Tasmaania

Tasmaania endise nimetusega Van Diemen´s land´i pindala on 90 758 ruutkilomeetrit seega ligi 2x suurem kui Eesti. Meil on kõigi oluliste vaatamisväärsustega tutvumseks täpselt 7 päeva- raske aga mitte võimatu ülesanne. Elanikke on siin rikkumata loodusega paigas aga vaid 495 800, millest enam kui pooled elavad osariigi pealinnas Hobartis. Kliima poolest on saar tuntud ka kui väike Inglismaa- suvised maksimumtemperatuurid ulatuvad 25 kraadini. Igaks juhuks laenasin minagi Ericalt talvise jope, eriti arvestusega, et plaanime minnna mägedesse matkama. Aga kõigepealt laevast- praam mandri-austraalia ja tasmaania vahel jääb oma suuruselt veidi alla Tallinna ja helsingi vahel sõitvatest alustest, see eest lööb ta oma igavusega. 9 tunnise sõidu jooksul juhtub harva midagi huvitavat- lastele tehakse filminäitamisi ja näomaalinguid selleks et nad pika teekonna vastu peaksid. Praamile sõites olime unustanud fakti, et Austraalia eri osariikide vahel ei tohi transportida puu ega juurvilju, samuti mitte teraleiba. Meil oli muidugi pool pagassi täis eelmisel päeval turu pealt ostetud kaupa. Niisiis oli meie üllatus suur kui turvakontroll palus avada meie auto kapoti ning pagassi. Ju nad otsivad kapoti alt hiinlast, kes masinat edasi veaks. Siiski meie toiduvarusid ei märgatud, see eest küsiti aga Kristiani käest kas ta kasutab pisikest taskunuga enesekaitseks ning konsulteeriti teise turvamehega pikalt, kas seda võib Tasmaaniasse transportida, lisaks konfiskeeriti meie gaasiballoon, mille eesmärgiks on anda toidet väikesele kaasaskantavale gaasipliidile. Õnneks saime selle siiksi teisel pool sadamas jällegi kätte. Tasmaaniat eraldaav Bassi meri oli rahulik ning karge Antarktika tuul ei näidanud oma tugevust. Maabusime sadamas ning peale lühikest turvakotrolli pääsesime juba Devenporti linna, milles pidime tõdema, et pühapäeva õhtul ei toimu mitte kui midagi ning peale lühikest linnatiiru pöörasime oma kursi Lancestoni linna poole, millest pidi saama meie esimene ööbimispaik 100 km kaugusel. Lancestoni suurim vaatamisväärsus oli Cataract Gorge 192 ha suurune kaitsela, mille sisse mahuvad mäed, rohumaad, metsad ning jõgi. Otsustasime teha 45 minutilise jalutuskäigu mööda jõe kallast pidi, tegelikkuses kujunes see 90 minutiliseks seikluseks ja mägironimiseks, ning pilvise ilma tõttu jätsime autosse kõik vedelikupudelid. See eest kohtusime wallabiga, paabulindudega ning okassiiliga. Lühike tutvumine kohaliku loodusega tehtud rajasime teed idaranniku poole, kus kuuldavasti pidavat olema siinse rajooni kauneimad rannad. Meie tee viis meid kõrgele mägedesse keset hiigelsõnajalgu ainukeseks kaaslaseks linnulaul. Pilvepiirist kõrgemale tõsutes muutus ka loodus müstiliseks, nähtavus vähenes kurvilisel mägiteel 7 meetrini ning aeg ajalt kohtusme lehmadega udus. Peale tunniajast sõitu keset mägimetsu tervitas meid pisike külabaar, kus sai proovida 7 eri sorti Tasmaania siidrit ning 16 eri sorti õlut. Peale seda aga oli jällegi pilkane pilvepiir ja müstiline mets. Samal ajal kui Alvar pani proovile oma sõitmisoskusi kurvilisel teel, nautisime meie kõik avanevat vaadet. Öö möödus meil see kord aga ametlikul telkimisalal. Rannad nähtud alustasime teed Freycineti rahvuspargi poole, et seal juba veeta järgmine öö.

melbourne

Melbourne võlub oma roheluse ning metropoolsusega. Oma väga täpse planeeritusega on linnapildis täielik korrapära tänavasüsteemis, hiiglaslik Victoria turg pakub palju kauplemisvõimalusi ning läbi linna kulgev Yarra jõgi loob rahuliku harmoonia. Melbourne on ainuke linn kus osad parempöörded tuleb sooritada vasaku ääre lähedalt- see on selleks, et mitte segada trammiliiklust. Kui linnaga tuttav ei ole siis ajab see väga segadusse. Juba teiepäeva hommikul varakult kutsuti Alvar Melbourne ülikooli sõudeklubi trenni ning kuigi juba peagi aasta on täis sellest kui ta tipptasemel spordi lõpetas ja üheses sõudepaadis pole ta juba aastaid istunud, sai ta vägagi hästi hakkama (ei läinud ümber). Antud klubi on siinmail üks parimaid ning hoiab enda käes 11 tiitlivõistluse medalit. Siinsete sõudjate seas on levinud tahavaatepeeglid- peenikese traadiga on nokamütsi või prillide külge kinnitatud peegel mille abil saad varakult teada kui peaksid mõnele paadile ohtlikult lähedale sattuma.

