Life is like a box of chocolate.

You never know what you're gonna get!
Astudes Kuala Lumpuri bussijaama territooriumile, ootab naiivse olemisega turisti ees kari raadiosaatiatega inimkütte. Sa võid lasta neil ennast peale korjata või neid eirates teha ise valiku ühe bussifirma heaks kahekümne teise samasuguse seast.. Kuid asjaolu, et sa ei tea milline kohtlemine sind bussireisil ees ootab, rääkimata bussireisi pikkusest, ei saa muuta mõlema valiku juures.
Meie buss George Towni väljus 1h ja 9min hiljem kui meile lubati. Teel tegime mitu peatust, tanklas ja paaris söögikohas, kus pausi pikkus sõltus vaid bussijuhi suvast. Lubatud 4h reis kujunes vähemalt 6h.
Pale kõike seda aga jõudsime George Towni väiksemasse äärelinna, kus meid majutab jällegi hiina perekond. Coushsurfides võid saada omale küljealuseks kivipõranda või oma korruse, koos kõikide läänemaailma mugavustega. Meie saame ka seekord öelda, et selliseid elamistingimusi ning head seltskoda poleks ka suure raha eest hotellis saanud.

Tagasi Malaisias

Nüüdeks oleme jätnud hüvasti oma mugava eluga Singapuris. Olime väga rõõmsad kõikide võimaluste üle mis meile seal avanesid ning peame hea sõnaga meeles Katherine ja Steveni peret. Aga oli aeg edasi liikuda. Viimasel päeval veetsime mõned tunnid ühes Singapuri kuulsaimas koloniaalaegses hoones – Rafflesi hotellis. Meie kohalolu vaid suurendas selles majas silmapaistvalt tihedat valgete inimeste kontsentratsiooni , vastukaaluks asiaatide domineerimisele linnapildis. Peamiselt käisid seal briti turistid unistamas oma impeeriumi kõrgaegadest. Kuigi fotod seintel teenijatest ning valitsejatest on mustvalged ning Singapur nüüd vaba riik, siis tuletab siine ühiskond veel igapäevaselt meelde oma varajasemat ajalugu. Kusagil mujal kui Singapuris ei ole ma tundnud nii tugevat klassiühiskonda ning tõdemust, et alati saavad olema valitsejad ja alamad. Asjaolust, et oled siin sündinud hindu perekonda või veelhullem Singapuri sillast Malaisia poolele, tähendab üldiselt elupikkust võimalust töötada teenijatüdrukuna, teetöölisena või mõnes muus valdkonnas, mis ei too sisse rohkem raha kui eluspüsimiseks vajalik. Samal ajal kui inimene tänaval minu kõrval võb elada külluslikumat elu, kui ma oskan endale ettegi kujutada. Singapuris täitus üks meie laialivalguvatest reisieesmärkidest; näha avaramat silmapiiri. Siinse elu kontekstis sõnastaksin seda kui elu ilma rahalise piiranguta. Või siis vähemalt elu suurema pangaarvega kui keskmine eestlane iial näha saab.

Kuna me aga äärmusi armastame ning me paraku ei leidnud algul George Townist (suurest Malaisia linnast) ühtegi couchsurfer´it ,kes meid majutaks, siis peatume nüüd väga väikses linnas Segamatis. Meid võõrustab siin armas Hiina perekond. Mees on väikeettevõtja oma kodulinnas, omades foto poodi ja ateljeed. Täpselt nagu tema vanemadki, kelle poodi me külastasime ning üheskoos Malaisia musta kohvi jõime. Kuigi nad hoiavad oma poode siin 12h päevas lahti, siis on äri juba rööpasse jõudnud ning tänu alltöölistele on pereisal aega tegeleda Taekwandoga ja selle õpetamisega lastele. Siinkohal tervitused Stenile. Muidugi on nad ka suured reisimise fanaatikud nagu enamik couchsurfareid. Nad lihtsalt ostavad pool aastat ja enamgi ette väga odavaid lennupileteid aasia riikidesse, kus on üldiselt ka elamine väga odav. Pereisa on 28 aastane ning tema kaunis abikaasa, kes on nooruses tegelenud profi võimlemisega on kolmekümnene. Eurooplase silmade läbi näeb enamik hiinlannasid umbes 10 aastat nooremad välja. Eriti naljakad on nende väiksed tütred, kes meid kergelt võõrustades oma asiaadi tumedate ja suurte silmadega altkulmu piidlevad. Täna sõime kodus pereema tehtud hiina traditsioonilist toitu. Istusime ümber tibatillukese ümarlaua, mille alla mul oli keeruline oma jalgasid mahutada ning luristasime suppi riisile peale. Justnimelt luristasime, sest söömisega seotud häälitsusi ei peeta hiinlaste seas kohatuks. Krooksumine on aga teine asi, seda tehes pereisa vabandas. Minu ja Kristiini tegemisi toidulauas vaatasid jällegi uudishimulikult pealt väikste tüdrukute suured silmad. Ilmselt mõtlesid nad, et ma olen ikka üks tohutu valge jeekim ja umbes nii ma ennast ka seal tundsin. Ka linnapeal oleme juba tuntud kujud, sest kohalikel on meile alati kobmeks järgi vaadata ning sageli ka teretada. Ega rohkem valgeid inimesi ma siin näinud pole ka.

Kohalikust elust niipalju, et euroopalik tava pidada mahavisatud prügi näotuks pole siin juurdunud. Iga vähegi lagedam koht linnas näeb välja nagu lagalasu. Linnapeal sõidab tohutult palju mopeete, sest auto ostu maksustab Malaisia riik suurelt. Täpselt sama lugu oli ka Singapuris, kus tuli autot ostes rohkem raha tasuda riigile, kui auto omanikule. Singapuris olid veel linnas elektroonilised andurid, mille alt läbi sõites maksustati autuomanikku 20-50 krooniga, et ta oli tulnud linnatänavaid ummistama.

Malaisia liiklus väha sellest, et on vastupidine meie omale on veel äärmiselt kaootiline. Ülekäiguradasid Segematis ei esine. Mopeedid kimavad palgiveokide ning inimeste vahel kuidas võimalik. Vahel on ühe mootorolleri sõitjateks perekond; ema, isa ja kaks last. Rohkem lihtsalt ei mahu.

Tana kaisime vaiksel suplusel kose all ning juba homme varahommikul asume teele George Towni.

Alvar

Indoneesia

Üleeile hommikul alustasime oma teed sadama poole. Istusime pikalt ummikus, kuid seda muutsid huvitavamaks Malaisiast Singapuris tööl käivad ehitusmehed, kes istusid kõik suure auto kastis ja magasid oma viimaseid uneraase enne pika päeva algust. Sadamasse jõudsime määratust tund aega hiljem ning oma üllatuseks avastasime, et töötajad juba ootasid seal kolme segaduses valget inimest ja juhatasid meid kiirelt praamile- vedas. Olime kindlad, et peame uued piletid järgmisele praamile broneerima. Sõit üle Lõuna- Hiina mere kestis tund aega ning peale seda tervitasid meid juba Indoneesia naeratavad inimesed. Tagasisõidu piletid olid määratud samaks õhtuks, kuid otsustasime need väikese taskuraha eest vahetada ümber järgmiseks õhuks. Ka Katherine otsustas veeta öö saarel. Ööbimispaigaks sai Nirwana Gardens, mis on üks 9st kohalikust hiigelkuurortist. Meie kindel plaan oli aga palmi all magada. Varuväljapääsuks kujunes Kathi renditud majake.
Suur buss viis meid hotelli juurde, kus saime kohe ka tervitusnapsu. Koht ise on maapealene paradiis. Nädala sees käib seal üpris vähe rahvast, ning tunduski, et terve rand on meie päralt. Palmipuud, rannaliiv ning väga soe vesi. Madalas vees ujusid ringi kirevad kalad ning näha võis erisuguseid karpe ning korallielukaid. Rannast umbes kilomeeteri kaugusel meres asub üksik kaljuküngas, mille Alvar pidi loomulikult ära külastama ning mille peale mina olin nagu kerakala.
Pärastlõunaseks tegevuseks olime otsustanud külastada saare kõrgeimat tippu. Selleks sõitsime kohaliku elanikuga dzunglisügavustesse, kus kohtusime 2 Aasia turneel oleva Rumeenia tüdruku, 1 pisikese poisi ja meie giidiga. Kui oma retke alustasime otsustas taevas, et on meile piisavalt päikest andnud ning saatis alla metsiku paduvihma. Naersime pärast, et mõlemad mõtlesime vahepeal, sellele õudusfilmile, kus Brasiilias viidi turistid metsa ja siis lõigati nad organidoonoriteks. Õnneks kujunes meil väga lahe matk. Aeg ajalt olid järsakud nii teravad, et tuli kasutada köie abi. Minu arvates need etapid olidki kõige põnevamad. Tipust avanes vaade kaugelasuvale linnale ning pisikestele saartele keset lahte. Terve seiklus kestis ühtekokku pea 4 tundi ning jõudes tagasi kuurortisse jätkus meil energiat vaid käia korra ujumas, söömas ning siis voodisse pugeda.
Katherine lahkus järgmine hommik kõige varasema praamiga, kuid meie reserveering oli tehtud alles õhtul lahkuvale alusele. Niisiis oli meil terve päev, et nautida hotelli basseini, liivaranda, metsistunud poolsaari ning läbi ujumisprillide võrratut vaadet veealusele elule. Muideks on loetud neid randu ühtedes ilusamateks ning praegu on see väga populaarne koht mesinädalate veetmiseks, seetõttu pidime vastama nii mõnigi kord küsimusele, kas me oleme just abiellunud.
Tagasitulek Singapuri möödus ilma suuremate viperusteta. Vaatasime kogu selle aja Kung Fu Pandat, mis telekast tuli. Kahjuks jõudsime enne sadamasse kui teada saime kuidas pandal õnnestub maailm päästa. Selline oligi meie pisike puhkuse trip lõunanaabrite juurde ekvaatorile veelgi lähemale. Preagu asume ekvaatorist 1 kraadi kaugusel. Tänaseks kõik ;)

