Nüüdeks oleme jätnud hüvasti oma mugava eluga Singapuris. Olime väga rõõmsad kõikide võimaluste üle mis meile seal avanesid ning peame hea sõnaga meeles Katherine ja Steveni peret. Aga oli aeg edasi liikuda. Viimasel päeval veetsime mõned tunnid ühes Singapuri kuulsaimas koloniaalaegses hoones – Rafflesi hotellis. Meie kohalolu vaid suurendas selles majas silmapaistvalt tihedat valgete inimeste kontsentratsiooni , vastukaaluks asiaatide domineerimisele linnapildis. Peamiselt käisid seal briti turistid unistamas oma impeeriumi kõrgaegadest. Kuigi fotod seintel teenijatest ning valitsejatest on mustvalged ning Singapur nüüd vaba riik, siis tuletab siine ühiskond veel igapäevaselt meelde oma varajasemat ajalugu. Kusagil mujal kui Singapuris ei ole ma tundnud nii tugevat klassiühiskonda ning tõdemust, et alati saavad olema valitsejad ja alamad. Asjaolust, et oled siin sündinud hindu perekonda või veelhullem Singapuri sillast Malaisia poolele, tähendab üldiselt elupikkust võimalust töötada teenijatüdrukuna, teetöölisena või mõnes muus valdkonnas, mis ei too sisse rohkem raha kui eluspüsimiseks vajalik. Samal ajal kui inimene tänaval minu kõrval võb elada külluslikumat elu, kui ma oskan endale ettegi kujutada. Singapuris täitus üks meie laialivalguvatest reisieesmärkidest; näha avaramat silmapiiri. Siinse elu kontekstis sõnastaksin seda kui elu ilma rahalise piiranguta. Või siis vähemalt elu suurema pangaarvega kui keskmine eestlane iial näha saab.
Kuna me aga äärmusi armastame ning me paraku ei leidnud algul George Townist (suurest Malaisia linnast) ühtegi couchsurfer´it ,kes meid majutaks, siis peatume nüüd väga väikses linnas Segamatis. Meid võõrustab siin armas Hiina perekond. Mees on väikeettevõtja oma kodulinnas, omades foto poodi ja ateljeed. Täpselt nagu tema vanemadki, kelle poodi me külastasime ning üheskoos Malaisia musta kohvi jõime. Kuigi nad hoiavad oma poode siin 12h päevas lahti, siis on äri juba rööpasse jõudnud ning tänu alltöölistele on pereisal aega tegeleda Taekwandoga ja selle õpetamisega lastele. Siinkohal tervitused Stenile. Muidugi on nad ka suured reisimise fanaatikud nagu enamik couchsurfareid. Nad lihtsalt ostavad pool aastat ja enamgi ette väga odavaid lennupileteid aasia riikidesse, kus on üldiselt ka elamine väga odav. Pereisa on 28 aastane ning tema kaunis abikaasa, kes on nooruses tegelenud profi võimlemisega on kolmekümnene. Eurooplase silmade läbi näeb enamik hiinlannasid umbes 10 aastat nooremad välja. Eriti naljakad on nende väiksed tütred, kes meid kergelt võõrustades oma asiaadi tumedate ja suurte silmadega altkulmu piidlevad. Täna sõime kodus pereema tehtud hiina traditsioonilist toitu. Istusime ümber tibatillukese ümarlaua, mille alla mul oli keeruline oma jalgasid mahutada ning luristasime suppi riisile peale. Justnimelt luristasime, sest söömisega seotud häälitsusi ei peeta hiinlaste seas kohatuks. Krooksumine on aga teine asi, seda tehes pereisa vabandas. Minu ja Kristiini tegemisi toidulauas vaatasid jällegi uudishimulikult pealt väikste tüdrukute suured silmad. Ilmselt mõtlesid nad, et ma olen ikka üks tohutu valge jeekim ja umbes nii ma ennast ka seal tundsin. Ka linnapeal oleme juba tuntud kujud, sest kohalikel on meile alati kobmeks järgi vaadata ning sageli ka teretada. Ega rohkem valgeid inimesi ma siin näinud pole ka.
Kohalikust elust niipalju, et euroopalik tava pidada mahavisatud prügi näotuks pole siin juurdunud. Iga vähegi lagedam koht linnas näeb välja nagu lagalasu. Linnapeal sõidab tohutult palju mopeete, sest auto ostu maksustab Malaisia riik suurelt. Täpselt sama lugu oli ka Singapuris, kus tuli autot ostes rohkem raha tasuda riigile, kui auto omanikule. Singapuris olid veel linnas elektroonilised andurid, mille alt läbi sõites maksustati autuomanikku 20-50 krooniga, et ta oli tulnud linnatänavaid ummistama.
Malaisia liiklus väha sellest, et on vastupidine meie omale on veel äärmiselt kaootiline. Ülekäiguradasid Segematis ei esine. Mopeedid kimavad palgiveokide ning inimeste vahel kuidas võimalik. Vahel on ühe mootorolleri sõitjateks perekond; ema, isa ja kaks last. Rohkem lihtsalt ei mahu.Tana kaisime vaiksel suplusel kose all ning juba homme varahommikul asume teele George Towni.
Alvar
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar