21. sajand Melbourne sulatuskatlas

Sydney meenutab enam Tallinnat. Melbourn on aga kui poheemlik ülikoolilinn Tartu, aga paganama multikultuursem. Riietumis stiilist ma parem ei räägigi. Üllatada ei suuda siin inimesi millekagi, sama keeruline on ka välimuselt eristuda, sest juba niigi palju eriilmelisi moenäiteid sagib tänavail ringi. Vb mõni stiil on esindatud sagedamini kui teised aga ´´mainstreemist ´´eriti rääkida ei saa. Melbourne äritänavatel on küll pintsaklipslaste paraadi rohkem aga ka seal istuvad mõned inglise ülikondades härrasmehed üliõpilaslikult mõne tühja Victoria turu laua peal, õgivad oma lõunat ning ajavad teiste linnakodanikega juttu.

Einestades metropoli metroo keskjaamas istub minu ning Kristiini ümber paarkümmend aasialast elavalt suheldes ning oma puutetudlike nutitelefonidest midagi otsides. Aasia turistid ei liigu kunagi üksi, sest lääne maailm ei mahuks ühe pilusilma pähe ära. Mitmekesi ikka julgem, sest üks oskab keelt, teine teab linna ning kolmandal on auto.

Meie vastaslauas einestab aborigeeni naine koos oma kahe lapsega. Hindust müügimees astub laua juurde ning küsib, kas me ei sooviks toetada ühes Aafrika külas tegutsevat jalgpalli meeskonda ning muidu väga toredaid ning andekaid mustanahalisi inimesi, aga paraku väga vaeseid. Tänan teda lahke pakumise eest, kuid keeldun viisakalt ning vaatan kuidas saksa noored rändurid ruutmeetri suuruselt puutetundlikult ekraanilt ühistranspordi graafikut närviliselt piidlevad. Õnnist söömishetke segab aga ka liibanonlasest mehaaniku kõne, kes teatab, et tal ei õnnestunud auto ülevaatust tänaseks teha, ning ta ka ei oska arvata, kui palju see teenus mulle lõpuks maksma võiks minna. Oo see kaunis kohusetruu lõunamaa töökultuur!

Tundub, et kõiksugu inimesed on siin teretulnud ning halvasti ei pea ennast keegi tundma. Isegi mina pole ennast pahasti tundnud oma viigipüksi ja potase kombinatsiooni pärast.

Ajakiru lehitsedes aga tundub, et eduka inimese etalon siiski kusagil elab. Ammu pole ülemkihi iseloomustavaks kujundpildiks sigarit pahviv kapitalistlik paks siga. Sellist kuvandit nägin viimati Pätsu aegsetelt karikatuuridelt.  Inimesed kes omavad ressurssi ei näita seda enam välja priske ja laialivalguva kehaga ning valge nahaga. Kuuldavasti pidi selline jõukuse sümbol veel vaid Aafrikas aus olema. Üks Austraaliasse immigreerunud mustanahaline tegi oma puhkuselt naasnud naiskoleegile meeldiva komplimendi, mainides et daam on kosunud. Mis sa aga vaene mees teed, kui lääne ühiskond ei jaga iidseid kombeid ning komplimendist õhetama pidav naine hoopis nuttes teise ruumi kaob.

Ajakirjadest kumavad nüüd vastu atleetlikult perfektse  kehaehitusega triiksärkides noored mehed koos oma blondide ning peene pihaliste daamidega. Elatusviisiks ettevõtlus, hobideks jõusaal, golf või mõni muu kehaliselt aktiivsem tegevus. Golf on staatuse sümbol Eestis isegi palju enam kui Austraalias või mõnes muus soojas paigas. Lihtsalt kilmaatilistest tingismustest ning populatsiooni väiksusest tulenevatel tingimustel on kodumaa mänguväljakud avatud vaid healjuhul 6 kuud aastast, mis tõttu on see kallis lõbu. Kui Eestis ei lasta enamasti ilma koolituseta inimest rajalegi ning ka siis läks mängukord vanasti üle 500kr maksma, siis ausis võib väljakul kõrvuti olla nii rikkur koos oma eraõpetajaga kui mees, kes on eluaeg golfikepi nagu haamrit käes hoidnud. Seega pole vaid golfi mängimine siin suurem jõukuse näitaja kui tervise kepikõnd.

Edukuse näitajaks on aga saanud hoolitsetud ja sportlik keha, mis näitab, et inimesel on töökõrvalt jäänud aega ja võimalusi, et ennast füüsiliselt liigutada. Samuti saavad rikkamad inimesed tervislikumat toitu lubada. Madalalt hinnatud positsoonid ei nõua enam kehaliselt suurt aktiivsust nt purgerimüüa. Odav ning lihtsalt tarbitav kiirtoit on loonud paksust inmesest hoopis kehvema kuvandi kui õndsal bushmani ajastul.

Olgu selle edukusega või kaasajooksiklusega kuidas on, kuid õnnelikud on inimesed, kes saavad olla sellised nagu nad südames soovivad.

Sydney to Melbourne

Hoiatus: igav ning Alvari hingeellu kalduv sissekanne

Oleme üle nelja kuu jälle tagasi Melbournes, eesmärgiga müüa auto ning istuda lennukisse ja lehvitada Austraaliale (vähemalt selleks korraks). Vaadates fotosid möödunud seiklustest elanevad mälupildid juba vahepeal  arhiivi ladestatud infoga. Pilte silmitsedes, meenuvad ka nende tegemise ajal vallanud mõtted ning üllataval kombel ilmnevad märgatavad isiksuse muutused selle 9 reisikuu vältel. Isegi nöoilme on teistsugune. Enda puhul olen märganud , et mu portree meenutab üha enam seda posissi, kes käis Pärnus põhikoolis ning polnud veel sõudmisega kokku puutunud. Kandiline näokuju on muutunud jälle ovaalsemaks  ja lapselikumaks. Hetke nõudmised elustandardile on kahanenud, tulevikuootused pigem kasvanud. Kui alles poolteist aastat tagasi ajasin Tartu linnas mööda poode õiget ordopeedilidt patja taga, et kael ei jääks magades kangeks, siis nüüd olen maganud kümnete erineva peaalusega, sealhulgas sageli ka kokkurullitud teksapükstega ja kampsuniga. Padja omaduste üle arutada pole enam pähegi tulnud.

Eestis matkates oli alati hea teada, et varsti jõuab oma harjumuspärasesse kodusse, kus kõik on käepäraselt olemas. Siin aga sõidame päevade viisi autoga ning igas asulas vaid ootamas tundmatu ulualne koos inimestega, keda pole varem kohanud ja arvatavasti see ka ainsamaks korraks jääb. Kasutame odavamaid lahendusi sh kodumajutust. Käies majast majja kohtab inimeste erinevaid lähenemisi oma tarekesse. Mõni paneb kogu oma vaba aja koduhooldusse, teine satub vaid sinna magama.Mõnele meeldib lugematu arv nipsesemeid ning asjandusi, mis peaks tekitama kodusemat tunnet, mõni teine aga armastab minimalismi ning selgeid pindasid. Meie nõudmised piirduvad voodi ning vannitoaga, kõik muu on juba plussiks.

Ruum kui meid ümbritsev materjaalne keskkond omab küll inimesele suurt mõju, kuid veel enm annavad tooni seal sees tegutsevad isikud. Sydneys kui Austraalia suurimast turismi tõmbenumbrist jääb mulle vähe meenuma purjekalaatset kontsertmajast või üle km pikust Harbouri sillast. Aeg kulus rohkem oma kaugete sugulastega tutvumiseks ning mälestused on seda huvitavamad. Esiteks sadasime sisse 36 a Ryani poole. Ryan on olnud 15 aastasest saati kulturist ning teenib elatist isa algatatud hoonetele disainnurkade meisterdamis firma juhtimisega. Oma maitsekalt sisustatud rohelise äärelinna majja jõuab ta iga päev vaid loetud tundideks, et valmistada järgmiseks päevaks karpide sisse uus kogus tervisliku toitu,et siis minna ennem päikesetõusu uuele päevaringile. Austraalia unistuses  ehk tagaaias paiknevas basseinis ning grillinurgas, lõõgastuvad hulga sagedamini tuvid kui maja peremees ise. Oma parimal päeval pälvis Ryan koguni mr Olympia tiitli harrastajate klassis. Muidu on tegemist mehega, kes võib pidada väikse loengu Austraalia ohtlikest loomadest, arutleda muudel intelligentsetel teemadel, kuid peale väsitavat tööpäeva ei tea midagi paremat kui sohvas komöödiasarju ning multikaid korraks vaadata. Ainukese vaba päeva nädalas veedab Ryan kirgliku surfajana rannal. Ryan lubas meile Eestis vb külla tulla, kui ta paari aasta pärast enam nii tõsiselt sporti ei viljele.

Kolm 6de on sinima''gede vaatamisva''a''rsemaid kivimoodustisi

Teisena kohtusime 23 aastase Alistariga. Noormehel oli küll hetkel käsil kiire periood, sest keemia bakalaureuse kraad vajas peagi kaitsmist. Vaatamata sellele leidis ta meile mõlemal päeval aega, et oma kodulinna tutvustada. Alistariga leidsime olevat palju sarnasusi, sest vastavalt ealisele iseärasusele on meil kõigil kolmel käsil oma koha leidmine maailmas. Alistar alustas ülikoolis käimist majandus teaduskonnas, kuid tundes südamehäält hoopis keemia erialal, tegi suunamuutuse.  See pani ka ennast mõtlema, et peaks oma lapsepõlve unistust rohelise bioloogina veel korra proovima teostada mõnes Austraalia ülikoolis. Algatuseks vahetusüliõpilasena ning edasi juba paistaks, kas hea õnn naeratab või mitte. Alistar lubas meid Eestis külastada veebruaris, kui ta peaks just saabuma 3 kuuliselt Lõuna – Ameerika reisilt.

Peale minu sugulaste kohtusime veel mitmete hiljuti maakera kuklapoolele elama asunud eestlastega. Vahel oli lausa arusaamatu kuulda, kuidas Eestis edukad ning headel kohtadel istunud inimesed olid tulnud siia tegema sisuliselt mida juhtus. Samas oli ka neid, kes tegid tugeva arengu oma valitud erialal. Näiteks ühe tüdruku reisiaasta ei möödunud mitte farmides puuvilju korjates, vaid hoopis erinevates orkestrites tsellot mängides. Rõõm kordaläinud aastast oli tal suur. Ei kurda ka meie. Õpitud on palju: autoga sõitma nagu vana mees, julgelt pursima inglise keelt, õpitud paremini tundma iseennast ning saadud julgust astuda välja igapäeva mugavustsoonist ja suhelda kõiksugu inimtüüpidega üle terve maailma.

Sarnaselt Ryanile on ka Alistar kirglik surfaja

         Igalyhel on oma viis argimurede unustamiseks ning muinasmaale peitu pugemiseks. Paljud ausid     eelistavad terveks paevaks lainetesse varjuda.

Gold Coast - Surfers Paradise

Pealkirja võiks ka tõlkida kui ihaldusväärsed rannad ning maailma kõrgemad eluhooned. Gold Coast ise on 80km pikkune rannikuriba, mida ääristavad maisma poolt vahel tihedamalt ning teisalt hõredamalt pilvelõhkujad. Meie praeguses elupaigas siis tihedamalt. 2 magaistoaga korteri nädala üürihind jääb neis majades 450-600 dollari kanti. Vaid üheks nädalaks üürides kujuneb see 1000 taala ringi. Meie eelistasime ookeanivaate asemel head seltskonda ning elame hoopis ühe Eesti perekonnale kuuluvas majas. (vb tekkis see eelistus ka väikse hinnavahe tõttu) Aga ka siia on kajakate kisa ning rannakohin vaiksetel tundidel kuulda.
Maja on suur, ning peale meie elab siin igapäevaselt ka teisi Eesti seljakotirändureid. Perekond ise peab kinnisvara haldamise ettevõtet ning kolis siia 2006 aasta kanti.
Liigse mugavuse ning koduse atmosfääri tõttu oleme ennast nende elupaikka juba 2 päeva kauemaks unustanud, kui algselt plaanitud. Meie õhtud on sisustatud üheskoos lauamänge mängides ning täna ärasõidu hommikul pidasime ka vajalikuks minna golfi rajale.
Vast üheks meeldejäävamaks päevaseikluseks kujunes lõbustuspark nimega Meremaailm. Kuna me pidasime 80 dollarist piletit sissepääsuks liialt kalliks, siis võtsime vastu turismifirma pakkumise, kes oli nõus selle pileti vaid 20 dollariga andma, kui me vaid nende toote presentatsiooni vaevume kuulama. Algul tundus kõik väga lihtne, aga siis selguses, et jutule pääsemiseks peab olema vähemalt Austraalia resident ning 55 000 taalase aasta palgaga. Siis juhtuski nõnda, et Alvar avastas ennast väikse kolimisfirma omanikuna ning Kristiin Griffiti ülikooli labori töötajana, üle pooleteist tunni ristküsitluses vastuseid andmas. Ega see võõrasse rolli sisse elamine nii kerge polegi, kui pole lavaka taustaga. Kui Alvar arvas, et kulutab aastas turismireisidele 5000taala ringis, siis tema elukaaslane Kristiin jäi selles osas palju julgemaks; nii umbes 10000 taala.
Igatahes saime oma piletid lõpuks kätte ning oma alkirja ei andnud, et osta omale 26 000 dollari eest järelmaksuga eluaegset reisibaketti.
Kui muidu oli Meremaailm täis värvilist nänni ja lasteahvatlusi nagu nad kõik Austraalia ning USA riigis, siis loomad olid tõesti hästi välja koolitatud. Delfiinid kandsid oma talitajat 45km/h oma seljas, tõstsid ta oma ninadega õhku ning viskasid 8 m kõrgusele basseinis. Delfiinid viskasid ka ise hulga saltosid ning harrastasid paaris, kolme, nelja ja viie kaupa kujund võimlemist ning vettehüppeid saltode ja topelttuluppidega.
Toredad California merilõvid astusid ülesse koos paari inimesega näitemängus `` paljastame kurja liigkala püüdja``. Merilõvid hüppasid alla teise korruse akendest basseini, plaksutasid, näppasid nii kala kui rahakotte, sõitsid mootorpaadiga ning tegid ka teistsuguseid komejante.
Seevastu Merepargi kõige suurem loom ei olnud veel lavalaudadele paigutatud. Jääkaru mõnnas oma suures basseinis ning proovis talle mängimiseks pandud ujukit kas vee alla suruda või katki närida. Kuna see kumbi tegevus teda sihile ei viinud, siis hõljus karu oma rasvase kere kerguse toimel igatpidi basseinis ringi kümmned inimsilmapaarid tema tegevust läbi klaasist basseini jälgimas.

Päike tuli meie õuele - Brisbane

Jää jumalaga Stanthorpe oma õunte ning Queenslandi külmarekorditega. Jätsime hüvasti meid 3 töökuul ümbritsenud inimestega, kes olid kõik üle keskealised meeshinged. Enamasti oli nende eluloos üks väga ühine seik, mis tugevalt mõjutab nende ellusuhtumist siiani. Saatuslik lahutus on viinud kartmatumaid mehi protestiplakatitega Harbor silla otsa Sydneys ning teisi tugevama soo esindajaid ajendanud jooma üle terve Austraalia.
Eestis on sagedased juhtumid, kus lastega naine hoiab kinni ka väga kehvast ning peaaegu tulutust abikaasast. Austraalias aga annavd naised lahutusi sisse ülimalt kergekäeliselt, sest seaduse järgi kuulub neile 50% kogu paarile kuuluvast varast ning laste korral veel paarkümmend protsenti lisaks. Peale selle jätkab laste isa iga nädal alimentide maksmist kuni laste 18 a jõudmise ikka. Alimendid moodustavad ühe lapse puhul umbes 25% iganädalaset mehe teenistusest. Lisaks saab naine lapse sünni korral suure ühekordse toetuse ning lahutuse puhul samuti. Seega on saanud laste soetamine ning rikaste meestega abiellumine ja lahutamine osadele naistele äriprojektiks. Tänapäeval oskavad ennast mehed juba rohkem kaitsta, sõlmides enne abielu varajagamislepingu. Kuid vanema põlvkonna üles ehitatud farmid ning majad on peale lahutusi leidnud vaid tee haamri alla. Vedanud on meestel, kellele veel jäätud õigus oma järeltulijaid näha.
Rääkides veel headest sotsiaaltoetustest, siis eile poistega saunas istudes, mainis neist üks, et Brisbane üleujutuste ajal võis isegi backpacker linnaisadele meili saata, et antud ilmastiku tingimuste tõttu pole tal olnud võimalik tööl käia ning kas oleks võimalik antud konto nr natuke toetust saada. Enamasti paarsada taala ka sinna tekkis.
Mägedest alla tulles oli positiivselt suur meie üllatus leida ennast soojas 26 C Brisbane talves. Alvar sai hea linnadzungli sõidukoolituse, sest Brisbane minnes panime GPS otsima turismiinfo keskust,mis loomulikult paiknes keset suuremat kära ja kõrgemaid hooneid. Saades mainitud kohast häid juhiseid parimate hostelite kohta, vabanesime peagi tülikast bensuõgardist kaunis basseiniga majutuasutuses ja läksime linnapeale.
Enamus Austraalia suurlinnu meenutavad mulle kümneid kordi võimendatud Tartut, aga mitte kordagi Tallinnat. Need on inimsõbralikud linnad, kus keskus paikneb suhteliselt väiksel maaalal, mis on täis kõnniteid, rattaradu, sildu üle linna poolitava jõe, skulptuure, alati vähemalt üks botaanikaaed, kohvikuid jne. Keskusest välja jäävad eramajade tuhandeid ha hõlmavad blokid. Kokkuvõtvalt öeldes väga kompaktne ning inimsõbralik asula. Tallinnas on selline vaid Vanalinn, kõik muu asub teineteisest üüratute vahemaade kaugusel.
Tartu küll meenub Brisbanes ning Melbournes jalutades, kuid mastaabsus on siin midagi muud. Soe kliima ning võimaluste olemasolu on lasknud arhitektidel ka kõige märjemad unenäod ellu viia. Keegi vist ei kujutaks siin ette, et keskklinna võiks ehitada tavalise neljakandilise vaid hädapärase aknapinnaga igast otsast suletud hoone. See oleks siis veel aegunum teguviis, kui arvelaual matemaatilisi tehteid sooritada.

Kirikud püüti enamasti ehitada asula kõrgeimaks hooneks, et inimestes tekiks aukartus jumala ees. Tänapäeval on kõrgemad pangahooned. Kas need ka pankade väe suhtes aukartust tekitavad, teab igaüks ise.

Langetan pea Grey-headed Flying-fox´i mälestuseks.
Need lendavad imetajad põhjustavad kohalikele farmeritele suurt kahju, süües ära pimeduses hektarite viis õunapuude ladvavilju. Päeval võivad nad tuhandete viisi koguneda pea alaspidi uinuma vaid ühe ainsama puu võrestikku. Tegemist on looduskaitse aluse liigiga ning nende jahtimine pole lubatud. Ometi paljud farmerid seda teevad, sest Austraalias riik ei hüvita looduse poolt tekitatud kahju. Põllumajandus on siin nagu iga äri teinegi. Meie ülemus kommenteeris sellist riigi poolset suhtumist sellega, et erinevalt Euroopast pole Austraalased kunagi nälga näinud ning teevad seetõttu lausa põllumajandusele hävitavaid otsuseid. Näiteks nende odavate Uus-Meremaa õunte riiki lubamisega. Samas ei anna Austraalia vohavat põllumajandust vananeva Euroopa omaga võrrelda. Eks näis, kas see ka nõnda tulevikus jääb.

Arvatavasti elu 5 viimast päeva palgalise õunakorjajana

Tegelikult polegi nõnda hull kui võiks arvata. Mälu on selektiivne ning kõik halb ja igav ununeb kiiresti. Meie äraoluku ajast jäävad seiklusterohked päevad mälusse hõlmitsema värvikatena ning kuud täis töötamist taandab aju vaid lühikeseks etapiks, millest küll pisut jääb salvestuskettale alles raskeid ärkamisi hommikuti, kuid veel enam hoitakse alles päikselisi juhtumisi.
Kui kolleegidega on juba pikki jutumaratone maha peetud saab töötundide parimaks meelelahutajaks ning unistuste maailma viiaks mp3 pleier. GB viisi oleme korduvalt kuulanud erinevaid muusikapalasid, alla laadinud internetist kuku ning vikerraadio jutusaateid kultuurist, poliitikast, majandusest, teadusest jne. Nüüd siis leidsime meie saatusekaaslase arvutist ka audioraamatud ülesse. Täna näiteks kuulasime tervenisti Arne Üksküla sisseloetud Kivirähu teose Rehepapp . Tervest tööpäesvast jäid vaid meenuma naljakad ning ka õpetlikud lood ahnuse ning lolluse küüsi langenud eestlasi iseloomustavatest prototüüpidest. Õunakorjamine meenub vaid raske pingutuse läbi.