Elama on laifi. Väike mägimajake kõrgumas üle imelise vaate, tasuv töökoht ning meeldiv seltskond- mida hing veel enamat oskakski tahta. Oleme töötanud õunafarmis nüüdseks nädala ning oma arvamust selle koa pealt on endiserlt raske väljendada. Eelmise nädala lõpuks olime jõudnud faasi, kus silmi sulgedes nägid tähekeste asemel õunu ning ükski õun teekonda suhu enam küll ei leidnud. Ega mina suur õunasõber polegi olnud. Terve eelmise nädala tegelesime ubinatega, mis kohe mitte ei tahtnud niisama puuotsast alla tulla ning paratamatult kiire korjamisega sattusid õunakotti ja pooled rohelised lehed. Farmeriga kõrvuti olles, ei saa ju ülemmuse tempole alla vanduda, nii et töötundide jooksul esineb väga ahrva hetke mil sul õuna käes ei oleks. Õnneks peame seda ametit ainult esmaspäevast reedeni, nii et nädalavahetus on piisav aeg õunatraumast toibumiseks. Nädalavahetusel haarame aga kätte kühvlid ja labidad ja hakkame aednikeks. Saime endale aedniku töökoha. Terve laupäevase päeva tegelesime meid palganud mehhaaniku pisikese aialapiga, kus ta üritas usinalt kartulit, kapsast,ube ja maisi kasvatada . Seejärel võtsime ette juba lillepeenrad, mis oma ahastuses olid kivikõvaks kuivanud. Alvar istustas paarkümmend lille pottidesse ja paigutas need seejärel maja ette verandale. Üksmeelselt leidsime, et meie tegevus on mõttetu, sest kõik eelmised potililled olid ammu juba kuivuse kätte otsa leidnud. Eks iga paari kuu tagant käivadki seal meiesugused packbackerid, kes korrastavad aia, et see saaks uuesti metsikuks muutuda ja potid, milles kasvavaid lilli pole kordagi kastetud, uuesti ümber istutada. Pühapäeva päeval topiti aga poole töö pealt kõik lapsed, koerad ja meid autokasti ning vurasime läbi metsa vana tiigi poole. Seal juba lendasid autokummid vette ning meie nende järel. Keskpäevane päike lõõmas palavaimalt ning ujumsie vahepeal leidsime mahti jäätist süüa. Küll on tore ülemus. Keset suur karjamaad asuv tiik selle ümbruses ringi kepslevad lehmad ning üksik eeslipoiss, kes üllatuslikul kombel pidavat dingosid peletama, lõid tõelise austraalia tunde. Eks pilt seletab enda eest.

Majas on meil hetkel kokku 8 inimest, kuid saksa tüdrukud lahkuvad juba kolmapäeval ning siis jääb püsielanike arvuks 6. Kahest korealasest on üks kodumaal pikaaegselt kokaametit pidanud ning seega tuli laupäevasest pisikesest BBQ ( barbeque a la grill )välja uhke õhtusöök koos sushi ja isekeedetud korea alkoholiga. Lisaks meie maja rahvale olid meil külas ka 4 korealast, kes kodumaist rooga proovida tahtsid. Kuigi meie olime ainsad, kes järgmine päev end tööle pidid vedama, siis eestlased nagu nad on istusid kolmekesi kõige kauem ärkvel ning hoidsid lõkketuld. Eeriku minivanist kuuldud muusika põhjal said ka teised aimu Maarjamaa vanast rockist. Kuigi keegi midagi aru ei saanud, kiideti eesti keele ilu :)

Laupäeval tekkis meil esimene probleem autoga, kui pidur hakkas allavajutades sisisema. Mina täpsemalt ei oska öelda aga täna paranduses tuli välja et brake booster vajab väljavahetamist. Tuleb oma nädalavahetusel teenitud 400 dollarit välja käia ja lasta ta kolmapäeval ära korrastada. Preaguseks kõik.

Mõnus

Nägemist telgis veededud jahedad ööd. Kolisime täna sisse Sveitsi ehitaja poolt rajatud maamajja. Meie aknast avaneb võrratu vaade mägedele, õues tuterdavad ringi kitsed, koerad ja ponid. Majas elab peale peremehe veel 2 saksa neiut, 2 korea noormeest, 1 rootsi poiss, ja 3 eestlast. Nagu näha polnud me esimesed oma rahvusest, kes siia loodus idüllilisse kohta jõudsid. Ükstapuha, kuhu ei läheks on alati mõni eestlane ees, või on seal just olnud.Meie tuba on vahelduseks päris mahukas ning me naudiks siin elamist ka ilma, et oleksime just äsja karavan pargist välja kolinud. Elamine pole siin kallim kui viimati mainitud kohas telkimine, kuid plusse võrratult rohkem. Täna tegi näiteks üks korea poiss kõigile 3 käigulise õhtusöögi, et tutvustada oma maa kööki.Peale tööpäeva ei oleks paremat vastuvõttu osanud tahtagi. Ja nagu sai juba mainitud, siis käisime täna esimest korda tööl itaalia pere farmis. Korjasme päev otsa õunu ja arvatavasti korjame veel mitu head nädalat. Täna oli põllul kogu itaalia pere koos vanavanematega, meie ja farmi kõrval elav austraalane, kes töötab seal aasta ringselt sulasena. Käed pidid lakkamatult liikuma ning kunagi mõlemad käed õuntega ühendust ei kaotanud, kuid vähemalt polnud tarvis küürutada ega muid vigureid teha. Oleme kõigilt teistelt linnas kuulnud, et tegemist on väga lahke itaalia perekonnaga ning ei oska ka ise midagi paha nende kohta öelda.

                                                                    Ränduri peatuspaik

                                        Poni: ´´Minu jaoks on kõik koerad ühte nägu.´´
                                        Alvar: ´´Ega mina neil ka vahet tee.´´
           

                                                                   mägikitsed tagaaias

Jänes šampust ei joo!

Raisk, saime tööle!!!
Selleks kulus kuu aega, mis oli täis eksirännakuid ja mõistatamist kuidas see tööle saamine siin ida rannikul käib.
Oma transpordi puuduse tõttu jäime napilt ilma mitmest väga heast pakkumisest ja pidime leppima vaid kehvematega. Paljud rääkisid, et peale üleujutusi enam paremaid palasid polegi saadaval ja töötasid kohtades, kus neilt küsiti kõrget üüri ning pakuti ebaseaduslikult väikest palka.
Meie sellega ei leppinud. Võtsime kokku oma viimase rahanatukese, ostsime auto ja tegime viimase rahalise jõupingutuse mida suutsime, et jõuda Queenslandi lõuna piirile väiksesse kuid usinasse farmilinnakesse Stanthorpe´sse.
Tundub, et see käik õigustas ennast ilusti. Meile helistati kohalikust töö agentuurist juba paari tunni pärast tagasi ja pakuti kohti väikesesse perefarmi, kuhu harilikult üle 3 inimese õunakorjamis hooajaks ei võetagi. Töötunde pidi saama piisavalt ning tasu on enne makse 18,5 dollarit. See pole austraalia mõistes küll rikkalik palk, kuid ma ütleks et ränduri kohta viisakas.
Oleme Kristiiniga hetkel väga õnnelikud ning ma loodan, et see on mulle ilus sünnipäevakink.

Stanthorpe - kas see on lõpuks meie tõotatud maa?

Peale kahte päeva autosõittu ja 1100km jõudsime lõpuks kohale Stanthorpe´sse. Veel teel olles kuulsime äikese tormi hoiatusi raadiost ning viimased 250 km oli pidevalt silmapiiril lakkamatu välkumine. Kuid linna sisenedes muutus sähvimine juba harvaks. Eks näis mida järjekordne telgiöö toob. Kohalik karavanpark on juba paksult täis meiesguseid tööotsijaid. Ja üldiselt on nad siinsesse linna positiivselt
meelestatud. Tööpäevad polevat siin lullilöömine, kuid palka pidi viisakalt saama. Ootan juba põnevusega homseid töövestlusi.

