Seljakott, telk ja võileivad. Palju vihma ja vähe saadaval olevaid töökohti

Jättes veel hetkel kõrvale vahepealsed käänakud ning eksi rännakud saab vähemalt hetkel tõdeda, et oleme leidnud püsivama paiga Wagga Wagga´s. Kuna Austraaliat on tabanud sajandi suurimad vihmasajud ning seda veel suveperioodil, kui on tavaliselt põud, siis püüame leida tööd hetkel linnas. Peale seda kui kirde-Austraalias paiknev Quuenslandi maakond oli taastumas pikast üleujutuste perioodist ning inimesed juba rookinud puhtaks koduvaremed mudast ja asunud uuesti maju ülesehitama, tabas seda piirkonda sajandi suuremaid orkaane Yasi.
Valitsus ja inimesed ise abistavad üksteist kuidas suudavad ning päästeteenistus on heal tasemel, mistõttu pole loodusfuuriatega kaasnenud suuri inimohvreid nagu arenguriikides. Kuid paljude elu jooksul ülesehitatud majapidamised on nüüd minema uhutud, mida ei korva ka asjaolu, et neile kindlasti mingil määral eraldatakse raha, et otsast alata.
Meie siin eriti oma maise vara pärast muretsema ei pea. Riideid, telke ja muud pahna võib osta siin kopikate eest. Ainus arvestatav maine vara paikneb pangakontodel ning seegi on kokku kuivamas. Seega peame muretsema vaid nö oma tagumike eest. Ühest küljest on selline olukord vabastav. Ilma koduta elamine vabastab asjade orjusest, sest esiteks on pahna raske kaasas kanda, teiseks on raha tarvis eluliselt vajalikele asjadele ning kolmandaks on lihtsalt kahju vahetada rasked töötunnid asjade vastu, millest pole rõõmu üle paari päeva. Kuna aga on jõudmas kätte olukord, kus resursse hakkab nappima ka toidu ja reisimise jaoks, siis tuleb leida lähimal ajal töökoht. Melbournes polnud meie bioloogia bakalaurese kraadist mingit tolku huvitava ja tasuva töökoha leidmsel ja lihtöö oleks alles toitnud kahte või kolme kohta omades; tulime väikelinna. Idakaldale kokku kuhjunud rändurid kui odav tööjõud on siinsed palgad alla viinud. Lääne Austraalias poleks isegi umbkeelsed asiaadid sellise tasu eest peeretanud, mida siin inimesed kiirtoidu restoraanis teenivad.
Pidime Melbournest lahkuma juba üle nädala tagasi, kuid siis helistati mulle viimasel hetkel sõudeklubist ja tunti huvi, kuhu ma olen jäänud. Lükkasime ärasõidu edasi ja läksime ennast tutvustama Inglismaalt tulnud uuele Melbourne ülikooli sõudeklubi direktorile. Proovisin koheselt läbi suruda diili, et olen valmis nende tiimis mitu aastat käsi rakku tõmbama, kui nad annavad mulle selle eest täis stipendiumi ülikoolis käimiseks.
Minu eelnevad tulemused avaldasid mõju ning kuigi Austaalias pole spordistipendiumid levinud nagu USAs, siis anti lootust, et kui ma nende olümpialootustega neljapaadis juuli kuus suudan Inglismaal toimuva kuningliku Henley regati võita, siis on kõik võimalik. Ütlesin, et olen varemgi Henley´l käinud kuid seitme nädalaga ma ennast kõrgvormi ei vea, nagu nad oleks soovinud. Algne suur huvi kadus peagi, kui istusin paarisaerulisse ühepaati, millega ma pole juba viimased 8 aastat võistelnud. Siis sai selgeks, et rändurist ühepäevaga olümpiameeskonna väärilist sportlast ei tule.Kuigi Kristiin oli vahepeal leidnud teda huvitava töökoha kõrgetasemelise kelnerina, siis seal jagus vähe töötunde ning otsustasime suurlinnast lahkuda. Pool tundi enne rongi minekut helistas sõudeklubi direktor uuesti viimasel hetkel ja küsis, et kas ma tahan Melbounes paigal püsida, kui ta sõber aitab mulle lähedastes farmides tööd leida. Tänasin abi ees ja leppisime kokku, et sõidame hetkel minema ja tuleme tagasi, kui midagi head peaks selguma. Millegi pärast oli aga tunne, et tegelikult me ei kohtu enam kunagi. Kui me just järgmine aasta Kristiiniga vahetusüliõpilastena Melbourne ei tule. Oli aeg edasi minna.
Saabusime pambu kuhja all Wagga Waggasse ning asusime kõke otsast üles ehitama. Tutvusi meil siin ees polnud. Töökoht mille järgi tulime võeti ära napilt enne meie saabumist. Odavaid seljakotiränduri hotelle siin pole, sest puuduvad lähedal asuvad farmid. Seega pole tööd ega elukohta. Esmalt kolisime esimesse karavanparki ja püstitasime oma telgid plekist kuuri katuse alla, kuna vihma sajab hooti aga siis tugevalt. Iga õhtusteks külalisteks oli meil opossomi perekond. Papa ja mamma opossum käisid aktiivselt toittu nurumas ning koguni hammustasid mind sõrmest, kui ma seda neile ei pakkunud. Noored karvakerad olid vähe pelglikumad ning jooksid kribinal puu või elektriposti otsa, kui neile liialt lähenesime.
Millegi pärast ei soovi kohalikud tuba paaridele välja rentida ning ka meie üürimise aeg on neile liialt lühike, et meiega vaeva näha.
Nüüd peale 4 päeva sebimist on seis järgmine:
Kolisime avaramate võimalustega karavanparki ja läheme homme vaatama ainust tuba, mida meile linna peal oldi valmis lühikeseks ajaks rentima.
Esmaspäeval saame vastuse, kas saame töökoha kohalikus lihavabrikus. Halb oleks ilmselt see, et see töö on eelduste kohaselt ropp. Hea külg on see, et seda tööd on palju ja tasud head.
Täna käisime koolitusel ning saime kätte valge kaardi. See lubab tegeleda ehitustööga ning taodelda järgnevaid kaarte.Meiega koos koolitusel viibinud kohalik ausi mate tuli ise juurde ning korjas mu nubri üles, et edastada see oma tuttavale farmerile, juhuks kui too peaks tööjõudu vajama.Paraku on aga farmerid hetkel samuti mudas.
Austraalias peab isegi vorstiviilutajal olema toidlustamisalane sertifikaat.
Kui meil õnnestuks lähiajal ka sinine kaart teha, siis võib tööd leida pulgakommi mehena. Ehk siis tegelasena, kes juhendab tee remondi ajal autosid stop märgi abil. Kuuldavasti pidi seal veel parem palk olema kui vorstitehases. Pulgakommi mees kõlab ilusamini ka.
Eks siis näis kas veame välja.
Kuulmiseni siit vihmakülluse paradiisist

 

            

Eile tabas meid järjekordne reisikihk ning jätsime Melbourne säravad tuled selja taha. Hüppasime rongile ning rataste ragisedes saabusime väikelinna Wagga Wagga´sse. Nimi ütleb kõik :D Hetkel otsime aktiivselt ulualust ning teenimisvõimalust, kohe kui asjad paigas ilmub siia pikem sissekanne meie viimase aja tegemistest ja mõteteist. Päikest!

Eestlasi tabanud kullapalavik Austraalias

Austraalia on imeilus paik reisimiseks. Siin on võimalik ka ilma suuremate teadmisteta raha koguda. Enamasti tuleb säästmiseks meiesugustel backpackeritel töötada tsivilisatsioonist eemal outbackis. Sügaval maal on palgad kõrgemad ja võimalusi seda kulutada palju vähem. Välja arvatud kaevanduslinnad, kus kavalpead on rajanud topplessbaare, et kõrgepalgalistelt ent rumalatelt kaevuritelt raha kätte saada. Linna melu meelitab kokku seiklejaid ning odavtööjõudu ja seetõttu on seal lihtööliste palgad madalamad.

Peale rännumeeste, rahakogujate ja väheste  üiõpilase ja muude asjapulkade  on nüdseks Ausis vist juba kõige enam eestlasi, kes siin elavad. Vähemalt nii kaua, kui nende viisa kehtib. Nad on seotud ühe paigaga ning ka kulutavad teenistuse kohapeal. Praegusest Eesti Vabariigist väljarännanute puhul on põhiliselt tegemist kuni 31 aastatste inimestega (working holiday viisa nõue)kõiksugu haridusastmetelt. Siin on palju üliõpilasi; masu aegseid töötuid;  üksikemasid, kelle võsud on vanemate hoole all;  tugev kontsentratsioon geisid, kes siinses ühiskonnas ei pea ennast varjama kappides; jne.

Tööpõld on vaba ühiskonna kõige madalamatel kohtadel, millega keskmine austraalane tegemist teha ei taha. Võimalik, et peale paari aastat suudavad ka paljud uusasukad kõrgemale ronida ja tegeleda millakagi omale meelepärasega.  Kuid nendest Eesti tüdrukutest, keda Melbournes olen kohanud töötasid 95% ettekandjatena ja baaridaamidena. Mõni üksik meesterahvas on ennast ka kontorisse välja murnud. Ühesõnaga on situatsioon igav. Inimestel kaoks justkui isikupära. Elatakse vaid pidude nimel, sest töö on kõigil monotoone ja igav ning perekonna sidemed on vahemaa tõttu külmutatud.

Samas on enamus sellise asja käiguga äärmiselt rahul ja räägivad kõikjal, kui p.....s on elu Eestis ning kutsuvad kõiki oma tutavaid neile järgnema.

Kui on valida, kas teha üksluiset tööd Eestis või Austraalias, siis muidugi tulge siia. Välismaal on ka võimalus rajumalt pidutseda, sest siin ollakse anonüümne. Kuid muudel juhtudel usun, et eestlasel, kes ise oma elu raskeks ei ela, on  vähemalt sama hea elada oma kodumaal kui Austraalias.

Ma hakkasin käima Melbourne ülikooli sõudeklubis treeningutel. Juba on tekkinud täielik koduklubi tunne. Koheselt võeti lahkelt vastu ja lubati järgmiseks nädalal ka uksekiip ära teha. Mõnes Tartu sõudeklubis (nimesid mainimata) peab vist ennem olümpiavõitjaks tulema, kui sulle võti usaldataks, et saaks endale sobival ajal trennis käia. Terve klubi sõitis võistlustele ära ning mulle öeldi, et ma võin vahepeal harjutada. Nüüd olengi mitu päeva käinud Austraalia parimas sõdeklubis üksi treenimas. 1907 aastal ehitatud paadikuuri seinu ilmestavad fotod Austraalia kõige legendaarsematet sõudjatest. Peale trenni võtan külmikust lonksu mahla, kustutan tuled, sulgen uksed ning marsin läbi Melbourne keskväljaku ööbimispaikka. Teepeal veel kuulates tänavamuusikuid ning lubades omale kiirtoidu restoranist 50 sendise masinajäätise, mida asiaadist müüa laseb topsikusse kuni ümberkukkumise ääreni. Selline olukord mulle täitsa meeldib, kuid ka vb juba mõne päeva pärast hakkan minagi üksluisusega hiilgaval töökohal raha teenima. Esialgu veel palju selle pärast ei muretse, sest Austraalias on võimalik elada juhuse harjal.  Töökoht võib kaduda üleöö aga läbi hea tutvuse võib ka paari tunniga uue tasuva ameti saada. Plaanid muutuvad siin hetkega.

Australian Open

Tenniseprofid. Hommikul ärkasime varakult teadmisega, et Kanepi mäng algab 11.00 ning suundusime linna poole. Tee peal selgus, et olime mängu aega valesti vaadanud ning enne teda toimub väljakul veel 2 meeste mängu. Seega oli meil jällegi linna peal piisavalt aega kuulamaks erinevaid tänavamuusikuid ning piilumas kas mõni trikimees tahab jällegi Alvarit oma show´sse. Sain veel keskpäeval kallile vennale mainida, et siinne ilm pole parem kui Eesti sügis kui tunnikese pärast selgines taevas pilvituks ning temperatuurid ületasid 30 kraadi. Tõepoolest linn, kus vahelduvad 4 aastaaega ühes päevas. Riietuselt peab eelmistama kihilisi riideid, sest kodust väljudes ei tea kunagi mida oodata hilisemast päevast. Surusime oma kampsunid ja kaasavõetud pleed kotti ning suundusime Asutralian Openi peaväravatesse. Täiskasvanu pileti omamise eest tuleb välja käia 29 dollarit ning sellega pääsed sa kõigile väiksematele staadionitele ning võid üleüldises fetivalis veeta terve päeva. Odavam variant on osta perepilet 75 dollarit- 2 täiskasvanut, 2 last, kuid kuna seda kõike kontrollib masin, siis ei ole mingit arvestust inimeste vanuse üle. Just seda tegime meie. Selleks, et näha maailma edetabeli tippe tuleb veidi enam raha välja käia- kolmel suuremal staadionil võib kohata Serena Williamsit, Maria Sharapova jne. Meie aga igatsesime näha Kaia Kanepi mängu ning panime end varakult platsi nr 8 väljaku juures. Vastaseks 3 aastat noorem sakslanna Julia Görges ( Georges). Eelnev meeste mäng ei tahtnud aga kuidagi lõppeda ning kui Kaia lõpuks platsile sai omandasime juba kõik näos kerget päikese puudutust. Esmalt tuleb aga selgeks teha reeglid- ega muidu ei oska kaasa elada. Õnneks põhipunktid seletati meile juba Erica ja Ericu juures ära, nüüd jäi üle anda veel asjale viimane lihv ning küsida ümbruses olevate eestlaste käest kõike, mis mängus võõrastust tekitav. Ehk siis naiste puhul- 3 set´i, igas set´is 6 game´i, punktid- 15, 30, 40, 1 set. Kui mõlemad mängijad on 40 punkti peal, peab tegema 2 järjest punkti, et võita set. Esimese punkti korral ilmab silt AD ( advantage), ehk sellel mängijal on eelisseis sest tal on 1 punkt olemas. Kui järgmise punkti saab vastasmängija on seis jällegi võrdne 40:40 ning jälle üritatakse saada 2 järjest punkti. Konks aga selles, et kui ühel mängijal on 2 game 40 ning teisel 4 game 40 siis kui teine mängija saab 2 punkti on seis – esimene mängija 2 game 0 punkti ning teine 5 game 0 punkit. Ehk ühe mängija punktid lähevad kaduma ( nagu mina oma algaja mõistusega aru saan). Just selline situatsioon sai 2 x saatuslikuks meie Kaiale. Esimese set´i ta kaotas, teise võitis suure ülekaaluga ning kolmandas võitles. Tundus, et meie ergutamine viis teda veelgi rohkem endast välja, sest peale seda kaotas ta ühe game ülikiirelt. Ka lõpus suutis ta ennast kaotusseisust pea aegu välja rebida ning siis tulid vead ning sakslanna kuulutati võitjaks. Kaia on palju parem mängija- tema löögid olid tugevamad ning kui ta hoo sisse sai polnud Julial võimalik teda peatada. Kahjuks kadus tal ka hoog väga kiirelt täna ära ning siis tegi ta musti vigu, mis andsid Juliale punkte tasuta. Nii nagu päike täna välja tuli, tuleb kindlalt ka Kaia karjääris välja päike, kui ta hoo sisse saab ning seda säilitab. Peale mängu pakkisime lipud kotti ning suudusime koos pundi eestlastega peatänavale sushi´t sööma. Kohalik kraam üllatas meid positiivselt ning jäime antud kohvikusse paariks tunniks kaotades täielikult ajataju. 10 ajal õhtul varustasime end poes 4 liitri odava veiniga ning suundusime metrooga oma karavanparki, kus veedame juba teist tasuta ööd.

                  Tänud meie Melbourne perele toreda aja eest. Ootame teid kunagi Eestisse külla.

Tasi fotoreportaaž

Peale nädalast vihmas kämpimist on kodumaa igatsus kadunud ning jäänud vaid soov jälle päikest näha

Hommikul tegime veel tiire rahvuspargis ning jätsime huvitava ööbimispaigaga hüvasti, et liikuda edasi saare läänekaldale. Teepeal tegime peatuse Claire järve rahvuspargis- väidetavalt on see sügavaim järv Asutraalias, kuid keegi ei osanud meile konkreetseid ega ligilähedasi numbreid anda. Sealgi võtsime paar lühemat metsarada ning veetsime paar tundi liigeldes mööda aborigeenide iidseid radasid. Viimane aborigeeni hõimkond aeti oma aladelt välja 1838 aastal kui valitsus lubas peale pikka vihavaenu rahu, kuid kui hõim, mis koosnes allesjäänud 16 mehest, 9 naisest ning 1 lapsest Hobarti läks rahulepingule pandi terve suguharu laevale ning viidi jalust ära Flindersi saarele. Peale seda on Tasmaania olnud vaid valge inimese pärusmaa. Maastik sarnanes väga palju meie kõrgsoole ning kuidagi tekkis kodune tunne. Jalgrajad viisid meid Platapys Bayni, ehk nokkalooma randa, kuigi nokkloom ennast jällegi otsustas mitte näidata, oli ta jätnud meile oma väljaheiteid ning ühe väikese käpajälje- asi seegi, jälle sammuke lähemal. Seejärel jätkasime oma retke saare kõige läänepoolsema linnani Strahani. Tasmaania asustus on võrreldav Austraalia mandrimaa omaga- enamik rahvastikust on koondunud idarannikule linnadesse ning lääneosa on jäetud metsiku looduse meelevalda, kus laiuvad suursugused rahvuspargid ning kõrguvad mäed. Pisikene kaevanduslinn Queenstown kõrgel mägedes oli omaette vaatamisväärsus. Kitsas looklev mägitee viis meid pool tundi allasuvasse linna, kus valitses oma aeg ja oma rütm. Meie saabumise ajal väljus rongijaamast auruvedur ning pisikeste külapoodide akendest vaatlesid kohalikud vastseid saabujaid. Ühesugused näojooned andsid märku tugevast inbriidingust ning poeski teenindas sind 12 aastane poiss, kes töötas kassas, lihaletis ning laotöölisena kõike korraga. Huvitav linn. Õhtuks jõudsime Strahani ning veetsime järjekordse öö vihmas. Sattusime Tasmaaniasse valel ajal- siin ei ole päris pikalt nii kaua sadanud ning nüüd uputab ka juba Melbourne osariigis Victorias, Queenslandis hakkavad tõusuveed vaikselt alanema ning elanikud naasevad kodudesse. Mõned eestlased, kes siinkandis käivad pole kordagi vihma näinudki, meie aastal jagub seda aga igale poole. Pidev vihmasadu segas ka Tasmaania reisi meeleolu ning isegi kui püüad kõigest hingest mõjutavad märjad jalad ning läbivettinud telk muidu päikselist meelt. Vähemalt saime korraliku meenutuse Eestimaa sügisest ning nõustusime, et tekkimahakanud koduigatus on jällegi kadunud.

Viimasel päeval paistis päike. Taevas oli helesinine ning silmapiiril polnud ühtegi pilvetupsu. Meie odavad digikaamerad said nüüd täiel rinnal klõpsida imeilusat loodust, mis eelnevail piltidel nii sopmus näis. Viimase päeva sihtpunkt oli Cradle Mountain rahvuspark mägedes. Rahvuspargi kõrgeim tipp oli 1558 meetrit, mille vallutamiseks vajalikku 8 tundi meil kahjuks enam ei leidunud, see- eest vallutasime 1245 meetri kõrguse tipu Marion Lookouti, kus avanes vaatepilt Dove järvele, Cradle mäetipule ning ümbritsevatele väiksematele mägedele ning orgudele. Vihmaveed olid otsa saanud ning ka kõrgelt mägedest nirisesid alla kevadised sulaveed. Meelde tulid algklasside esimesed kevadised matkad, kus lumi oli juba sulanud ning ilm soe, kuid tuul veel endiselt kõle ja külm. Mööda erinevaid radu rühkisime üles tipu poole ning järsematel nõlvadel tuli appi võtta ka kinnitatud köied. Kõik oli seda väärt. Tippu jõudes puhus tuul mägedest alla ning joonistas järvepinnale erinevaid mustreid, kaugelt kostus aga lindude esimesi rõõmuhõikeid soojade ilmade üle. Tagasi allajõudnuna õnnestus meil näha ka pontsakat vombatit, kes läbi pika rohu endale metsa poole teed rajas. Nagu väike karupoeg. Hilisõhtuks jõudsime tagasi Devenporti ning sättisime laagripaiga üles, et järgmisel varahommikul juba end sealsamas lähedal laeva peale vedada.

Seekord meil puuvilju kaasas ei olnud ( va 3 virisikut), gaasiballoon konfiskeeriti endiselt ning sõit võis jälle alata tagasi Melbourne poole. Hinges on vaid lootus, et Melbourne´s paistab päike ja on soe ning veidike kurbust ka, et lõpuks päikeselise Tasmaania peab seljataha jätma. Aga nüüd juba algab Australian Open, vaja Kanepile kaasa elada ning algavad teised lood.