Hommikul tegime veel tiire rahvuspargis ning jätsime huvitava ööbimispaigaga hüvasti, et liikuda edasi saare läänekaldale. Teepeal tegime peatuse Claire järve rahvuspargis- väidetavalt on see sügavaim järv Asutraalias, kuid keegi ei osanud meile konkreetseid ega ligilähedasi numbreid anda. Sealgi võtsime paar lühemat metsarada ning veetsime paar tundi liigeldes mööda aborigeenide iidseid radasid. Viimane aborigeeni hõimkond aeti oma aladelt välja 1838 aastal kui valitsus lubas peale pikka vihavaenu rahu, kuid kui hõim, mis koosnes allesjäänud 16 mehest, 9 naisest ning 1 lapsest Hobarti läks rahulepingule pandi terve suguharu laevale ning viidi jalust ära Flindersi saarele. Peale seda on Tasmaania olnud vaid valge inimese pärusmaa. Maastik sarnanes väga palju meie kõrgsoole ning kuidagi tekkis kodune tunne. Jalgrajad viisid meid Platapys Bayni, ehk nokkalooma randa, kuigi nokkloom ennast jällegi otsustas mitte näidata, oli ta jätnud meile oma väljaheiteid ning ühe väikese käpajälje- asi seegi, jälle sammuke lähemal. Seejärel jätkasime oma retke saare kõige läänepoolsema linnani Strahani. Tasmaania asustus on võrreldav Austraalia mandrimaa omaga- enamik rahvastikust on koondunud idarannikule linnadesse ning lääneosa on jäetud metsiku looduse meelevalda, kus laiuvad suursugused rahvuspargid ning kõrguvad mäed. Pisikene kaevanduslinn Queenstown kõrgel mägedes oli omaette vaatamisväärsus. Kitsas looklev mägitee viis meid pool tundi allasuvasse linna, kus valitses oma aeg ja oma rütm. Meie saabumise ajal väljus rongijaamast auruvedur ning pisikeste külapoodide akendest vaatlesid kohalikud vastseid saabujaid. Ühesugused näojooned andsid märku tugevast inbriidingust ning poeski teenindas sind 12 aastane poiss, kes töötas kassas, lihaletis ning laotöölisena kõike korraga. Huvitav linn. Õhtuks jõudsime Strahani ning veetsime järjekordse öö vihmas. Sattusime Tasmaaniasse valel ajal- siin ei ole päris pikalt nii kaua sadanud ning nüüd uputab ka juba Melbourne osariigis Victorias, Queenslandis hakkavad tõusuveed vaikselt alanema ning elanikud naasevad kodudesse. Mõned eestlased, kes siinkandis käivad pole kordagi vihma näinudki, meie aastal jagub seda aga igale poole. Pidev vihmasadu segas ka Tasmaania reisi meeleolu ning isegi kui püüad kõigest hingest mõjutavad märjad jalad ning läbivettinud telk muidu päikselist meelt. Vähemalt saime korraliku meenutuse Eestimaa sügisest ning nõustusime, et tekkimahakanud koduigatus on jällegi kadunud.
Viimasel päeval paistis päike. Taevas oli helesinine ning silmapiiril polnud ühtegi pilvetupsu. Meie odavad digikaamerad said nüüd täiel rinnal klõpsida imeilusat loodust, mis eelnevail piltidel nii sopmus näis. Viimase päeva sihtpunkt oli Cradle Mountain rahvuspark mägedes. Rahvuspargi kõrgeim tipp oli 1558 meetrit, mille vallutamiseks vajalikku 8 tundi meil kahjuks enam ei leidunud, see- eest vallutasime 1245 meetri kõrguse tipu Marion Lookouti, kus avanes vaatepilt Dove järvele, Cradle mäetipule ning ümbritsevatele väiksematele mägedele ning orgudele. Vihmaveed olid otsa saanud ning ka kõrgelt mägedest nirisesid alla kevadised sulaveed. Meelde tulid algklasside esimesed kevadised matkad, kus lumi oli juba sulanud ning ilm soe, kuid tuul veel endiselt kõle ja külm. Mööda erinevaid radu rühkisime üles tipu poole ning järsematel nõlvadel tuli appi võtta ka kinnitatud köied. Kõik oli seda väärt. Tippu jõudes puhus tuul mägedest alla ning joonistas järvepinnale erinevaid mustreid, kaugelt kostus aga lindude esimesi rõõmuhõikeid soojade ilmade üle. Tagasi allajõudnuna õnnestus meil näha ka pontsakat vombatit, kes läbi pika rohu endale metsa poole teed rajas. Nagu väike karupoeg. Hilisõhtuks jõudsime tagasi Devenporti ning sättisime laagripaiga üles, et järgmisel varahommikul juba end sealsamas lähedal laeva peale vedada.
Seekord meil puuvilju kaasas ei olnud ( va 3 virisikut), gaasiballoon konfiskeeriti endiselt ning sõit võis jälle alata tagasi Melbourne poole. Hinges on vaid lootus, et Melbourne´s paistab päike ja on soe ning veidike kurbust ka, et lõpuks päikeselise Tasmaania peab seljataha jätma. Aga nüüd juba algab Australian Open, vaja Kanepile kaasa elada ning algavad teised lood.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar