt- mustad vihkavad poolvalgeid, sest arvavad, et nad pole päris aborigeenid  ning poolvalged vihkavad musti, sest arvavad, et nad on rumalad. Kõige tipuks on veel valge mees, kes ei saa eriti äbi kummagagi ning peab neid muidusööjateks. Kui mõni aafrika neeger satub linnapeale (viimasel ajal immigreerub neid üha rohkem), siis aborigeenid kutsuvad neid tunnustavalt õdedeks ja vendadeks. Seevastu  kui mõne valge inimese pilk eksib nende peale on neil kombeks nähvata, et mida too vahib. Antud jutt ei ole puhas kuld. Alati leidub erandeid, on valgeid kes üritavad pärismaalaste elu parandada ning on väga tublisid ja korralikke aborigeene, kuid enamjaolt maapiirkondades on valdavad faktid enamuses.  U 75% aborigeeni noortest on mingil eluetapil vanglas- neil ei ole selle vastu eriti midagi, sest 3 x päevas saab süüa, kohustuslik haridus ja autoload ning heal juhul ka rahateenimise võimalus. Seevastu kui kodus ei tea kunagi millal süüa saab ja mis päev toob. Lisaks sellele on neil kehva tervise tõttu eluea pikkus 40 aastat. Tihti põevad nad diabeeti, erinevaid maksahaigusi ja on väga tundlikud  valge inimese poolt sisse toodud haigustele. Kuna neil tänapäeval puudub oskus süüa teha ja oskus retsepti lugedagi, siis toituvad nad peamiselt rämpstoidust. Neile antavates ilusates sotsiaalmajades ei oska nad sageli muud organiseeritud sisekujundust luua kui lõke keset tuba  ja laealla riputatud veristatud känguru (viimane tekib enamasti kuu lõpus, kui rahad on maha joodud). Aborigeenid näivad küll hetkel ilma tulevikuta väljasurevrahvas olevat.

Rääkides vastukaaluks ka valge ausi elust, siis see on sageli rõõmsalt pangalaenudesse uppunud nagu enamusel ameeriklastel.

Kris ja Alvar

                                                                         aborigeeni kunst

Häid pühi

Niisis Jõulud. Seda öeldes kisub nina pisut krimpsu ja ilmselt juba aimate miks. Tulime just suure saju käest, kus märjad viinamarjalehed soojas vihmas meenutasid kasepuid. Nüüd elame ookeaniääres ja täidame oma päevi snorgeldamise ja tuttavatega päiksepaistelises rannas ringikolades, vaadates millseid elukaid on kalurid kaldale vedanud.
Jõule on ausidel harilikult kobeks tähistada grillpeona näiteks rannas, kuhu on paigaldatud gaasikütel kõigile kasutamiseks avalikud grillalused.
Mina ütleks selle kohata pigem jaanipäev, kuid ilm on ka selleks liiga ilus.

Seega siis Häid Jõule!

 

