Indoneesia

Üleeile hommikul alustasime oma teed sadama poole. Istusime pikalt ummikus, kuid seda muutsid huvitavamaks Malaisiast Singapuris tööl käivad ehitusmehed, kes istusid kõik suure auto kastis ja magasid oma viimaseid uneraase enne pika päeva algust. Sadamasse jõudsime määratust tund aega hiljem ning oma üllatuseks avastasime, et töötajad juba ootasid seal kolme segaduses valget inimest ja juhatasid meid kiirelt praamile- vedas. Olime kindlad, et peame uued piletid järgmisele praamile broneerima. Sõit üle Lõuna- Hiina mere kestis tund aega ning peale seda tervitasid meid juba Indoneesia naeratavad inimesed. Tagasisõidu piletid olid määratud samaks õhtuks, kuid otsustasime need väikese taskuraha eest vahetada ümber järgmiseks õhuks. Ka Katherine otsustas veeta öö saarel. Ööbimispaigaks sai Nirwana Gardens, mis on üks 9st kohalikust hiigelkuurortist. Meie kindel plaan oli aga palmi all magada. Varuväljapääsuks kujunes Kathi renditud majake.
Suur buss viis meid hotelli juurde, kus saime kohe ka tervitusnapsu. Koht ise on maapealene paradiis. Nädala sees käib seal üpris vähe rahvast, ning tunduski, et terve rand on meie päralt. Palmipuud, rannaliiv ning väga soe vesi. Madalas vees ujusid ringi kirevad kalad ning näha võis erisuguseid karpe ning korallielukaid. Rannast umbes kilomeeteri kaugusel meres asub üksik kaljuküngas, mille Alvar pidi loomulikult ära külastama ning mille peale mina olin nagu kerakala.
Pärastlõunaseks tegevuseks olime otsustanud külastada saare kõrgeimat tippu. Selleks sõitsime kohaliku elanikuga dzunglisügavustesse, kus kohtusime 2 Aasia turneel oleva Rumeenia tüdruku, 1 pisikese poisi ja meie giidiga. Kui oma retke alustasime otsustas taevas, et on meile piisavalt päikest andnud ning saatis alla metsiku paduvihma. Naersime pärast, et mõlemad mõtlesime vahepeal, sellele õudusfilmile, kus Brasiilias viidi turistid metsa ja siis lõigati nad organidoonoriteks. Õnneks kujunes meil väga lahe matk. Aeg ajalt olid järsakud nii teravad, et tuli kasutada köie abi. Minu arvates need etapid olidki kõige põnevamad. Tipust avanes vaade kaugelasuvale linnale ning pisikestele saartele keset lahte. Terve seiklus kestis ühtekokku pea 4 tundi ning jõudes tagasi kuurortisse jätkus meil energiat vaid käia korra ujumas, söömas ning siis voodisse pugeda.
Katherine lahkus järgmine hommik kõige varasema praamiga, kuid meie reserveering oli tehtud alles õhtul lahkuvale alusele. Niisiis oli meil terve päev, et nautida hotelli basseini, liivaranda, metsistunud poolsaari ning läbi ujumisprillide võrratut vaadet veealusele elule. Muideks on loetud neid randu ühtedes ilusamateks ning praegu on see väga populaarne koht mesinädalate veetmiseks, seetõttu pidime vastama nii mõnigi kord küsimusele, kas me oleme just abiellunud.
Tagasitulek Singapuri möödus ilma suuremate viperusteta. Vaatasime kogu selle aja Kung Fu Pandat, mis telekast tuli. Kahjuks jõudsime enne sadamasse kui teada saime kuidas pandal õnnestub maailm päästa. Selline oligi meie pisike puhkuse trip lõunanaabrite juurde ekvaatorile veelgi lähemale. Preagu asume ekvaatorist 1 kraadi kaugusel. Tänaseks kõik ;)