Tegelikult polegi nõnda hull kui võiks arvata. Mälu on selektiivne ning kõik halb ja igav ununeb kiiresti. Meie äraoluku ajast jäävad seiklusterohked päevad mälusse hõlmitsema värvikatena ning kuud täis töötamist taandab aju vaid lühikeseks etapiks, millest küll pisut jääb salvestuskettale alles raskeid ärkamisi hommikuti, kuid veel enam hoitakse alles päikselisi juhtumisi.
Kui kolleegidega on juba pikki jutumaratone maha peetud saab töötundide parimaks meelelahutajaks ning unistuste maailma viiaks mp3 pleier. GB viisi oleme korduvalt kuulanud erinevaid muusikapalasid, alla laadinud internetist kuku ning vikerraadio jutusaateid kultuurist, poliitikast, majandusest, teadusest jne. Nüüd siis leidsime meie saatusekaaslase arvutist ka audioraamatud ülesse. Täna näiteks kuulasime tervenisti Arne Üksküla sisseloetud Kivirähu teose Rehepapp . Tervest tööpäesvast jäid vaid meenuma naljakad ning ka õpetlikud lood ahnuse ning lolluse küüsi langenud eestlasi iseloomustavatest prototüüpidest. Õunakorjamine meenub vaid raske pingutuse läbi.
reede, 20. mai 2011
reede, 6. mai 2011
Uus Meremaa odavaid õunu, oma suure maskottõuna valgeks.
ning tagumise otsa vahel hakkavad piirid hägustuma, ning erinevus kaob vahel üldse.
3 nädalaks omapead ning põrutas Sveitsi sugulasi vaatama. Nüüd toidame ta 6 koera
ning hoolitseme ka linnu toidulaua eest.
Austraalia on lihtsa elu paik, võibolla parim maailmas. Maitse üle võib vaielda, kuid Austraalaste muretu eluviis on silmatorkav. Täna oli reede, mis tähistab siinmail enamikele inimestele palgapäeva. Jah, palka saab iga nädal! Seisin panga järjekorras koos kümnete teiste backpackerite ning kohalike vanameestega, kõik otse töölt tulnud, määrdunud olekuga ja palgatsekiga taskus. Kui teller ulatab üle järjekordse töönadala tasu, mis jääb 900 taala kanti, lööb ka kõige tahmasem ning punasemate silmadega vennike rahapataka kaheks. Ühe osa paneb tasku, et sellest tuleval nädalal elada ning teise osa viib oma enese pangakontole säästudena. Tihti on see säästetav osa suurem, kui kulutamiseks vajalik. Eks vahel tehakse pikemaid tunde ja teenitakse rohkem, kuid aastas kaheksa kuud töötada ning ülejäänud neli kuud puhata, pole siinmail küll mingi ime. Tore on see, et õige austraalia töömees kannab alati lühikesi pükse, olgu siis mis ilm tahes. Näiteks hommikuti võib talve ajal temperatuur ka miinus kraadiga päeva sisse juhatada, kuid vanamehed käivad ikka uhkelt kampsun ning paks jope seljas, kuid lühikesed püksid uljalt katmas vaid reite üleosa. Eks nad põhjenda oma riietusviisi sellega, et keskpäeval läheb ikka soojaks. Tõepoolest, kui pole pilves, siis on ka talvel Stanthorpes 20 kraadi päevasooja.Austraalia lühikeste pükste tava selgitab ka miks AC/DC kitarist neist iial ei loobunud.
Looduses oleme saanud siin kõvasti viibida ja päikese käis peesitada. Palju rohkem kui Tartus tihedate bioloogia õpingute ajal. Kui mul oleks võimalik siin bioloogina töötada või siis zooloogiat kohalikus ülikoolis studeerida, kasutaksin seda võimalust kindlasti. Aga ametisse astumiseks loodavad nad, et sul on kohaliku ülikooli haridus aga selle omandamine läheks mulle maksama vähemalt 50 000 dollarilist pangalaenu. Seega seoksin ma ennast väga pikaks ajaks selle Päikesemaaga, sest mujal ma bioloogina seda raha tagasi ei teeniks. Usun, et Austraaliasse kolides ei peaks isegi muretsema oma sugulussidemete katkemise pärast, sest raske poleks igal aastal kuuks ajaks kodumaale( kus asjad imeodavad), puhkama sõita ning kõik tuttavad läbi käia. Ilmselt oleks sellise elukorralduse juures aega oma vanemaid külastada isegi rohkem, kui mõnel teisel kodumaal hambad ristis leivaraha teenival kodanikul. Kuigi plussid on tugevad, pole ma siiski valmis ennast pangale orjaks müüma.Õunakorjana jätkamine aga ei pakuks rahuldust isegi mitte sellel mandril.
Seega Eestisse tagasi ning kasutama selle maa ühte suuremat plussi. Nimelt tasuta kõrgharidus!
Looduses oleme saanud siin kõvasti viibida ja päikese käis peesitada. Palju rohkem kui Tartus tihedate bioloogia õpingute ajal. Kui mul oleks võimalik siin bioloogina töötada või siis zooloogiat kohalikus ülikoolis studeerida, kasutaksin seda võimalust kindlasti. Aga ametisse astumiseks loodavad nad, et sul on kohaliku ülikooli haridus aga selle omandamine läheks mulle maksama vähemalt 50 000 dollarilist pangalaenu. Seega seoksin ma ennast väga pikaks ajaks selle Päikesemaaga, sest mujal ma bioloogina seda raha tagasi ei teeniks. Usun, et Austraaliasse kolides ei peaks isegi muretsema oma sugulussidemete katkemise pärast, sest raske poleks igal aastal kuuks ajaks kodumaale( kus asjad imeodavad), puhkama sõita ning kõik tuttavad läbi käia. Ilmselt oleks sellise elukorralduse juures aega oma vanemaid külastada isegi rohkem, kui mõnel teisel kodumaal hambad ristis leivaraha teenival kodanikul. Kuigi plussid on tugevad, pole ma siiski valmis ennast pangale orjaks müüma.Õunakorjana jätkamine aga ei pakuks rahuldust isegi mitte sellel mandril.
Seega Eestisse tagasi ning kasutama selle maa ühte suuremat plussi. Nimelt tasuta kõrgharidus!
kolmapäev, 4. mai 2011
Eesti rebis mööda
Kui sai kunagi mainitud, et peagi saab olema Eestis soojem kui siin Austraalias Stranthorpes, siis see aeg on nüüd saabunud. Korjasin täna õunu paksus kampsunis, mütsi ja kinnastega. Kuid ikkagi suutis kõle tuul koos harvade vihmapiiskadega olemise külmaks puhuda. Päikesepaiste leidis akna läbi pilvemmüüri alles õhtueel, kuid ka sellest üürikesest pooltunnist oli piisav, et saada päikesepõletus näkku. See on Austraalia oma kõrge UV tasemega.
Jäänud veel viimane kuu aega töötada. Igapäevaste tuimade ja pikkade töötundide olemise kerguse raskus on justkui ummiksse elatud elude kiirkursus. Kui ma käisin alles gümnaasiumis, siis tundus mulle absurdne mõelda, et lõpetan ülikooli kusagil 26 eluaasta juures ning pääsen alles seejärel juba vana mehena tõelist elu elama. Nüüd mõtlen, et võiksin kasvõi 10 aastat veel kooli pinke nühkida, kui see vaid päästaks elu lämmatavast rutiinsest palgatööst.Elu on tõepoolest liiga lühike, et kulutada sellest aastakümneid tööle, mille ainus rõõm kajastub palgatsekil. Meie ametil on minimaalne vastutus ja maksimaalne üksluisus. Väljakutse ongi juba see, kui suudad seda pikalt taluda.
Lühikeses perspektiivis on selline töö raha säästmis eesmärgil aksepteeritav, kuid pikaajaliselt viib see enamasti mandumiseni ning alkoholi liigsele tarbimisele. Mulle meeldivad meie koleegidest kohalikud keskealised austraalased oma otsekohesusega. Küsisn ühelt mehelt, miks ta siin töötab ning häbita kõlas vastus, et ta on alkoholik ning armastab suitsetada kanepit. Paljudes teistes töökohtades ei saaks sellist elustiili liiga aktiivselt harrastada.
Oleme oma reisil Austraalias kohanud väga palju üksikuid härrasmehi, kelle abielud on länud lahku ning lapsed ammu suured. Üldjuhul ei tundu nad ülearu kurvad ega elus pettunud olema, kuigi enamus on neist igapäevased õllesõbrad. Tundub, et nad lausa naudivad oma vaba mehe elu looduserüpes, käies aegajalt ka mõne daamiga matkamas. Paljud neist on internetist leidnud kuni paarkümmend aastat nooremaid silmarõõme väiksema elatustasemega riikidest, kellel käiakse maakera teises otsas külas kuni mõni ka lõpuks omale jäädavalt koju tuuakse. Ma ei oska seda heaks kiita ega laita. Selline on elu, ning mõlemapoolene kasu on selles mängus kindlasti olemas.
Vaatasime kunagi Kristiiniga Pärnu filmifestivalil dokumentaali kuidas Tai naised tulevad pulmakleit kaasas Taani ning asuvad koheselt juba seal varem elavate kaasmaalaste abil omale meest otsima. Tollal tundus see totrana, kuid saades teada milline on ühe keskmise Tai naise igapäev, on see enam kui mõistetav. Tihti müüvad maapiirkondades elavad pered oma tütred Bankoki tänavatele lõbutüdrukuteks, kes siis teenivad maailma vanimat ametit seni, kuni kaotavad turuväärtuse.
Kui selle alternatiiv on veidike vanem või pisut äpu olemisega heaoluühiskonna mugavusi pakkuv härrasmees, pole kahtlust mille vahel valida.
Kui jutt juba veeres erinevate maade elukfaliteedile, siis tuleb tunnistada, et Eesti Vabariik on paljude teiste kõrval maine paradiis. See, et kellegil läheb veel kehvemini, kui endal, on ikka eestlast rõõmustanud. Näiteks Hiinas (riigis, mida arvatakse majandusnäitajate poolest 5 a pärast USAst möödumas) töötavad inimesed vabrikutes kuni 15 h päevas ilma puhkepäevadeta. Nad ka elavad vabrikus, kus suure halli jagavad väiksemateks ruumideks papist vaheseinad, nagu kontori ruumideski. Väikelapsed seotakse päevaks nööriga akna või mõne muu eseme külge, et nad masinate vahel viga ei saaks. Palk jääb 200 dollari juurde kuus. Odav tööjõud on meelitanud sinna tootmist kogu maailmast.
Meid filminud võtegrup lubas oma tuttavatele Hiinas saata foto Austraalia taevast, et ka nemad saaks aimu sinisel lõuendil rändavatest valgetest pilvelaevadest, vastukaalusks tavapärasele sudule.
Oleme nüüd naabrimehe pool üle 20h vaadanud kinnisvara arendamise õppevideosid ja need on lõpuks otsa saamas. Küll aga mitte naabrimehe enda lood. Vahel talle külla minnes leiame ta eest täissuitsetatud toast lugemas põnevusroomani narkootikumi veost Lõuna – Ameerikas, taustaks mängimas vanakooli rockpänd. Peter ise seejuures lagistab naerda ning kinnitab, et see oligi kõik täpselt nii. Nimelt on ta oma nooruses üritanud trantsportida kanepit täistuubitud väikelennukit Austraaliasse. Tema sõber lendas ning Peter sõitis talle juba Austraalias veoautoga kokkulepitud kohta vastu. Lennuk aga sattus piirivalve huviorbiiti ning oli sunnitud tegema hädamaandumise. Põgenedes lasid nad veel valangu lennuki bensiinipaaki, et plahvatus hävitaks asitõendeid. Sellistel hetkedel meenutab see sõge 60 aastane ja minust pikem ning kunagi väga turske tüüp Pulp Fictioni peategelasi. Näiteks juba pensionile läinud Travoltat. Teine kord jällegi kui ta räägib, et oli masöör, seejärel tegeles sukeldumis turismiga, mille vahel tegi kõvat raha banaani kasvatamise ja turustamisega, meenub hoopis Orelipoisi laul onu Unost. Teadu pärast on onu Uno tutnud parateaduste magister.Teda taga ajab FBI ja kalmistu register. Talle allub pornotööstus, tal on Vahemeres tanker. Talle kuulub villa Meksikos ning taevas väike vanker...
Kui enam vaimustust ei tekita Peteri elulood nooruspõlvest India kodutuna,Austraalia kanepi legaliseerimis partei algatamisest, läbikäimistest Itaalia maffiaga, vanade kullakaevaduste taas avamistest, jne, siis on hämmastav vanamehe mõttelaad. Harva kohtab Eestis varsti pensioni eas inimest, kes mõtleks kui noor mees. Peter tahab oma kinnisvara projektid kõik aasta jooksul realiseerida ning maha müüa. Ning siis põrutada Aafrikkasse külla oma mustanahalisele pruudile, kellega koos asuda taas avastama seal leiduvaid vanasid kullakaevandusi. Hetkel tegeleb ta aga aktiivselt interneti kaubanduse õppimisega. See on talle uus valdkond ja valmistab palju peavalu. Kuid iialgi ei kuule ma teda vana inimese kombel lausumas, et mis tema nende moodsate asjadega enam jamab.
Ta küll kurdab, et interneti äri oskuste omandamine tuleb talle raskelt, nii et mõni õhtu tunneb, et ei suudagi enam jätkata. Kuid hommikuti ärgates on jälle täis tahet see asi ära teha. Sellist südikust jääb tihti noortelgi oma eesmärkide saavutamisel puudu.
Filmivõttet ``Tere hommikust põllumees``
Reporter: ``Ja kuidas on siis tänavune ilm õunasaaki mõjutanud?``
Mina:`` Pole sellist suve veel Austraalias näinud! ``
Reporter: ``Ja kuidas on siis tänavune ilm õunasaaki mõjutanud?``
Mina:`` Pole sellist suve veel Austraalias näinud! ``
esmaspäev, 2. mai 2011
Tagasi õunakorjajana. Jutt seisuga 27.04.2011
Nädal aega traktoristi mängimist lõppes eile ära. Nimelt otsustas eelmine nädal meie boss, et eestlased on piisavalt usaldusväärsed, et nende kätesse usaldada ka veidike teistsugusedi töid ning tõmbas meid õunaväljade vahelt korraks ära. Selleks, et õunad saavutaksid kiiremini punased põsed hakkasime me fooliumit õunapuude alla paigaldama. Ainukese tüdrukuna anti minu kätte roheline John Deere ning ülesandeks oli sõita mööda õunaridasid ja paigaldada maapinnale traktori järel jooksvat linti. Erikule ja Alvarile nati abiks 2 prantslast ning 1 sakslane ning nemad pidid mullaga kindlustama fooliumi ääred, et esimene tuuleiil meie tööd ei nurjaks. Niisiis olen istunud 6 päeva 10 h traktori seljas. Kui Eestis teadlase karjäärist midagi välja ei tule võin minna traktoristiks. Eile said aga meie hiigelfarmis kõik õunapuud kiletatud ning pöördusime tagasi oma igapäevase tegevuse juurde. Meie tööplaanid aga nurjas vihm.
Seega sain täna terve päeva internetis istuda ja reisiplaane selgemaks mõelda. Poisid läksid aitama naabrimehel kolida, nii et lõpuks valitseb siin uhke üksildus. Meie majaomanikust soliidne sveitslane läheb 3--dal mail 3-nädalasele puhkusele Ukrainasse, nii et meie jääme siia koeri, hobuseid, kitsi talitama Aga enne seda jõuab siia esmaspäeval Hispaania televisioon, kes soovib teha filmi inimstest, kes on tulnud aastaks Austraaliasse nägema maailma. Nädal tagasi saatis Sue, meie tööbüroost kirja, et soovitakse teha filmi ja ta arvas, et meie oleksime selles väga õiged kandidaadid. Niisiis leppisime asjad kokku ja filmitiim maandub 2 mai varahommikul Brisbanes ja on mõne tunni pärast meie juures. Eks paistab, mis saab. Aga huvitav saab olema.
Temperatuurid üha laskuvad ning mina ostan kampsuneid juurde. Oii soe Eesti. Talv pidi olema siin kandis suurim turistihooaeg, sest siis tulevad soojematelt aladelt kõik mägedesse nautima nende jaoks nii eksootlist kliimat. -10 kraadi on nende jaoks eksootika, millega polda harjunud. Ja kuna ümbruskonnas on üle 50 veinitehase, milles igaühes on kohvik ja saab ka kohalikke produkte proovida, siis on ju tegelikult väga mõnus istuda ja proovida erinevaid veine ise samalajal varbaid suure kamina ees soojendades. Täna käsime ka ühes ning olime kerge käega välja käima 22 dollarit, et omistada Bailyse taoline liköör.
Nüüd varsti lähen aga naabrimehe juurde jänesepraadi sööma. Elagu jänes!
Nädal aega traktoristi mängimist lõppes eile ära. Nimelt otsustas eelmine nädal meie boss, et eestlased on piisavalt usaldusväärsed, et nende kätesse usaldada ka veidike teistsugusedi töid ning tõmbas meid õunaväljade vahelt korraks ära. Selleks, et õunad saavutaksid kiiremini punased põsed hakkasime me fooliumit õunapuude alla paigaldama. Ainukese tüdrukuna anti minu kätte roheline John Deere ning ülesandeks oli sõita mööda õunaridasid ja paigaldada maapinnale traktori järel jooksvat linti. Erikule ja Alvarile nati abiks 2 prantslast ning 1 sakslane ning nemad pidid mullaga kindlustama fooliumi ääred, et esimene tuuleiil meie tööd ei nurjaks. Niisiis olen istunud 6 päeva 10 h traktori seljas. Kui Eestis teadlase karjäärist midagi välja ei tule võin minna traktoristiks. Eile said aga meie hiigelfarmis kõik õunapuud kiletatud ning pöördusime tagasi oma igapäevase tegevuse juurde. Meie tööplaanid aga nurjas vihm.
Seega sain täna terve päeva internetis istuda ja reisiplaane selgemaks mõelda. Poisid läksid aitama naabrimehel kolida, nii et lõpuks valitseb siin uhke üksildus. Meie majaomanikust soliidne sveitslane läheb 3--dal mail 3-nädalasele puhkusele Ukrainasse, nii et meie jääme siia koeri, hobuseid, kitsi talitama Aga enne seda jõuab siia esmaspäeval Hispaania televisioon, kes soovib teha filmi inimstest, kes on tulnud aastaks Austraaliasse nägema maailma. Nädal tagasi saatis Sue, meie tööbüroost kirja, et soovitakse teha filmi ja ta arvas, et meie oleksime selles väga õiged kandidaadid. Niisiis leppisime asjad kokku ja filmitiim maandub 2 mai varahommikul Brisbanes ja on mõne tunni pärast meie juures. Eks paistab, mis saab. Aga huvitav saab olema.
Temperatuurid üha laskuvad ning mina ostan kampsuneid juurde. Oii soe Eesti. Talv pidi olema siin kandis suurim turistihooaeg, sest siis tulevad soojematelt aladelt kõik mägedesse nautima nende jaoks nii eksootlist kliimat. -10 kraadi on nende jaoks eksootika, millega polda harjunud. Ja kuna ümbruskonnas on üle 50 veinitehase, milles igaühes on kohvik ja saab ka kohalikke produkte proovida, siis on ju tegelikult väga mõnus istuda ja proovida erinevaid veine ise samalajal varbaid suure kamina ees soojendades. Täna käsime ka ühes ning olime kerge käega välja käima 22 dollarit, et omistada Bailyse taoline liköör.
Nüüd varsti lähen aga naabrimehe juurde jänesepraadi sööma. Elagu jänes!
pühapäev, 17. aprill 2011
The person who doesn´t make mistakes is unlikely to make anything.