Täiskuu valgus üle pika pilvise öö

Pealkiri iseloomustab meie laagriplatsi öist olustiku kui ka minu emotsionaalset olekut. Viimane kuu aega on olnud üsna ähmane periood, mille jooksul nähtud pingutused pole viinud veel soovitud tulemuseni. Kuna oleme elanud moto all first things first; siis pole vahepealse tööotsingu perioodi kõrvalt jäänud palju mahti matkamisele ja lõbule.Leidnud lõpuks Griffithis tööd ja elupaiga koos saksa, prantsuse ja tšiili rahvusest ränduritega, oli aega ka veidi elu nautida. Kuid ikka ei olnud see unistuste seiklus Austraalias. Griffith oli paljudele inimestele nö mülgas elupaik, kuhu nad olid head lootes tulnud ning sinna lõksu jäänud. Võrreldes ümbruskondsete piirkondadega, oli seal väga lihtne leida tööd ja taskukohast majutust. Puudus vaid pealmine, mille nimel üldse tullakse Austraaliasse mudastele (normaalsel aastal tolmustele) põldudel higi tilkududes tööd rügama. Vajaka oli palgast, mis oleks piisavalt suur, et oleks võimalik säästa ja reisida.
Kõik seal elanud inimesed kirusid oma ülemust ning väikest palka aga mitte keegi ei läinud minema, sest edasi liikumiseks puudusid vahendid. Loodeti, et kui nüüd paari tuleva nädala jooksul ei saja, siis saab piisavalt töötada ning säästa, et lõpuks edasi liikuda. Meiega koos elanud sünnipäevalaps ei soovinud oma tähtpäevaks muud, kui vaid päikelist päeva, kus saaks pikalt rügada.
Kui nüüd teravmeelitsema hakkata, siis meenutas see kõik väikekodanlikku mandumist, peost suhu elamist, ning vaese inimese lõksu, kes on kaotanud kontrolli oma elu üle.Olen juba loetlenud piisavalt detaile, et ka tähelepanematum lugeja mõistab, et olukord oli minu jaoks oksele ajav ning väljapääsu karjuvalt otsiv.
Loomulikult juhtus selles kohas ka huvitavaid ning naljakaid lugusid. Lõppude lõpuks oli seal ju terve kari noori inimesi oma kodust eemal viibimise vabadust nautimas nagu kunagi pioneeri laagrites. Hommikul enne kuute läksime vanaegse koolibussiga sorgo põllule tööle, makist tulemas vaid hitid 60 - 80nendatest. Austaalaste eriline lemmik tundub olevat Johnni Cash. Õhtul vaadati elutoas üheskoos filme ning laupäeva õhtul mindi diskole jalga keerutama. Peale tööpäeva oli meie maja, valdavalt meessoost elanikke, igapäevaseks külaliseks üks prantsuse neiu. Alati oli huvitav vaadata, keda ta tollel õhtul õnnelikuks teeb. Nagu ka kass, kes soovides silitust hõõrub ennast toolijala ning siis jalasäärte ja siis veel mõne eseme vastu vastu, käis ka tema õhtuse filmi vaatamise ajal ühe posis sülest järgmise kaissu. Meie majas võis tal olla korraga mitu kallimat, kuid iial ei viinud see tülini. Kui palju oli tal suhteid väljaspool meie maja. ei julgenud keegi pakkuda.Aga keegi ei teinud sellest suuremat numbrit, sest see oli ju Lily.
Lüües selle koha plussid ja miinused kokku sain ma ikka tulemuse, mis pani mind võtma esimest rongi Melbournesse, et seal oma viimase raha eest osta töökorras auto. !850 dollari eest sain ülevaatuse läbinud ning pika kindlustusajaga 96 aasta ford falconi. Griffithis tagasi olles sai veel päevake töötatud ning seejärel põrutatud järjekorsdet tõotatud maad otsima.
Täna tundsime jälle üle pika aja, et oleme oma elu peremehed. 6 silindriline mootor lõi mõnusalt nurru, GPS näitas suunda ja konditsioneer tõi hea jaheda olemise. Lõpuks kõik töötas nagu oli oodatud. Täna öine vahepeatus juhtus olema metsikus rahvuspargis, kus turistidele on loodud metsa sisse tasuta telkimisala koos elektri pistikute, interneti levi, kempsude, köökide ja dussiruumidega. Valgust loob kullane kuu.
Minu arvutiekraani valgus on kohale meelitanud hulgaliselt putukaid ning neid taga ajavaid nahkhiiri, kes ümber minu pea hetkel vuristavad. Juba unine Kristiin aga leidis minu asemel telgist eest konna. On aeg lõpetada ning loota, et ilus õhtu on veel parema homse vundamendiks.