Nagu märgata on meil blogi pidamisega tekkinud kolmepäevane paus- eeldate, et järelikult on meil midagi huviatvat käsil? Teil on totaalselt, täielikult, igatpidi õigus. Kolm päeva tagasi tuli Katherine mõttele, et Indoneesia rannik asub Singapurist kiirlaevaga sõites tunni aja tee kaugusel. Me keegi ei ole kunagi Indoneesias käinud. Mõeldud tehtud, kuna internet ei lasknud enam vastavale praamile pileteid bronnida, siis sõitsime sadamasse, et veidike infot järgmise päeva sõiduks leida. Sadamakail seistes oli vaade veidi hirmuäratav- maksimaalselt suutsime kokku lugeda 58 suurt kaubalaeva, mis väikseses lahes oma teed otsisid. Otsustasime teha väikese ühepäevase tripi Bintani saarele. Peale piletite saamist järgmise päeva kella 9.10- le praamile, sõitsime Hiinalinna, et otsida üles poiss nimega Philipp, kes nädal tagasi unustas oma dokumendid Melakasse Jordani juurde. Varasemalt juba kindlaks teinud, et tegemist ei ole petuskeemiga, olime lahked ja lubasime ta dokumendid talle Singapuris tagastada. Niisiis seiklesime koos Philippi ja Katheriniga Hiinalinna rahvarikastel tänavatel ning sattusime buddha templisse, mis tundus hiigelvana ja hiigelsuur, kuid lõpuks osutus vanuseks vaid 3 aastat. Selle külaskäiguga pidime tunnistama, et arvamus et budistid on vaiksed ja omaettehoidvad on väga vale. Neil oli käimas palvus ja terve tempel oli väga valju rääkimist täis. Aga see selleks. Templist lahkudes, läks Katherine lastele kooli järele ja Philipp seadis ka sammud koju, meie aga jäime linnaga tutvust tegema. Singapuri on raske kirjeldada. Ta on suur ärilinn, mis särab oma täies võimsuses, samas on siin väga palju rohelust ja inimsõbralikkust. Ühelt tänavalt võid sa järjest leida 4 Louis Vuittoni poodi kõrvuti Miu Miu, Chaneli, Armani ning kõige muu võimalikuga. Linnatänavad suudavad nad roheluses ja ilus hoida, sest pool elamist on suunatud maa alla. Sisenedes metroosse leiad sa, et lisaks metroole leidub maa all veel 3 korrust erinevaid poekesi ja söögikoht- kõige kohta saab öelda vaid - very glamorous. Meid huvitas siiski rohkem see, mis toimus maa peal. Käisime Hiinalinna risti ja põiki läbi ja peale seda liikusime edasi vanalinna poole. Alvar suutis teha väga palju erinevaid pilte koloniaalajastu majadest. Nimelt kuulus Singapur aastast 1867 Inglise koloniaalmaade hulka. Lõpuks leidimse end suurest paljude monumentidega pargist. Linna üheks arhitektuurisaavutuseks on üle linna kõrguv kolmest majast koosnev kõrghoone, mis on tipust ühendatud nö kruiisilaevaga. Selles ehitises asub üks maailma parimaid kasiinosid. Ühesõnaga, siinkohal ma lõpetan jutu ja me Alvariga mõlemad otsutasime, et jutt tuleb kirja panna koheselt kui koju jõuad, vastasel korral on emotsioon läinud ning lõpptulemuseks on vaid tühi tekst. Igatahes jõudisme õhtul 10 ajal koju ja pakkisime asjad, et hommikul sõita Indoneesiasse ;)

Tänane päev sai veedetud klassikalise jõuka Singapuri ameeriklase stiilis. Enne keskpäeva jõudsime Ameerika klubisse. See on vähemalt viite korrust hõlmav hoone arvukate restoranidega, poodide, raamatukogude, lastenurgaga, tööruumidega, jõusaalide ja lõpuks siseõuega, kuhu mahuvad basseinid, päevitusalad ning veelkord restoranid. Sisse saab vaid klubikaardiga ning juba sees olles võib kõige eest tasuda, kui ütled vaid oma liikmekaardi numbri. Kuu lõpus tuleb koju arve ja harilikult mitte väike. Klubisse pidi liikmeid kuuluma 3000 ringis. Ameeriklased juba oskavad ja eks neil ole massi taga. Maja oli täis igas vanuses ja soost rahvast, kellest enamik oli tulnud vabat päeva veetma rikkaliku lõuna, päevitustooli ja sõprade seltsis. Peab tunnistama, et Alvaril hakkas üsna ruttu igav horisontaalses asendis olesklemisest ning ta kadus 3h raamatukokku internetti.
Kui sul on piisavalt raha; on Singapur väga lihtne linn. Kuritegevus on väga madal.Taksojuhid ei püüa turiste üle lasta. Ameeriklased lasevad oma algklassi lastel omapead tänavatel kõndida ja kooli minna. Ameerikas aga küsitakse omapäi tänaval kõndivalt 10 a lapselt, kas ta on eksinud.
Teisest küljest tundub Singapur noorele inimesele igava ja väiksena. Vähemalt minus ei kutsu 5 kraadised teemanid ning trendiriided luksuspoodide vitriinidel suuremat vaimustust esile. Pigem on huvitav rääkida siinsete inimestega, kes kuuluvad enamasti tuntud perekondadesse ja on elus palju reisinud ja teinud.
Õhtu kulges meil Kristiiniga jällegi Singapuri loomaaias ja seekord öö safaril.
Ma mõistan miks loomaaia brošüüridel on kirjas, et tegemist on maailma parima vihmametsa loomastikku tutvustava kohaga. Et sellised vaated võiks avaneda looduses on vaja tohutut kogemuste pagasit ning aega ja ka raha. Siin võib aga vajadusel maailma aasta loodusfoto võistluse peaauhinna pildi teha tunni ajaga ning veel paariks järgmiseks aastaks ette ka. Kahe meetri kaugusel tegeleb kalakass kalapüügiga, tiigrid limpsivad oma käppasid, safari tramm sõidab läbi erinevate sõraliste karjade, kohe teeääres põõnab suur elukas hobuse sugulane, pirakad käsitiivalised närivad su silma all ripp asendis puuvilju ja palju veel. Kõik see toimub hoolimata käratsevatest lastemeelsetest asiaatide turismirühmadest ja vaatamata valju häälsetest suuremõõtmeliste ameeriklastest. Kõik on olemas ja veel rohkem kui oskad tahta, kuid ainus mis puudub on intiimsus loodusega. Salapära ja õnnis hetk kui õnnestub näha arglikku metslooma looduses jääb siin olemata. Loomaaia loomad ei tee inimese lärmakast kohalolust väljagi, nende jaoks on see saanud juba harjumuspäraseks keskkonnaks. Seetõttu tunnen et järgmise peatuspaiga tahaksin valida mõnda maapiirkonda, kus peale istanduste võiks ka metsa leida. Aga homme kavatsen tõsisema trenni ette võtta. Kümme aastat ülesehitatud keha pole mõtet ühe aastaga korstnasse kirjutada.

Singapuri ostukeskustes

                                                     Meie võõrustaja Katherine ja Kristiin

                                                                              Kalong

Singapur

Jõudsime 30.sept õhtul Singapuri, külla minu sugulastele, keda olime seni vaid pildilt näinud. Alustanud ärasõidu päeva Melakast jooga trenniga, mis oli üllatavalt füüsiline, nii et ka mina higistasin liitri vett ja panin oma keha ja vaimu proovile, algas meie 4 h sõit Singapuri poole. Üle 10 päeva oli jällegi väga mõnus treenida. Medidatsiooni kõrgemad levelid jäid kahjusks mulle kättesaamatuks.
Singapur on troopilise kliimaga saareriik. Ekvaatori lähedal paiknevale saarele viib sild Malaisiast Jahor Bahru linnast. Viimati mainitud linn on üks kõrgema kuritegevusega paik siinmail üldse. Räägitakse, et selle peapõhjus on asjaolu, et Jahori linna elanikud, kes elavad viimases Malaisia tugipunktis enne Singapuri näevad igapäevaselt, kuidas inimesed teispool silda omavad 3-4 korda kõrgemat elustandardit ning käivad nende linnas lõbutsemas ning nende jaoks imeodavaid sisseoste tegemas. Enamikel malaisialastel puuduvad aga oskused, et Singapuris tööd leida. Kuigi olen linnapeal näinud ka veoautosid, mille laadungiks on kastitäis Malaisia teetöölisi, kes viiakse õhtuks üle piiri koju tagasi.
Singapur ise aga kasvab iga päevaga. Siin ehitatakse peaaegu kõikjal. Valmivad uued teed ja pilvelõhkujad, sest üha enam suurfirmasid leiab, et on vajalik viia oma esindushoone just nimelt Singapuri, et siis laiendada oma toodangut Aasia turgudele. Aasia on hetkel kuum koht, mis ei teinud koos teiste riikidega raskelt kaasa suurt majanduslangust ning mille arengut tuleb pigem hetkel jahutada.
Peaaegu kõik siin riigis viitab äritegevusele, isegi WC ustel on pilt stiilsest ülikonnas ärimehest ja naiste omal kujutis moodsast iseteadvast neiust. Inimesed ei kanna tänavapildis sageli oma rahvusriideid nagu see oli Malaisias vaid valdavaks on ülikond ning lühike korrektne seelik naistel.
Kuigi politseinike on harva näha, esineb kuritegevust väga vähe ja tänavad on puhtad. Pealtnäha paistval korrektsusel ei tasu ennast ka täiesti uinutada lasta. Küllap leidub ka Singapuri 4 miljoni elaniku seas mõüni taskuvaras. Karistused on siin aga karmid; narkootikumidega smuugeldamise eest mõistetakse surma ja viiakse ka otsus täide.
Meil on rõõm peatuda oma sugulaste 3-kordses majas, ameeriklaste linnaosas. Maja juurde kuulub bassein ning seal töötab täistöökohaga teenija. Magamistuba kus me kahekesi ööbime on umbes Kristiini 3 ühikatoa suurune koos isikliku vannitoa ja vanniga. Kuuldavasti on selle hoone kuurent 160 000 Eesti krooni, mida tasub küll õnneks Visa firma, kus mu sugulane Steven töötab. Ühesõnaga peen värk. Meenutab vägagi Inglise koloniaalaega Singapuris, millest on tänapäevani säilinud uhkeid ehitisi nagu Raffles hotell.
Mul on tõsiselt hea meel, et viimastel aastal olen kohtunud mitmete oma vereliini esindajatega, kellest mul varem polnud mingit aimu ning kes kõik on osutunud väga silmapaistvateks inimesteks. Siinkohal pean silmas Liivit, Lindat ja Ilvit, kelle kirevad elulood innustasid mind ja Kristiinigi reisima. Nüüd siis kohtusime ka Ilvi tütre perega Singapuris. Käisime täna kogu perega Singapuri loomaaias, mida peetakse üheks maailma parimaks, mängisime korvpalli ning ujusime basseinis. Eile tegime pikema tuuri kohalikus rahvuspargis, kus kohtasime arvatavasti Komodo draakoni lähedast sugulast Malaisia vee sisalikku, kelle hulgas leidus päris pirakaid poisse, kuid siiski pisemaid kui nende suur suguvend Komodo Indoneesiast. Orvaid ja ahve ei pea enam eriti vajalikuks mainida,  sest neid on tõesti palju. Esimest korda oma elus nägin ka putukat nimega kaerasori. Vähemalt Eestis oleksin ta kahtlemata selleks märanud, siin võib ka mõni lähedane liik elada. Ka jäälindu leidub siin märksa rohkem kui meie kodumaal. Sai külastatud ka kohalikku algkooli, kus on 13 paraleelklassi, kelle täidavad peamiselt ameeriklaste lapsed. Klasse siin loomulikult üle 30 pealisteks ei aeta nagu see oli minu ajal koolis ning tingimuste erinevusest võib pikalt rääkida. Neil oli ise oma teaduslabor, mis oli täis akvaariume ja instrumente. Kuna tegemist oli erakooliga, siis läheb see luksus ka oma kopika lastevanematele  maksma. Linna peale pole veel eriti jõudnutki, kuid see asi saab ka arvatavasti juba homme klaaritud.