Maarja kommentaar uuu? on täiesti õigustatud, nimelt on meie muidu toimekas blogis juba paar nädalat vaikus olnud. Eks selles saab süüdistada nii pikki päevi õunapõllul, liiga aeglaselt valmivat toitu kui ka lihtsalt oma mõtetega üksiolekut. Viimased nädalad on pakkunud piisavalt pinget, et keskenduda iseenesele ning mõelda oma mineviku, oleviku ja tuleviku üle. Mida ma elult tahan? Elu on mäng, milles iga inimene valib ise endale rolli ja stsenaariumi. Me ise vastutame oma otsuste eest ning lõppkokkuvõttes polegi meil kedagi süüdistada, sest see tähendaks kontrolli äraandmist. Kes aga tahaks tunnistada, et ta ei kontrolli oma elu? Siin mängus on võimalik kõike muuta, tuleb ainult endale selgeks teha, mida me elult tahame. Kunagi ei tohi lasta kellelgil öelda, et sa ei ole suuteline oma eesmärki saavutama, väga vähesed kaugele jõudnud inimesed on edu saavutanud kaasasündinud andega. Edu taga on tohutu vaev. Austraallasest tennisist Sam Soutori tunnistas, et selleks, et preagu tipus olla on ta alates 9.dast eluaastast peale iga päev reketit käes hoidnud, ta tahtis olla parim ning seda tuld tema hinges ei peatanud miski. Meil kõigil on hinges mõni selline soov, midagi sellist mille võibolla oleme juba unustanud aga kusagil ajusopis on midagi millele mõeldes täitub keha energiaga ning sihikindlus saab uue hoo. Võibolla on meie ühiskond selle soovi sinus juba ammu maha surunud ja selgeks teinud,et valitud tee ei vii kuhugi, kuid sinus ei ole see unistus kadunud. Vahel tundub ka, et algklassidest peale õpetatud ühiskonda sulanduv mõttemall, hävitab kreatiivsuse teha midagi erakordset, teistsugust. Seega, kas me kõik tegeleme asjaga, mis meid köidab ja kannustab või keegi on lihtsalt jäänud kinni süsteemi ning muutuse kartuses hoiab sellest kramplikult kinni? Kinnisvaraarendaja Carly Cruchfield ütleks selle peale- my freedom lies in my ability to change ( mu vabadus peitub mu võimes iseennast muuta). Iial ära peatu õppimast ning muutumast, sest liigne stabiilsus on taandareng. Need on vaid murdosa mõtteist, mida ma siinolles olen lahti mõtestanud ning endale selgemaks üritanud teha.
Nii minul kui Alvaril olid siia reisile tulles sarnased sihid- võtta aeg maha iseenda jaoks, laiendada oma horisonti ning näha lummavat loodust. Võin väita, et seda kõike oleme me saanud ning vaikselt hakkab tulema aeg, mil peab mõtlema otste kokkutõmbamise peale. Seega üllatus- üllatus, kes minu eelolevad mõttelennud on jõudnud ära kannatada- avaldan edaspidised plaanid. Selleks, et Eestisse jõudes Tootsi taskutest saaks ka midagi välja võtta ja mitte „Rehepapi“ sulase moodi käia teiste sahvrites seepi söömas, nosime puude otsast õunu kuni mai lõpuni. Seejärel võtame ette idaranniku ning coverdame ära kõik olulised punktid suure saare selles osas - Brisbane, Gold Coast, Sidney jne. Seejärel jõuame oma järjega tagasi Melbourne, kus müüme oma auto ( teistes osariikides müüa oleks palju kulukam) ning lendame kaunile Taimaale. Ehk siis tuvume Bangkoki´ga ning teeme ka lühikese tiiru Kambodzasse ja Vietnami. Vietnamist lendame Malaisia pealinna Kuala Lumpurisse, kus lahke odavlennufirma Airasia transpordib meid romantilisse Pariisi. Rohkete tänavakohvikute ja maailmakuulsa torniga tutvumiseks jääb meil päevake ning 29 juuni õhtul astume AirBalticu pardale ning kell 21.10 väljume Tartu lennujaamast suvisele kodumaale. Seega jah, piletid on taskus ja kuupäev lõpuks kindel. Welcome to Estonia!
PS! Lisaks veel niipalju, et vihma tõttu saime vaba päeva ja jõudsime käia ka lähedalolevas rahvuspargis ning eelmine nädal tegime kängururistsed ka oma autole. Õnneks väike hallkänguru, kes põõsastest intertsiga välja kargas, tabas meie auto esinurka ning peale paarikorrast kukerpallitamist jätkas oma esialgset trajektoori. Ka auto pidas viisakalt end ülal ja ainukese vihje kokkupõrkest andsid hallid tutid esiklaasikaitse vahel. Õnnelik õnnetus.
Täna käisime naabrimehe juures end harimas ning rõõmuga tutvustas ta meile oma elevandiluu kollektsiooni. Suure elumehena elas ta paar aastat Indias ning 1970.datel oli elvandiluu nikerdustega kaubitsemine veel legaalne. Oma selgitustes täpsustas ta, et antud esemed on rohkem kui 100 aastat vanad ja tol ajal võeti võhad ära surnud tööloomadeks olnud India elevantidelt. Minu rohelisele hingele tegi aga rohkem haiget, kui nägime, et vaip, kuhu varbad sooja lükata, on päris tiiger. Nii graatsiline ja ilus kaslane lebas lihtsalt seal. Ilu, mis tuleneb looma liigutustest, tema iseloomust, elust, oli lihtsalt kadunud ja saanud kellegi põrandakatteks. Pooldan salaküttide mahalaskmist. Tänaseks kõik.
Nii minul kui Alvaril olid siia reisile tulles sarnased sihid- võtta aeg maha iseenda jaoks, laiendada oma horisonti ning näha lummavat loodust. Võin väita, et seda kõike oleme me saanud ning vaikselt hakkab tulema aeg, mil peab mõtlema otste kokkutõmbamise peale. Seega üllatus- üllatus, kes minu eelolevad mõttelennud on jõudnud ära kannatada- avaldan edaspidised plaanid. Selleks, et Eestisse jõudes Tootsi taskutest saaks ka midagi välja võtta ja mitte „Rehepapi“ sulase moodi käia teiste sahvrites seepi söömas, nosime puude otsast õunu kuni mai lõpuni. Seejärel võtame ette idaranniku ning coverdame ära kõik olulised punktid suure saare selles osas - Brisbane, Gold Coast, Sidney jne. Seejärel jõuame oma järjega tagasi Melbourne, kus müüme oma auto ( teistes osariikides müüa oleks palju kulukam) ning lendame kaunile Taimaale. Ehk siis tuvume Bangkoki´ga ning teeme ka lühikese tiiru Kambodzasse ja Vietnami. Vietnamist lendame Malaisia pealinna Kuala Lumpurisse, kus lahke odavlennufirma Airasia transpordib meid romantilisse Pariisi. Rohkete tänavakohvikute ja maailmakuulsa torniga tutvumiseks jääb meil päevake ning 29 juuni õhtul astume AirBalticu pardale ning kell 21.10 väljume Tartu lennujaamast suvisele kodumaale. Seega jah, piletid on taskus ja kuupäev lõpuks kindel. Welcome to Estonia!
PS! Lisaks veel niipalju, et vihma tõttu saime vaba päeva ja jõudsime käia ka lähedalolevas rahvuspargis ning eelmine nädal tegime kängururistsed ka oma autole. Õnneks väike hallkänguru, kes põõsastest intertsiga välja kargas, tabas meie auto esinurka ning peale paarikorrast kukerpallitamist jätkas oma esialgset trajektoori. Ka auto pidas viisakalt end ülal ja ainukese vihje kokkupõrkest andsid hallid tutid esiklaasikaitse vahel. Õnnelik õnnetus.
Täna käisime naabrimehe juures end harimas ning rõõmuga tutvustas ta meile oma elevandiluu kollektsiooni. Suure elumehena elas ta paar aastat Indias ning 1970.datel oli elvandiluu nikerdustega kaubitsemine veel legaalne. Oma selgitustes täpsustas ta, et antud esemed on rohkem kui 100 aastat vanad ja tol ajal võeti võhad ära surnud tööloomadeks olnud India elevantidelt. Minu rohelisele hingele tegi aga rohkem haiget, kui nägime, et vaip, kuhu varbad sooja lükata, on päris tiiger. Nii graatsiline ja ilus kaslane lebas lihtsalt seal. Ilu, mis tuleneb looma liigutustest, tema iseloomust, elust, oli lihtsalt kadunud ja saanud kellegi põrandakatteks. Pooldan salaküttide mahalaskmist. Tänaseks kõik.
Tellimine:
Postitused (Atom)