Valitsus ja inimesed ise abistavad üksteist kuidas suudavad ning päästeteenistus on heal tasemel, mistõttu pole loodusfuuriatega kaasnenud suuri inimohvreid nagu arenguriikides. Kuid paljude elu jooksul ülesehitatud majapidamised on nüüd minema uhutud, mida ei korva ka asjaolu, et neile kindlasti mingil määral eraldatakse raha, et otsast alata.
Meie siin eriti oma maise vara pärast muretsema ei pea. Riideid, telke ja muud pahna võib osta siin kopikate eest. Ainus arvestatav maine vara paikneb pangakontodel ning seegi on kokku kuivamas. Seega peame muretsema vaid nö oma tagumike eest. Ühest küljest on selline olukord vabastav. Ilma koduta elamine vabastab asjade orjusest, sest esiteks on pahna raske kaasas kanda, teiseks on raha tarvis eluliselt vajalikele asjadele ning kolmandaks on lihtsalt kahju vahetada rasked töötunnid asjade vastu, millest pole rõõmu üle paari päeva. Kuna aga on jõudmas kätte olukord, kus resursse hakkab nappima ka toidu ja reisimise jaoks, siis tuleb leida lähimal ajal töökoht. Melbournes polnud meie bioloogia bakalaurese kraadist mingit tolku huvitava ja tasuva töökoha leidmsel ja lihtöö oleks alles toitnud kahte või kolme kohta omades; tulime väikelinna. Idakaldale kokku kuhjunud rändurid kui odav tööjõud on siinsed palgad alla viinud. Lääne Austraalias poleks isegi umbkeelsed asiaadid sellise tasu eest peeretanud, mida siin inimesed kiirtoidu restoraanis teenivad.
Pidime Melbournest lahkuma juba üle nädala tagasi, kuid siis helistati mulle viimasel hetkel sõudeklubist ja tunti huvi, kuhu ma olen jäänud. Lükkasime ärasõidu edasi ja läksime ennast tutvustama Inglismaalt tulnud uuele Melbourne ülikooli sõudeklubi direktorile. Proovisin koheselt läbi suruda diili, et olen valmis nende tiimis mitu aastat käsi rakku tõmbama, kui nad annavad mulle selle eest täis stipendiumi ülikoolis käimiseks.
Minu eelnevad tulemused avaldasid mõju ning kuigi Austaalias pole spordistipendiumid levinud nagu USAs, siis anti lootust, et kui ma nende olümpialootustega neljapaadis juuli kuus suudan Inglismaal toimuva kuningliku Henley regati võita, siis on kõik võimalik. Ütlesin, et olen varemgi Henley´l käinud kuid seitme nädalaga ma ennast kõrgvormi ei vea, nagu nad oleks soovinud. Algne suur huvi kadus peagi, kui istusin paarisaerulisse ühepaati, millega ma pole juba viimased 8 aastat võistelnud. Siis sai selgeks, et rändurist ühepäevaga olümpiameeskonna väärilist sportlast ei tule.Kuigi Kristiin oli vahepeal leidnud teda huvitava töökoha kõrgetasemelise kelnerina, siis seal jagus vähe töötunde ning otsustasime suurlinnast lahkuda. Pool tundi enne rongi minekut helistas sõudeklubi direktor uuesti viimasel hetkel ja küsis, et kas ma tahan Melbounes paigal püsida, kui ta sõber aitab mulle lähedastes farmides tööd leida. Tänasin abi ees ja leppisime kokku, et sõidame hetkel minema ja tuleme tagasi, kui midagi head peaks selguma. Millegi pärast oli aga tunne, et tegelikult me ei kohtu enam kunagi. Kui me just järgmine aasta Kristiiniga vahetusüliõpilastena Melbourne ei tule. Oli aeg edasi minna.
Saabusime pambu kuhja all Wagga Waggasse ning asusime kõke otsast üles ehitama. Tutvusi meil siin ees polnud. Töökoht mille järgi tulime võeti ära napilt enne meie saabumist. Odavaid seljakotiränduri hotelle siin pole, sest puuduvad lähedal asuvad farmid. Seega pole tööd ega elukohta. Esmalt kolisime esimesse karavanparki ja püstitasime oma telgid plekist kuuri katuse alla, kuna vihma sajab hooti aga siis tugevalt. Iga õhtusteks külalisteks oli meil opossomi perekond. Papa ja mamma opossum käisid aktiivselt toittu nurumas ning koguni hammustasid mind sõrmest, kui ma seda neile ei pakkunud. Noored karvakerad olid vähe pelglikumad ning jooksid kribinal puu või elektriposti otsa, kui neile liialt lähenesime.
Millegi pärast ei soovi kohalikud tuba paaridele välja rentida ning ka meie üürimise aeg on neile liialt lühike, et meiega vaeva näha.
Nüüd peale 4 päeva sebimist on seis järgmine:
Kolisime avaramate võimalustega karavanparki ja läheme homme vaatama ainust tuba, mida meile linna peal oldi valmis lühikeseks ajaks rentima.
Esmaspäeval saame vastuse, kas saame töökoha kohalikus lihavabrikus. Halb oleks ilmselt see, et see töö on eelduste kohaselt ropp. Hea külg on see, et seda tööd on palju ja tasud head.
Täna käisime koolitusel ning saime kätte valge kaardi. See lubab tegeleda ehitustööga ning taodelda järgnevaid kaarte.Meiega koos koolitusel viibinud kohalik ausi mate tuli ise juurde ning korjas mu nubri üles, et edastada see oma tuttavale farmerile, juhuks kui too peaks tööjõudu vajama.Paraku on aga farmerid hetkel samuti mudas.
Austraalias peab isegi vorstiviilutajal olema toidlustamisalane sertifikaat.
Kui meil õnnestuks lähiajal ka sinine kaart teha, siis võib tööd leida pulgakommi mehena. Ehk siis tegelasena, kes juhendab tee remondi ajal autosid stop märgi abil. Kuuldavasti pidi seal veel parem palk olema kui vorstitehases. Pulgakommi mees kõlab ilusamini ka.
Eks siis näis kas veame välja.
Kuulmiseni siit vihmakülluse paradiisist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar