Austraalia on imeilus paik reisimiseks. Siin on võimalik ka ilma suuremate teadmisteta raha koguda. Enamasti tuleb säästmiseks meiesugustel backpackeritel töötada tsivilisatsioonist eemal outbackis. Sügaval maal on palgad kõrgemad ja võimalusi seda kulutada palju vähem. Välja arvatud kaevanduslinnad, kus kavalpead on rajanud topplessbaare, et kõrgepalgalistelt ent rumalatelt kaevuritelt raha kätte saada. Linna melu meelitab kokku seiklejaid ning odavtööjõudu ja seetõttu on seal lihtööliste palgad madalamad.
Peale rännumeeste, rahakogujate ja väheste üiõpilase ja muude asjapulkade on nüdseks Ausis vist juba kõige enam eestlasi, kes siin elavad. Vähemalt nii kaua, kui nende viisa kehtib. Nad on seotud ühe paigaga ning ka kulutavad teenistuse kohapeal. Praegusest Eesti Vabariigist väljarännanute puhul on põhiliselt tegemist kuni 31 aastatste inimestega (working holiday viisa nõue)kõiksugu haridusastmetelt. Siin on palju üliõpilasi; masu aegseid töötuid; üksikemasid, kelle võsud on vanemate hoole all; tugev kontsentratsioon geisid, kes siinses ühiskonnas ei pea ennast varjama kappides; jne.
Tööpõld on vaba ühiskonna kõige madalamatel kohtadel, millega keskmine austraalane tegemist teha ei taha. Võimalik, et peale paari aastat suudavad ka paljud uusasukad kõrgemale ronida ja tegeleda millakagi omale meelepärasega. Kuid nendest Eesti tüdrukutest, keda Melbournes olen kohanud töötasid 95% ettekandjatena ja baaridaamidena. Mõni üksik meesterahvas on ennast ka kontorisse välja murnud. Ühesõnaga on situatsioon igav. Inimestel kaoks justkui isikupära. Elatakse vaid pidude nimel, sest töö on kõigil monotoone ja igav ning perekonna sidemed on vahemaa tõttu külmutatud.
Samas on enamus sellise asja käiguga äärmiselt rahul ja räägivad kõikjal, kui p.....s on elu Eestis ning kutsuvad kõiki oma tutavaid neile järgnema.
Kui on valida, kas teha üksluiset tööd Eestis või Austraalias, siis muidugi tulge siia. Välismaal on ka võimalus rajumalt pidutseda, sest siin ollakse anonüümne. Kuid muudel juhtudel usun, et eestlasel, kes ise oma elu raskeks ei ela, on vähemalt sama hea elada oma kodumaal kui Austraalias.
Ma hakkasin käima Melbourne ülikooli sõudeklubis treeningutel. Juba on tekkinud täielik koduklubi tunne. Koheselt võeti lahkelt vastu ja lubati järgmiseks nädalal ka uksekiip ära teha. Mõnes Tartu sõudeklubis (nimesid mainimata) peab vist ennem olümpiavõitjaks tulema, kui sulle võti usaldataks, et saaks endale sobival ajal trennis käia. Terve klubi sõitis võistlustele ära ning mulle öeldi, et ma võin vahepeal harjutada. Nüüd olengi mitu päeva käinud Austraalia parimas sõdeklubis üksi treenimas. 1907 aastal ehitatud paadikuuri seinu ilmestavad fotod Austraalia kõige legendaarsematet sõudjatest. Peale trenni võtan külmikust lonksu mahla, kustutan tuled, sulgen uksed ning marsin läbi Melbourne keskväljaku ööbimispaikka. Teepeal veel kuulates tänavamuusikuid ning lubades omale kiirtoidu restoranist 50 sendise masinajäätise, mida asiaadist müüa laseb topsikusse kuni ümberkukkumise ääreni. Selline olukord mulle täitsa meeldib, kuid ka vb juba mõne päeva pärast hakkan minagi üksluisusega hiilgaval töökohal raha teenima. Esialgu veel palju selle pärast ei muretse, sest Austraalias on võimalik elada juhuse harjal. Töökoht võib kaduda üleöö aga läbi hea tutvuse võib ka paari tunniga uue tasuva ameti saada. Plaanid muutuvad siin hetkega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar