Jõudsime kolmapäeva hilisõhtul Carnarvoni. Pimedaks läheb siin juba seitsme ajal, ning seetõttu on meiegi elugraafik nihkunud varasema ärkamise suunas. Õhtul kl 21.00 oleme ilusti volkswageni minibussi ehitatud voodis ning arutame enne unne suikumist järgmise päeva plaane.

Elame külas, väikese kuid mugava Carnarvoni linna külje all. Tõeline Austraalia outback – ümberringi vaid kõrb ja palju kunstlikult niisutatavaid istandusi veidi eemal. Elame kohaliku mehe, Rossi shedis e plekist kuuris. Tema ise on oma kuuri alla paigutanud karavan elamu ja meie minibuss seisab selle kõrval. Paraku pole ka buss päris meie oma, sest selle laenasid meile mu onutütar ja tema elukaaslane. Nad said põhjapool tasuvale tööotsale (18 000kr nädala palk) ning lubavad meil seal senikaua elada. Voodiga bussi omamine on rädurile Austraalias äärmiselt kasulik. Ostad bussi umbes 25 000 kr või enama raha eest. Sõidad sellega mööda maad aasta otsa ringi, muretsemata peavarju ja transpordi pärast, mis on siin kallid. Lahkudes saab bussi jällegi 20 000 ringis maha müüa ning aastane majutus läheb maksma vaid 5000kr. Jagades selle summa kahe inimese vahel ei saa enam suurest väljaminekust juttugi olla. Muidugi peab sõiduk töökorras olema ja vahepeal tuleb leida võimalus dušši all käimiseks. Meiel on õnneks vannituba ja köök shedis olemas. Samuti on meil suurem linnupuur papagoide ja kõrbekanalistega. Papagoisid leidub ka looduses kõikjal. Kõige arvukam liik meie kandis, suur hall papagoi roosa puguga, pidi väljaõpetamisel hea kõneleja olema. Veel oleme siin näinud väga kummalisi sisalikke ning palju jäneseid, emusid, pistrike ning tagatipuks peab meie naabrimees laamasid. Interneti kehva kättesaadavuse tõttu pole kõiki elukaid jõudnud määrata. Samuti on meie linnas väga palju aborigeene, kes paraku on enamasti logelejatest joodikud ja tülinorijad. Nemad saavad valitsuselt mittemidagi tegemise eest kuus 400 dollarit ning kui neil õnnestub maha saada ühe lapsega pidi sellele vist lisanduma veel 700 dollarit. Seega on õlleraha käes ilma vaevata. Kuid eks ole sellesgi tõrvapotis mõni meetilk, mida me pole veel kohanud.

Nüüd, kus me arvatavasti muutume mõneks ajaks paikseks, oleme sisse seadnud regulaarsed jooksutreeningud kõrbes peale ärkamist. Tegime kokkuleppe, et Kristiin hoolitseb Alvari inglise keele arengu eest ning Alvar on tema isiklik spordiinstruktor. Tublisid arenguid on juba märgata mõlemal rindel. Peale jooksmist ja hommikusööki oleme suundunud tööotsingutele.

 Lihtsam tee tööni on võtta ennast arvele seljakotirändurite (backpakersite) motellis, kus sulle otsitakse mingi aja jooksul töö, kuid kogu see aeg, millal sa tööd ootad või teed, peab neile elamise eest tasuma. Meil on hetkel elamine tasuta ning seetõttu me tööhostelisse jooksmisega ei kiirusta.

Laupaeval veetsime pool päeva 7 päeva adventistide kirikus jumalateenistusel ja see tasus ennast ära. Saime palju uusi tuttavaid, korraliku lõunaeine ning mis kõige tähtsam - TÖÖD!

Pyhapaeva varahommikul s6itsime keset tühjust ja kõrbe rajatud viinamarjafarmi, siit 120km eemal.

Kuna seal puudub telefoni ja arvatavasti ka interneti levi kaome me pikemaks ajak