Kaunistused poeakendel

Geraldton - tagasi tsivilisatsioonis

Sellest on juba peaaegu kaks kuud möödas, kui sai käidud linnatänavail vaadatud sisse poeakendest ja teha kõike turistidele omast. Carnarvonis käisime küll peaaegu iga nädalavahetus, kuid seda ei saanud eriliseks metropoliks lugeda. Kui töönädal kõrbes lõppes, vurasid kõik oma sõidukitega sinna kokku ning olid jälle üliõnnelikud kui kohtasid jällegi oma vanu tuttavaid kolleege. Nüüd me aga põgenesime seal nagu rotid uppuvalt laevalt ja läksime eriteed.
Peab tunnistama, et reisides suureneb tolerants erinevate inimeste vastu märgatavalt. Mitte sellepärast, et meie konstitutsioonis kirjutatav usu, sõna ja muu vabadus tunduks mulle nüüd kuidagi üllam kui ennem. Lihtsalt kohtudes eri rahvustest inimestega on üllatav näha,kui sarnane on meie mõttelaad vaatamata välisele ja kultuurilisele erinevusele. Vaielda siin jumala olemasolu, tema nime või millegi muu sarnase üle tundub kohatu. Me kõik oleme siia eri maailma otstest kokku tulnud omades erinevaid lastetubasid ja traditsioone. Kuid põhjus miks Austraalias liigub nii palju rahvusi on üks – kõrge palk, soe kliima ja ilus loodus. Me kõik naudime siin seda ja oleme ühes supis.
Ma poleks iial osanud arvata, minuni jõudnud lugude põhjal, et tongalased on nii lahked inimesed. Lahkus on muidugi Austraalias normaalne viisakus, nagu tere ütlemine. Aga tongad suudavad isegi aussisid edestada. Nad pakkusid alati oma toitu, ning farmist põgenedes võtsid meid oma autosse, kuigi neil endilgi polnud kohti eriti üle. Tongade ülemus käskis meil talle homme helistada, et vb saame isegi priiküüdi Perthi.
Pisut kahju on vaid sõpradest, kes jäid maha Canarvoni. Nende kaaslasteks said veteväljad, isolatsioon ning tühi külmkapp.Helikopterid hoiavad nende tegemistel silma peal ja viivad toidupakke abivajajateni. Seega loodame, et peale tapva igavuse seal midagi eluohtlikku ei kujune.
Geraldtonis leidsime vanast hotellist backpakersi hosteliks ümber tehtud hipi elamust eest 3 Võrumaa poissi ning hiljem lisandus baaris veel teisigi lõunaeestlasi. Õlle kõrvaseks kuulasime jälle uusi lugusid ulmeliste palkadega töökohtadest ookeanilaeval, kus püütakse suuri kalu ning teenitakse üle 10 tuhande kr päevas. Kuigi poisid kutsusid mindki laevakapteniga õhtustama, pidime tunnistama, et meie plaanid on hetkel teised ning soovisime neile töövestluseks edu.

Seljakotirändurite hotellis elav kass on võtnud omaks kohaliku eluviisi või siis vastupidi. Otse ookeaniääres paiknev värvikas ja omanäoline maja on koduks kõiksugu rahvustele ning ka paarile kassile.

Vihmapaevik

Laupäev. 17.30 Tõepoolest nagu Alvar juba mainis hakkas sadama. Sadas 3 ööpäeva ja ainuke kuiv koht terves farmis oli meie enda voodi. Kokkuklopsitud ühismajad ei ole just eriti tormikindlad ning suurema vihma ja tuuleiili korral ei paku palju kaitset. Majaääred ja aknaliistud ajavad vaikselt vett läbi ning kõik mida sa üritad kalli hinnaga kaitsta saab niiskeks või halvemal juhul läbivettinult märjaks. Täna öösel jõudis meieni ka kauaoodatud jõgi (paarisaja meetri laiune ning 5 meetri sügavune jõesäng täitus öösel sisemaa suurte vihmasadude tõttu ääreni veega). Vähemalt ülemuse naise sõnul saab siis tühermaast imeline rohelus koos mitmete ojade ja koskedega. Kella 17.00 ajal märkasime, et poriloigud hakkasid kiirelt laienema ning peenike nire mis valgus jõest meie poole suutis täita poole tunniga meie hoovi 30 cm veega. Meist mõnisada meetrit allpool mäslev jõgi otsustas hakata üle kallaste ajama. Meid lohutati teadmisega, et eelmine aasta ujutas ka jõgi üle, kuid ta ei ei kunagi tubadesse tulnud, nii et pole põhjust muretseda. Ukselävest on puudu veel 5 sentimeetrit.

20.30. Kell lähenebl 21-le ja süda puperdab sees. Viimaste tundidega on veetõus küll aeglustunud, kuid põlveni ülatuv veesammas jätkab oma tõusu vaikselt kuid kindlalt. Terve kõrb on täitunud mäsleva voolava veega. Suur lohutus, et vesi tubadesse ei tule, ei täitunud ning meie armsa ruumi põrandat katab peenike veekiht. Hülgasimegi oma tavalise sängi ja kolisime veidike kõrgemal asuvasse majja- ka selle ukselävest on praeguseks puudu vaid paar sentimeetrit. Suurte vihmasadaudue tõttu ei ole ka kusagile minna- suur tee on mõlemalt poolt läbi lõigatud üleujutuste poolt ning oleme farmis lõksus. Lisaks konnalaulule on kuulda eksinud lehmade ja kitsede anuvat häält keset üüratut vetemaailma. Päästa pole ennastki rääkimata siis lehmadest. Ainuke plaan jätkuva veetõusu jaoks on kolida koos kõikide oma asjadega siinasuva kõrgeima ehitise -külmruumi katusele. Siinkohal lõpetan sest emotsioonid on otsas. 

23.30. Peatselt peale eelmise kirjatüki lõpetamist sadas meie majja sisse Joe ja ütles, et emergency service andis käsu evakueeruda. Njah ega siin piirkonnas eriti rohkem inimesi polegi kui meie 20 inimest farmist ning paar kilomeetrit eemal asuva tankla omanikest abielupaar seega heitakse meil ülevalt poolt korralikult silm peal. Nimelt kui lähim asula asub 120 km kaugusel siis ei olegi eriti kellegi peale loota. Võtsime oma pambud ja kobinad kokku ning rajasime läbi üle põlve ulatuva vee endale tee peakuuri juurde, kus ootas meid suur valge dziip. Juba hoovisoleva vee voolukiirus andis märku jalgalaskimise õigsusest. Esimene katse tulvavee eest põgeneda sai kiire lõpu kui eksisime teel vaid meetreid peale liikumist. Neljaveoline maastur suutis end teeperve nii kinni suruda, et kõik kaasasolnud mehed ei suutnud teda lahti aidata. Veidike eemale kõrgendikule viidud traktor toodi tagasi ja suutsime end tagasi teele vinnata. Kriitilises olukorras ainuke asi, mis aitab on naer  Alles nüüd mõistan teemärke, mis tähistavad kuni 4meetriseid üleujutuse alasid. Kui istud farmis kinni, puudub arusaam, mis toimub väljaspool sinu piire. Me kõik teadsime, et mõlemas suunas on teed läbimatud, kuid nüüd nägime oma silmaga kuidas suur dziip üritab ukseni ulatuvas tugevas külgvoolus mitte sihti kaotada ning õnnelikult niimoodi paari kilomeetri pärast pärale jõuda. Preagu istume keset suurt merd üksikul saarel, mis asub piirkonna ainukeses tanklas. Igas kõrbetanklas on a korralik karavanpark, nii et olukord pole hull. Pigem tekitab muret jätkuvalt tõusev vesi, mis meie saare pindala järjepidevalt vähendab. Samuti tekitab omanikele peavalu 9000 liitrine diislipaak maa all, mille sisu veega kokku puutudes hävineb täielikult. Preaguseks kõik. 

7.00 Hommik. Öösel tõusime paar korda üles, et kontrollida veetaset ja tõsta oma kotid kõrgemale, kuid kui see välja arvata oli uni hea. Saare pindala on veelgi vähenenud ning jõgi on jällegi ukse ees. Meie farmi kõrval asuv jõgi on väike ning selle palju suurem vennaraas asub Carnarvonis, kus Kristiina ja Jaanus hetkel on. Seal ennustatakse 10 meetrist üleujutust ( jõepõhjast). Siiski arvestades, et preagune maksimum on olnud 7,6 tekitab see muret. Andsime neile juba tead, et esimesel võimalusel liigume Perthi poole, sest peame olema 26dal lennukis mis liigub Adelaide poole. Nii palju siis koosveedetud jõuludest. Nüüd ootame kuni päästeteenistuse kopter meile süüa toob ja vajadusel meid ära transpordib.

