Meie pere ja muud loomad

Loomad on ikka väga arukad. Konnad saadavad kuiva perioodi Austraalia kõrbetes mööda istanduste wc loputuskastides sulistades, lastes soojematel öödel valla ka oma laulu. Eriti häälekad on nad öödel, millal potis on jäänud vesi jooksma. Ma arvan, et see sulin võib neis tekitada tunde kaua tagaigatsetud vihmaperioodist, mida pole siin olnud juba 2 aastat.  Kastist ronivad nad välja vaid ohutumatel öötundidel, kui segav inimmõju on minimaalne. Päevasel ajal neid kemmergutes peaaegu ei märkagi. Vaid veidi pikemalt asjatama jäädes võib juhtuda kuulma mõnda kumedat krooksatust wc-poti seest. Päevasel ajal võib hoopis juhtuda, et mustavalgekirju sabaga vehkiv pilalind sätib ennast wc boxi äärele istuma, esitades oma laulu sunnitud istujale, seejuures sabaga tulelippu mängides ning sääjärel jälle minema liueldes. Samuti võib juhtuda, et pikemalt vett peale lastes ka mõni konn koos loputusveega välja ilmub. Üldiselt pole sellest viga, sest konnad on juba tehiselupaiga miinustega harjunud ning asuvad koheselt iminappade naksumise saatel oma konnatiiki ehk loputuskasti tagasi ronima. Vahepeal püstitasime konnade allalaskmises uue rekordi; tervelt 5 konna ühe nupule vajutusega. Mind aga huvitab, et  millise meeletaju järgi nad wc üles leiavad, kui maapind hakkab kõrbes jällegi iseloomulikku tolmavat kuju võtma.  Arvatavasti tunnevad nad vee lõhna?

Vihmaperioodid pidid seevastu võimsad olema. Tihti näeme teeotstes silte, et sinna ei tohi vihmaperioodil sõitta. Samuti kuivasid jõesänge, kus hetkel sõidetakse liivapagidega rallit ning sellele, et need sängid kunagi on vett oma seinte vahel hoidnud viitavad vaid 4m kõrgused püstised joonlauad. Kohalikud väidavad, et mõnes kohas võib siis vesi tõusta lausa nullist 6 meetrini.

Üks õhtu oli väga tugev tuul ning tuli ootamatult külm öö. Meie ei osanud nii külma ööd kuumade päevade vahele oodatagi, kuid loodus oli targem. Konnad tol õhtul oma kurgupõisi ei punnitanud ning istusid vakka oma loputuskastides. Aga äblikud seevastu tungisid siseruumidesse. Meie auto uste vahelt sissepugemine ei valmistanud neile mingeid probleeme. Ning kui peopesast veidi väiksemad kuid see eest suurte lõugadega karvajalad meie hipibussis hakkasid koivad laiali laest nööripidi alla laskudes mission impossible´d mängima ning Kristiin seda nähes hirmust krõnksu tõmbas, tuli auto elukatest tühjaks rookida ning parkida maja ette vähem privaatsesse, kuid see eest looduse eest rohkem kaitstud paika.

           muhe konn

      loputuskasti elanikud

     soojalembene ablik

     oma varjeomadustes liialt enesekindel raagritsikas meie koogikapil

      vannituppa sattunud sisalik

kaevumisraskustega kaerasori meie ko''o''gilaual

Tundub, et siinsetel konnaedel on kohastumus elada kuiv periood yle toalettides. Peale seda kui mina olin avastanud yhe konna elavat wc kraanikausi orvas, 6nnestus Kristiinil kabiinis vett peale t6mmates yks teine konn potti uhtuda. Konn oli muidugi vaga tragi ja ronis peale ootamatut ''sitasse'' sattumist kohe valja. Peale neid juhtumisi kangutasin ma ara k6ik loputuskasti kaaned ning leidsin igastyhest eest vaikese konna populatsiooni.

Meile meeldivad äärmused. Selle reisi jooksul oleme pidevalt saanud koloniaalajastu mõistes maitsta elu magusmat poolt- suured majad, basseinid, teenijad. Nüüd aga saabus kätte aeg vaadata selle mängu teist külge- orjatöö. Töötame Woorameli farmis, mis asub lähimast asulast 119 km, st ka lähim pood asub seal. Keset pilkast kõrbe on rajatud hiiglaslik farm, mis on keskendunud viinamarjade ja tsitruste ekspordile. Farmist linnani on looduse pärusmaa- kõrb, kõrb ning kõrb. Aeg ajalt on sildid, et vihmaperioodil võib tee olla minemauhutud ning veekõrgus kuni 2m. Siiski ei ole siin viimased 2 aastat sadanud ning preagune ilm ei anna selleks ka eriti lootust. Loomade poole pealt võib võib näha ringi hulkuvaid veisied, kitsi, mõnda üksikut lammast, lamba ning kitse ristsugutist ning väga väga palju surnud kängurusid. Nimelt öösel ei tasu sõita, sest siis on suur tõenäosus, et saad mõne neist 14 m hüppavatest loomadest endale esiklaasi. Päevasel ajal neid ei märkagi kuid öösel läheb triangel lahti. Varahommikul sõites annab öisest aktiivsest elust märku vaid kängurude laibad, mis katavd teeääri vähem kui 10 meetriste vahemaadega. Tõsiselt kole.

Niisiis meist siin farmis- ärkame hommikul 6st ning töötame 12 h. Preaguse plaani kohaselt me siia kauaks ei jää, sest palka makstakse ikkkagi vähe. Meie ülesadeks on kohelda põhjamaalastele naudingut pakkuvaid viinamarju mitte nii suure armastusega. Me sõdime sadade viinamarjadega kääride abil. Täpsemalt- et mitte ühte puud ära koormata, on ülesandeks lõigata üleliigsed viinamarja kobarad ära, et puu saaks suunata rohkem energiat vähemate kobarate peale. 1 puu hind on 2 dollarit. Päevas jõuame teha umbes 80 puud kumbki, nii et päevatöö 160 dollarit. Kahjuks siinse elu kalliduse juures ei saa sellest rahast eriti midagi säästa. Nii, et hoiame silmad lahti parematele tööpakkumistele. Ööbimispaigaks on meil endiselt Kristiina ja Jaanuse minibuss. Oleks võimalik saada ka väike tuba, kuid ilma tuulutuse ning ruumi oleks ikka vaid 2 voodi jaoks. Niisiis säästame ja elame bussis. Kasutame vaid ühis wc-d, kööki ja dusiruume, mille eest maksame. Muidugi hoiatati põhjalikult et öösel kui autosse läheme peame taskulampi kasutama, sest muidu ei näe madusid. Ühte pisikest eile nägime ka aga see vinskled kiiresti minema kui taipas inimeste lähedust. Ning meeste wc kraanikausis elab alaline konn. Igaks juhuks väldime metsikut loodust oma voodis ja hoiame öösel uksed, aknad suletud. Egas midagi, hommikul jälle käärid kätte

Kris

eisil olles olen kohanud pea kõikjal väga palju inimesi kes tegelevad hobi korras investeerimisega. Minu arvates on eestlased selles osas kõvasti maha jäänud. Pigem tunnen kodumaal, et enamus inimesi ei tea võimalusi kuidas panna raha enda jaoks tööle ning investeerimist peetakse vaid äriinimeste pärusmaaks ning sellele vaadatakse ka sageli halvustavalt. Austraalias, Ameerikas ja paljudes muudes paikades näib see olevat tuttav enamus inimestele hoolimata nende elukutsest ja haridusest. Paljud muidugi loobuvadki palgatööst, sest oma äri toob raha sisse kiiremini ja lõpuks ka lihtsamalt. Need inimesed ei pea muretsema töökoha kaotuse või väikese pensioni pärast, sest nende investeeringutelt tulev passivne tulu on piisav äraelamiseks.

Jõudsime kolmapäeva hilisõhtul Carnarvoni. Pimedaks läheb siin juba seitsme ajal, ning seetõttu on meiegi elugraafik nihkunud varasema ärkamise suunas. Õhtul kl 21.00 oleme ilusti volkswageni minibussi ehitatud voodis ning arutame enne unne suikumist järgmise päeva plaane.

Elame külas, väikese kuid mugava Carnarvoni linna külje all. Tõeline Austraalia outback – ümberringi vaid kõrb ja palju kunstlikult niisutatavaid istandusi veidi eemal. Elame kohaliku mehe, Rossi shedis e plekist kuuris. Tema ise on oma kuuri alla paigutanud karavan elamu ja meie minibuss seisab selle kõrval. Paraku pole ka buss päris meie oma, sest selle laenasid meile mu onutütar ja tema elukaaslane. Nad said põhjapool tasuvale tööotsale (18 000kr nädala palk) ning lubavad meil seal senikaua elada. Voodiga bussi omamine on rädurile Austraalias äärmiselt kasulik. Ostad bussi umbes 25 000 kr või enama raha eest. Sõidad sellega mööda maad aasta otsa ringi, muretsemata peavarju ja transpordi pärast, mis on siin kallid. Lahkudes saab bussi jällegi 20 000 ringis maha müüa ning aastane majutus läheb maksma vaid 5000kr. Jagades selle summa kahe inimese vahel ei saa enam suurest väljaminekust juttugi olla. Muidugi peab sõiduk töökorras olema ja vahepeal tuleb leida võimalus dušši all käimiseks. Meiel on õnneks vannituba ja köök shedis olemas. Samuti on meil suurem linnupuur papagoide ja kõrbekanalistega. Papagoisid leidub ka looduses kõikjal. Kõige arvukam liik meie kandis, suur hall papagoi roosa puguga, pidi väljaõpetamisel hea kõneleja olema. Veel oleme siin näinud väga kummalisi sisalikke ning palju jäneseid, emusid, pistrike ning tagatipuks peab meie naabrimees laamasid. Interneti kehva kättesaadavuse tõttu pole kõiki elukaid jõudnud määrata. Samuti on meie linnas väga palju aborigeene, kes paraku on enamasti logelejatest joodikud ja tülinorijad. Nemad saavad valitsuselt mittemidagi tegemise eest kuus 400 dollarit ning kui neil õnnestub maha saada ühe lapsega pidi sellele vist lisanduma veel 700 dollarit. Seega on õlleraha käes ilma vaevata. Kuid eks ole sellesgi tõrvapotis mõni meetilk, mida me pole veel kohanud.

Nüüd, kus me arvatavasti muutume mõneks ajaks paikseks, oleme sisse seadnud regulaarsed jooksutreeningud kõrbes peale ärkamist. Tegime kokkuleppe, et Kristiin hoolitseb Alvari inglise keele arengu eest ning Alvar on tema isiklik spordiinstruktor. Tublisid arenguid on juba märgata mõlemal rindel. Peale jooksmist ja hommikusööki oleme suundunud tööotsingutele.

 Lihtsam tee tööni on võtta ennast arvele seljakotirändurite (backpakersite) motellis, kus sulle otsitakse mingi aja jooksul töö, kuid kogu see aeg, millal sa tööd ootad või teed, peab neile elamise eest tasuma. Meil on hetkel elamine tasuta ning seetõttu me tööhostelisse jooksmisega ei kiirusta.

Laupaeval veetsime pool päeva 7 päeva adventistide kirikus jumalateenistusel ja see tasus ennast ära. Saime palju uusi tuttavaid, korraliku lõunaeine ning mis kõige tähtsam - TÖÖD!

Pyhapaeva varahommikul s6itsime keset tühjust ja kõrbe rajatud viinamarjafarmi, siit 120km eemal.

Kuna seal puudub telefoni ja arvatavasti ka interneti levi kaome me pikemaks ajak

Ja läksimegi. Maandusime eile varahommikul Perthi lennujaamas, kui stjuardess teatas, et väljas on 16 C sooja pidime šoki saama. Mina oma täielikus eeslivamustuses kandsin endiselt lühikseid pükse. Siiski ei olnud asi nii hull ning juba mõne tunni pärast ületas kraadiklaas 25 pügala ning jätkas vaid ronimist. Eile päev kulus kõikide tähtsate asjade kordaajamisele- saime pangakaardi, Tax File nr, telefoni nr, puuduolevad mütsid. Suurim muutus seisnes aga meie seltskonna suurenemises. Meiega liitus Pärnu poiss Allan, kellel juba varasem Austraalia kogemus käes ning nüüd on uute seikluste jahil. Koos on homme plaan minna 900 km kaugusele Carnarvoni, kus Alvari onutütar oma kaaslasega on pikemat aega pesitsenud. Sama suur muutus oli jälle tagasitulek nö valgete inimeste maailma. Tänavad on puhtad, keegi ei ürita sind kogu aeg seebitada, meid ei vaadata enam nagu maailmaimet ning muidugi ka hinnad kallinesid automaatselt 4x. Esimesed kokkupuuted on saadud ka Austraallaste tunnuslausega- no worries, või siis- no problem. Nad kasutavad seda igas olukorras, nii söögi alla kui söögi peale. :)
Pesitseme me hetkel 48 aastase couchsurferi pool, kelle juures peatuvad ka 2 Saksa tüdrukut ning... 2 Eesti neiut. Jällegi- maailm on väike. Nemad on olnud Autraalias 6 päeva ning hetkel veel naudivad turistielu. Eestlasi on Perthis palju ning ei maksagi eriti üllatuda kui sa mõnega neist kesklinnas kokku põrkad.
Nagu aga eelpool mainitud lõpetame meie juba homme oma turistielu ning suundume tööd otsima Carnarvoni. Võin öelda, et selle raha eest mis me maksime täna bussisõiduks saime Malaisias terve riigi lääneosa läbi sõita.Vot see elukvaliteedi vahe. Kuna internetilevi kohta ei oska Carnarvonis midagi öelda, siis võib tekkida blogisse kuni 2 nädalane paus ( loodan et siiski vähem). Nimelt olenevalt piirkonnast, aussied ei armasta eriti internetti ning parema meelega nad ujuvad delfiinidega, surfavad või peesitavad niisama rannal ja mõtlevad, et elu on paganama ilus. Tervisi Eestisse!

aga homme läheme Austraaliasse

Et mitte jätta ennast juhuse meelevalda. Sõltuvaks võimalikest ummikutest ja ebausaldusväärsetest bussijuhtides, tulime juba päev varem Kuala Lumpurisse (KL) tagasi. Meie lennuk stardib homme südaöö paiku.
Päev varem kohale tulek tähendas järjekordset vajadust leida uus öömaja või siis magada kus juhtub.
Leidnuna Mcdonaldsist hea interneti ühenduse jättis Alvar oma tüdruku burgeri ja sülearvutiga ulualust otsima, minnes ise poodi omale uusi pükse soetama. Eelmised rebenesid kui ma kividel turnides liialt pika sammu võtsin.
Tulles 40min pärast tagasi teatas Kristiin, et meil on nüüd hullult kiiresti vaja sõita oma ööbimispaika, sest omanik soovib linnast lahkuda. Võtsime takso ja kimasime vastu oma järjekordsele uuele kodule.
Meid ootas ees üks igati muhe 35 aastane mees, kes elas ikka veel pooleldi poissmehe elu oma poissmehe korteris. Selgus, et tegemist on spordiajakirjanikuga, kes pole kunagi ajakirjandust õppinud. Kuna tegemist on kirgliku spordisõbra ja seiklejaga siis oma tööst on tal vaid rõõmu, tehes lugusid kuulsatest sportlastest üle terve maailma. Kuna tal aga kiire oli, siis pikemat juttu ta ei teinud, ulatades vaid lahke naeratusega oma korteri võtmed ja lisades et külmikust võib leida veidi rummi ja colat. Läinud ta oligi..
Sellistel hetkedel tundub elu ikka paganama lihtne. Meie kasutuses on ägedamailt projekteeritud 25m2 korter, mida olen siiani näinud.  Leidsin ka omale paljutaskulised sõjaväe taktika püksid 5.11.
Ega siis Austraaliasse ei saa minna mütsiga lööma.