Ilusat möödunud sõbrapäeva teile kallid sõbrad. Minu valentinipäev möödus
13 tunnise melonipesuga puuviljade pakkimiskuuris. Ning Alvaril oli asukohaks
Melbourne. Täna hilisöös loodame taaskohtuda ning kõigi eelduste kohaselt peaks
tal kaasas olema 1996 aasta Ford Falcon ehk siis Alvar on viimased päevad
veetnud suurlinnas autojahil. Mina jäin aga siia raha teenima. Pole enam kaua
kijrutanud ja ei oskagi kusagilt alata aga nagu Agu Sihkva alati tegi,üritan ka
mina alustada algusest. Peale meie paaripäevast karavanpargis ööbismist kolisime
meie sõbrast hosteliomaniku majja, kus elavad ka Ave ja Kristjan, nii et jällegi
koos. Ja tööle saime ka koheselt asuda- 14 dollarit tunnist aga arvestades töö olemust oli see väga aktsepteeritav. Nimelt tuleb jalutada sorgo põllul ning välja tirida kõik keskmisest oluliselt kõrgemad isendid. Bioloogid ehk mäletavad sorgot kui 4C taime koos maisi ja suhkrurooga. Hommikul varakult vurab väga palju ajale võlgu jäänud buss maja ette ja kella 5 ajal virgunud töölised veavad end masinasse. Siis pannakse peale 60datest Beatles ning hakkab tunnine sõit tööpostile. Sellega tegelesime 3 päeva, edasised päevad olen pesnud ja sorteerinud meloneid ja neid seejärel Sidney või Melbourne poole teele saatnud. Vähemalt on palju nalja saadud ning kobarate viisi uusi rahvusvahelisi sõpru hangitud. Ning lisaks on meil Avega veel lisatöökoht aeg ajalt ühe Itaallasest koristusfirma omaniku juures. Peale tööd tuleb ta ja võtab su kodust peale, siis lähed ja koristad maksimaalselt poolteist tundi veinitehase, infokeskuse või mõne muu asutuse kontoreid ja ongi kõik töö poolepealt. Peale seda viib ta su aeg ajalt välja, tutvustab uusi inimesi, teeb jooke välja, ostab süüa jn jne jne. Eile koristasime tund aega, pärast läksime baari, jõime 2 siidrit, meile anti tasuta suur pitsa, 40 taala töö eest ja sõidutati koju :) Lisaks sõime töö juures ka veel kooki. Algul oli väga kahtlane aga nüüd oleme juba harjunud ning veendunud ameti ohutuses.

Kell on palju,uni suur. Kallistused kõigile, kes igatsevad, mõtlevad.

maffialinn Griffith

Vaatasin telekast sarja "Bones" uut hooaega ja koheselt meenus Kaisa, sest esimesel kursal oli tegemist tema lemmiseriaaliga. Praeguse kohta andmed puuduvad. Eks pisikesed asjad nagu faces sulle pühendatud pilt, kellegi pisike kommentaar ning rääkimata kodustest pannkookidest, toovadki kaasa soojad tunded ning tekitavad igatsuse talvise maamaja, koduste ning nostalgilise Tartu järele. Aga preagu ei ole Eesti aeg ega Eesti jutt.
Viimastest säravatest kogemustest võin väita, et õnnestus Asutralian Openil teenindaja olla ning ka mõlemat finaalmängu päriselt oma silmaga kaeda. Seejärel saabus juba Melbournest lahkumise aeg. Preaguseks oleme jõudnud oma tegemistega Griffithisse, mis esindab tüüpilist farmilinna. Samas on tegemist linnaga, kus enamik on üles ehitatud maffia rahaga, nimelt tegutseb siinses keskkonnas suurim itaallaste allilma ringkond. Eile õhtuks olime siit 180 km eemal paikneva Wagga Wagga linna pihuks ja põrmusk teinud ehk kandideerinud kõikidele võimalikele positsioonidele, käinud läbi kõik restoranid, pubid, hotellid ja üle jäi ainult oodata, et keegi meie vastu huvi hakkaks tundma. Niisama ootamist aga ükski eestlane ei salli ja otsustasime edasi liikuda- kui mõnest kohast tuleb vastus saab alati tagasi sõita, oleme teinud kõik võimaliku. Seega tellisime Kristiani endale järele ja tulime koos Griffitisse, vähemalt 4x väiksem kui eelmine linn, kuid see eest kihab meiesugustest seljakotiränduritest. Kohale on jõudnud ka mõistmine, et autot on vaja. Enamik häid tööpakkumisi läheb välja paari tunniga, olenemata vahemaast ollakse siin valmis istuma koheselt autosse ja läbima sadu kilomeetreid selleks, et loodetavasti olla tööpostil esimene. Loeb kiirus. Meie oleme selle tõttu jäänud ilma päris mitmest heast pakkumisest. Ka täna oleks saanud koha, kus 25 dollarit tunnis sulle välja käiakse. Nõutud farmikogemus ning laboris mõne testi sooritamine- ideaalne. Kui helsitasin siis oli juba üks poiss kandideerinud ning kuigi büroo töötajagi arvas, et eelneva kogemusepagasi tõttu oleks ma parem laborant siis arvatavast ikkagi talle see positsioon läheb. Probleem- koht asub 1089 km kaugusel, autoga sõit u 13 h, kõige muuga 3 päeva. Seega hakkame silma peal hoidma autopakkumistel. Griffitis tööd saada aga pole raske- käisime korra Backpackersi omaniku juures ja loodetavasti homsest saame omaette majja kolida ning tööd leidis ta meile ka- algul apelsinid ning siis juba midagi paremat. Alavrilt küsiti, kas tõstukit valdab ning vastuseks kõlas enesekindel JAH, raske aeg nõuab raskeid meetmeid ning üldjuhul ei eeldetagi, et oskad sellega slaalomit sõita, piisab algtõdedest. :) Tasu kohta aga niipalju, et kui algul virisesin WA-s et saan 17, 5 tunnis, siis siinne keskmine on 13, sest odav põgenev tööjõud Queenslandist on hinnad alla tirinud. Meie saame aga 14 ning ei tea veel kas nutta või naerda. Vähemalt annab saab elamisraha enne kui jälle edasi kippuda. Aga eks see kõik ole üks suur seiklus ning kunagi ei tea, kus homme lõpetad. Müstikat ja salapära ka teie igapäeva eludesse!
Kris.

Üleile vaatasime ilmaolude kaardilt, et Perth oleks veel ainuke päikseline mõnus paikk Austraalias, kuhu pageda. Nüüd tekkis seal suurem metsatulekahju ning 40 kodu on juba söestunud.

liigne agarus on ogarus

Kuna hetkel oleme aktiivsel töökohajahil, siis oleme lõpultult täitnud erinevaid formaate ja lugenud kuulutusi.
On näha, et kohalikud väikefirmade omanikud on agaralt äri õpikuid lugenud.
Kuulutus, kus vajatakse ehitustööle lammutajaid ning prahi ära vedajaid on pikem kui üks A4, sest sisaldab kõiksugu erinevaid nõudmisi tulevasele lammutajale. Peale selle, et ta peaks omama üle 5 ehitusalase kaardi, peab ta ka aru saama, et töötab tiimis, mis on üles ehitatud võidule, et seal töötavad vaid tegijad, jne
Kui täitsin ankeeti kohalikus restoranis põhimõtteliselt koristaja kohale, pidin pikalt selgitama, miks ma olen sellest  töökohast huvitatud, mida mul on firmale pakkuda, milliseid varasemaid sarnaseid kogemusi oman jne. Loomulikult ei hakkanud ma rääkima, kui väga mulle koristada meeldib. Ütlesin, et tahan koguda raha reisimiseks ning Eesti kaitsevägi on parim koht koristamise õppimiseks.

Seljataha oleme jätnud vaid veeuputuse, ees ootavad varemed

Kui ennem sai murelikke kodumaalasi, kes tundsid huvi kui kaugel me viibime üleujutustest, lohutatud teadmisega, et viibime neist sadade km kaugusel, siis nüüd on ring kokku tõmbumas.
Tulime Carnarvonist ära koos tulvaveega. Farm kus töötasime kaks kuud jäi meist maha vee alla.
Tasmaanias reisides vaatasime telekast, kuidas tee mida mööda eelmine päev sõitsime, suleti ning toimusid aktsioonid kohalikke vanadekodu elanikke evakueerimiseks.
5 päeva tagasi Melbournest lahkudes oli veel tegemist valdavalt päikeselise suurlinnaga. Nüüd aga seisati seal metroo ja auto liiklus.
Teel üless põhja poole ootaks meid varsti pooleldi varemeis tormide poolt räsitud Brisbane.

Seljakott, telk ja võileivad. Palju vihma ja vähe saadaval olevaid töökohti

Jättes veel hetkel kõrvale vahepealsed käänakud ning eksi rännakud saab vähemalt hetkel tõdeda, et oleme leidnud püsivama paiga Wagga Wagga´s. Kuna Austraaliat on tabanud sajandi suurimad vihmasajud ning seda veel suveperioodil, kui on tavaliselt põud, siis püüame leida tööd hetkel linnas. Peale seda kui kirde-Austraalias paiknev Quuenslandi maakond oli taastumas pikast üleujutuste perioodist ning inimesed juba rookinud puhtaks koduvaremed mudast ja asunud uuesti maju ülesehitama, tabas seda piirkonda sajandi suuremaid orkaane Yasi.
Valitsus ja inimesed ise abistavad üksteist kuidas suudavad ning päästeteenistus on heal tasemel, mistõttu pole loodusfuuriatega kaasnenud suuri inimohvreid nagu arenguriikides. Kuid paljude elu jooksul ülesehitatud majapidamised on nüüd minema uhutud, mida ei korva ka asjaolu, et neile kindlasti mingil määral eraldatakse raha, et otsast alata.
Meie siin eriti oma maise vara pärast muretsema ei pea. Riideid, telke ja muud pahna võib osta siin kopikate eest. Ainus arvestatav maine vara paikneb pangakontodel ning seegi on kokku kuivamas. Seega peame muretsema vaid nö oma tagumike eest. Ühest küljest on selline olukord vabastav. Ilma koduta elamine vabastab asjade orjusest, sest esiteks on pahna raske kaasas kanda, teiseks on raha tarvis eluliselt vajalikele asjadele ning kolmandaks on lihtsalt kahju vahetada rasked töötunnid asjade vastu, millest pole rõõmu üle paari päeva. Kuna aga on jõudmas kätte olukord, kus resursse hakkab nappima ka toidu ja reisimise jaoks, siis tuleb leida lähimal ajal töökoht. Melbournes polnud meie bioloogia bakalaurese kraadist mingit tolku huvitava ja tasuva töökoha leidmsel ja lihtöö oleks alles toitnud kahte või kolme kohta omades; tulime väikelinna. Idakaldale kokku kuhjunud rändurid kui odav tööjõud on siinsed palgad alla viinud. Lääne Austraalias poleks isegi umbkeelsed asiaadid sellise tasu eest peeretanud, mida siin inimesed kiirtoidu restoraanis teenivad.
Pidime Melbournest lahkuma juba üle nädala tagasi, kuid siis helistati mulle viimasel hetkel sõudeklubist ja tunti huvi, kuhu ma olen jäänud. Lükkasime ärasõidu edasi ja läksime ennast tutvustama Inglismaalt tulnud uuele Melbourne ülikooli sõudeklubi direktorile. Proovisin koheselt läbi suruda diili, et olen valmis nende tiimis mitu aastat käsi rakku tõmbama, kui nad annavad mulle selle eest täis stipendiumi ülikoolis käimiseks.
Minu eelnevad tulemused avaldasid mõju ning kuigi Austaalias pole spordistipendiumid levinud nagu USAs, siis anti lootust, et kui ma nende olümpialootustega neljapaadis juuli kuus suudan Inglismaal toimuva kuningliku Henley regati võita, siis on kõik võimalik. Ütlesin, et olen varemgi Henley´l käinud kuid seitme nädalaga ma ennast kõrgvormi ei vea, nagu nad oleks soovinud. Algne suur huvi kadus peagi, kui istusin paarisaerulisse ühepaati, millega ma pole juba viimased 8 aastat võistelnud. Siis sai selgeks, et rändurist ühepäevaga olümpiameeskonna väärilist sportlast ei tule.Kuigi Kristiin oli vahepeal leidnud teda huvitava töökoha kõrgetasemelise kelnerina, siis seal jagus vähe töötunde ning otsustasime suurlinnast lahkuda. Pool tundi enne rongi minekut helistas sõudeklubi direktor uuesti viimasel hetkel ja küsis, et kas ma tahan Melbounes paigal püsida, kui ta sõber aitab mulle lähedastes farmides tööd leida. Tänasin abi ees ja leppisime kokku, et sõidame hetkel minema ja tuleme tagasi, kui midagi head peaks selguma. Millegi pärast oli aga tunne, et tegelikult me ei kohtu enam kunagi. Kui me just järgmine aasta Kristiiniga vahetusüliõpilastena Melbourne ei tule. Oli aeg edasi minna.
Saabusime pambu kuhja all Wagga Waggasse ning asusime kõke otsast üles ehitama. Tutvusi meil siin ees polnud. Töökoht mille järgi tulime võeti ära napilt enne meie saabumist. Odavaid seljakotiränduri hotelle siin pole, sest puuduvad lähedal asuvad farmid. Seega pole tööd ega elukohta. Esmalt kolisime esimesse karavanparki ja püstitasime oma telgid plekist kuuri katuse alla, kuna vihma sajab hooti aga siis tugevalt. Iga õhtusteks külalisteks oli meil opossomi perekond. Papa ja mamma opossum käisid aktiivselt toittu nurumas ning koguni hammustasid mind sõrmest, kui ma seda neile ei pakkunud. Noored karvakerad olid vähe pelglikumad ning jooksid kribinal puu või elektriposti otsa, kui neile liialt lähenesime.
Millegi pärast ei soovi kohalikud tuba paaridele välja rentida ning ka meie üürimise aeg on neile liialt lühike, et meiega vaeva näha.
Nüüd peale 4 päeva sebimist on seis järgmine:
Kolisime avaramate võimalustega karavanparki ja läheme homme vaatama ainust tuba, mida meile linna peal oldi valmis lühikeseks ajaks rentima.
Esmaspäeval saame vastuse, kas saame töökoha kohalikus lihavabrikus. Halb oleks ilmselt see, et see töö on eelduste kohaselt ropp. Hea külg on see, et seda tööd on palju ja tasud head.
Täna käisime koolitusel ning saime kätte valge kaardi. See lubab tegeleda ehitustööga ning taodelda järgnevaid kaarte.Meiega koos koolitusel viibinud kohalik ausi mate tuli ise juurde ning korjas mu nubri üles, et edastada see oma tuttavale farmerile, juhuks kui too peaks tööjõudu vajama.Paraku on aga farmerid hetkel samuti mudas.
Austraalias peab isegi vorstiviilutajal olema toidlustamisalane sertifikaat.
Kui meil õnnestuks lähiajal ka sinine kaart teha, siis võib tööd leida pulgakommi mehena. Ehk siis tegelasena, kes juhendab tee remondi ajal autosid stop märgi abil. Kuuldavasti pidi seal veel parem palk olema kui vorstitehases. Pulgakommi mees kõlab ilusamini ka.
Eks siis näis kas veame välja.
Kuulmiseni siit vihmakülluse paradiisist

 

            

Eile tabas meid järjekordne reisikihk ning jätsime Melbourne säravad tuled selja taha. Hüppasime rongile ning rataste ragisedes saabusime väikelinna Wagga Wagga´sse. Nimi ütleb kõik :D Hetkel otsime aktiivselt ulualust ning teenimisvõimalust, kohe kui asjad paigas ilmub siia pikem sissekanne meie viimase aja tegemistest ja mõteteist. Päikest!