20.06 Päästeteenistus otsustas, et meid võib veel veidikeseks paigale jätta. Ülemjooksul on inimesi, kes vajavad rohkem abi ning mõned isikud on juba kadunud. Niisiis kella 11 ajal hommikul Tongalaste ülemus Hema, kes reede varahommikul liikus lõunasse ja hiljem enam ujutuste tõttu tagasi oma meeste juurde ei pääsenud, et mehed vajavad teda ning sumpas oma dziibiga 70 km kauguselt meieni. See andis meile kindlust, et asi ei saa olla nii hull, ning tongalased otsustasid nagu rotid uppuvalt aluselt põgeneda. Meie koos nendega. Dziibid lapiti inimesi võimalikult täis ning aeglaselt alustasid nad teed vabadusse. Paar kilomeetrit peale tanklat tuli ka tee nähtavale ning edaspidi tuli läbida vaid paarikümne meetri laiuseid veeteid. 70 km hiljem lipsasime läbi ehitatud barrikaadidest ( et keegi põhja poole ei läheks- barrikaadide eiramise trahv on 4000 dollarit) ning maabusime järgmises tanklas kus päike siras taevas. Seal ootasime 5 h, et meile tuleks rohkem autosid järele, sest Joe läks tagasi oma saarele. Seejärel saime nautida imelist Lääne- Austraalia maastikku ning õhtul saabusime 350 km kaugusele Geraltoni. Ohutus kauguses. Nüüd naudime paar päeva selle väikelinna võlusid ja siis suundume juba edasi WA pealinna Perthi poole. Ilusaid jõule!

Mina vs jõgi:

-1 paar botaseid

-1 fotokas

Kris

Yhel paeval hakkas sadama...

Kõigepealt hakkas harjumuspärasese pilvitu taeva helesinisele lõuendile tumedamaid toone lisanduma. Sellel päeval nähti harjumuspäratult palju madusid. Ilmselt haistes märga ohtu, olid nad teel kõrgematele aladele. Nende hädaks löödi neid ka palju maha. Maod on oma maine Austraalias, kahe surmavalt mürgise hambaga jäädavalt ära rikkunud. Levinud on siinmail arvamus, et hea madu on vaid surnud madu. Peale siugusid kaigastega tagaajanud inimloomade nägin ka ühte lindu, kes näis roomajaid küttivat. Ta tegi pikalt rappelendu põõsa kohal, kuhu oli madu varju pugenud. Siis justkui märgates midagi varises ta kala püüdva tiiru kombel nokk ees alla. Edasise kohta mul kahjuks info puudub. Järgmise päeva hommikul enne koitu algas sadu, mis kestis lakkamatult päevi. WC konnadki näisid erutatud olemisega karates mööda toaletti ringi. Haarasin neist mõned pihku ja viskasin üle ukse üleujutatud hoovi, et seni vaid väga kitsa silmaringiga kahepaiksetel oleks võimalus suuremat maailma uudistada. Nagu ka inimestel on algul raske oma kodukülast lahkuda, siis olid ka konnad suhteliselt hirmul. Nad klammerdusid esimese ulpiva taime külge ning vaatasid ümbrust oma punnis silmadega. Kuid veidike ennast kogudes läksid nad tormi eest juba paremaid pelgupaiku otsima.

Medali teine pool

Kui keegi on juba hakanud arvama, lugedes meie Austraaliat ülistavaid sissekandeid, et meil on siia kavas kindlasti elama jääda, siis päris nii see veel pole.

Karjakasvatus Austraalia moodi

Selleks, et Austraalias kasvatada suurt karja kitsi või lihaveiseid, pole tarvis lauta ega karjamaad. Veisekari ehk cattle kohalikus kõnepruugis, lastakse vabalt elama poolkõrbesse, kus loomad suudavad ennast vähestest rohelistest vartest, farmi kompostihunnikuis leiduvast ning maante äärsest rohust hämmastavalt priskeks nuumata. Kitsede lemmikuks on põõsastel rippuvad kaunviljad, mis paneneb neid kahel tagajalal seisma ning kaela nikastamiseni kaunade poole sirutama. Kord nägime ka eriliselt trullat lammast üle tee jooksmas, lähimast asustatud paigast kümneid kilomeetrid eemal. Kuigi ma olen näinud kõrbes silti märgistamaks loomade sööda paika, ei tundu olevat lisatoitmine siin hädavajalik. Osade lehmade kõrvu kaunistav numbrimärgis on ainus, mis laseb arvata, et neil peremees leidub.

Loomulikult kaasnevad sellise vabakasvatusega omad kaod, kui loom jääb auto alla või pistetakse nahka mõne tongalase poolt. Kui aga tervet karja sisse ei vehita, ei ole kahju võrreldes vaevaga eriti suur.

Kui farmeritel tekib vajadus oma vara realiseerida, siis nad ajavad mootoratastel või ATV´del loomad kokku ning kutsuvad kohale loomade transpordiks mõeldud veoki ning saadavad nad siis kuhu tarvis. Täpselt nõnda toimetas valge mees Austraalias metsikute veistega ilmselt juba koloniaalmaaks saamise algusest saati. Tollal tuli aga karja juhtida hobustega ratsutades lähima sadamani, kuhu võis olla mitme päeva teekond. Vähemalt jättis sellise kuvandi meile vaadatud mängufilm ´´Austraalia´´.

Ford aastast 1928.

Täna kui tulime nädalavahetuseks linna avas Ross (meie kohalik sõber) oma garaaži ukse ning näitas oma peidetud iludust.

DOWN UNDER

Alla kahe nädala on jäänud veel ajani, kui lõpetame siin kõrbefarmis töötamise. Jõulude ootusärevus see aasta just eriti suur pole, kui väljas on jällegi üle 40 pügala sooja ning tuleb olla ettevaatlik, et niigi juba punaseks põlenud nina üldse nahka ei minetaks. Nii just juhtus minuga teise advendi aegu põllul töötades, kui ma olin juba liiga mugavaks muutunud ning ei kandnud enam mütsi ega päiksekreemi.

Küll aga ootame päeva, kui saaks pakkida kompsud ning asuda teele täis uusi seiklusi. Siine töö ei nõua just ülearu mõttetegevust ning ma loodan kapipeale unustatud aju veel enne üleskorjata, kui see täielikut tolmub. Arvan, et farmipäevadest hakkaksin kõige rohkem puudust tundma  istanduse kemmergutest. Nendes ruumides ei pidanud ma kunagi üksildust tundma. Alati teatsid, et sind ootavad seal ees vannitoa lauasahtlis elav sisalik, kahe akna vahel jalutav geko, ämblikud kes aegajalt mõne rohutirtsu nahka panid ning muidugi konnad. Viimased tõid alati kuuldavale heakskiitva koorilaulu, kui keegi käis ennast pesemas, nii et selle tagajärjena põrand ujus, ning konnadel oli jällegi rohkem mänguruumi. Või siis pistis kraanikausi torus elav konn alati pea välja, kui valamu kohal hambaid pesta, teatamaks et ta elab siin ning pole eriti vaimustatud hambapasta loputusest.

Kui gekod paluvad meid oma võimega libedatel seintel kõndida, siis need konnad lausa hüppavad mööda seinu ja muud sisustust, mis wc vähegi leidub.

Sellised asjad toimuvad maal, mida tuntakse ka Down Underi nime all. Saare fenomen ei avaldu mitte vaid looduses vaid ka majanduses. Üldine maailmat tabanud kriis vaid kergelt libises üle Austraalia nagu neile ei läheks ülejäänud maailma tegemised üldse korda. Siine maapõud pakub endiselt rauda, kulda ja muid varasid. Viinamarjad kasvavs kiiremini kui Eesti suves umbrohi ning apelsine võib ühelt puult väahemalt 2 korda aastas korjata. Kui kohalik miinimumpalk on Eesti rahas 170kr tunnis kätte, siis hoopis pöörane on lugu tsivilisatsioonist eraldatud töökohtadel. Näiteks teenib kolka küla metõde Austraalias 1000kr tunnis. Väga tasuv on ka töö kaevandustes. Samuti on siin puudus maakohtades töötavatest õpetajatest, kelle üle kahe miljoni kroonist aastateenistust ei saa sandikopikateks lugeda. 

Tsivilisatsioonist äralõigatud paiku on aga terve Lääne-Ausrtaalia täis. Peale Perthist lahkumist oleme näind vaid tuhandete kilomeetrite pikkuseid teid läbi kõrbe, mis põikavad aegajalt siise väikestesse kuid meeldivalt korras linnakestesse.