Imelikul kombel tõmbame me ligi igasugu tänavakunstnikke. Adelaides viibides märkasime peatänaval liigeldes osavat mustkunstnikku, kes koheselt meid täheldas ja valjult meiega tutvust sobitas. Mina pidavat nägema välja nagu ta kolmas naine, kuigi tal on neid siiani olnud vaid 2. Alvar saab aga alati kiita oma hea kehaehituse ja pikkuse pärast. Federal Square on peaväljak kus toimuvad erinevad peod, uue aasta vastuvõtmine ja kõigile suurtele võistlustele kaasaelamine, samuti leiab sealt eest muusikuid, kunstnikke ja eri esinejaid. Tänavakloun tõmbas Alvari rahva seast välja, pani 70 date discoparuka pähe ja lasi teha paar kiiremat tantsu. Rahvas sai naerda :D

Akvatooriumis käsime pingviine vaatamas. Väikesest basseinist hüppaisd nad nagu raketid veest välja jääpangale. Kuigi maapeal pasitavad nad aeglased ja kohmakad võivad Little penguins ja King penguins joosta lühikest vahemaad kiiremini kui sprinter. Vees võivad nad aga rännata sadu kilomeetreid ning nende voolujooneline keha liigub vees nagu turbeedo. Peale Kuala Lumpuri akvatooriumi külastamist meid rohkem kohalikus veepargis midagi ei köitnud, ainult pingviinid olid nägemata. Samal õhtul saime ka vihje, et llinnalähedasel sadamakail pesitsevad pingviinid. Astusime läbi linna ning Albert pargi, kus lootsime näha võimast F1 ringrada. Eest leidime aga vadi tavalise pargi eri sõiduteedega ja pidime tunnistama, et väljaspool hooega pole mõtet sellest paigast isegi pilti teha. Päikeseloojanguks jõudsime sadamakaile ja jäime koos paarikümne turistiga pingviine ootama. Umbes poole 10 ajal paterdasidki esimesed julged rannale ja pugesid kibekiirelt suurte kivide varju. Umbes 20 isendiga vaatemäng piirduski ning tuli jälle rajada teed kodu poole. Avastasime ka purskkaevu, mille põhjas lebas 2dollarisi nagu piraadilaeva hukkumispaigas. Tol õhtul aga otsustasime veesilma rahule jätta aga võtsime plaaniks, et backpackerid peavad ikka raha korjama kõikjalt kus saavad. Nii et üks õhtu läheme aardejahile. Neljapäeva õhtul sõitsime linnast 120 km Phillip islandile, mis pidavat olema kõige populaarsem turismiatraktsioon Austraalias, järelikult vaja üle vaadata. Tegemist on saarega, mille loodus sarnaneb saaremaaga ( va künkad, mida kodusaarel peab tikutulega taga otsima) ja kuhu on rajatud merilõvide kaitseala ning seal asub suurim Little Penguins´ide koloonia Austraalias. Igal õhtul ületavad sajad pingviinid närveldades ohtliku liivaranna ja liiguvad oma pesadesse. Ning seda vaatemängu tulevad vaatama igapäevaselt 1300 inimest. Pingviinid jõuavad kodulahte juba enne pimedat kuid alles taeva tumenedes, kui paljud röövlinnud unne on suikunud julgevad arglikud linnud veest välja ronida. Tumesinakas-mustjas kasukas kaitseb neid sügavas vees ning hele kõhualune varjab neid pinnalähedal, seega on kõige ohtlikum heleda liivaranna ületamine, mile jaoks nad grupeeruvad ja üritavad võimalikult kiiresti jõuda rohurindesse. Poole tee peal võib neil julgus otsa saada ja veelgi kiiremini tormavad nad tagasi merelainetesse. Kui aga nad jõuavad rohuni siis kaob arglikkus ning väikseima pingviiniliigi esindajad ajavad tiivad laiali ning jäävad kuivama. Mõne tunniga täituvad kõik künkad kodu, paarilist või tibu ostivate isenditega ning lahti läheb hele laul. Turistidele mõeldud platvormid on vähem kui meetri kaugusel üksteist taaskohtavatest vanematest ja tibudest ning saare põlisasukaid ei paista uudishimulikud inimesed sugusi häirivat- ju on neil suuremaid muresid. Kokkuvõttes maksime 20 dollarit kuid leidisme, et iga dollar oli seda väärt.

Juba eelmine kord mainisin Alvari sugulasi, kelle juures elame. Nüüdseks oleme nende külaslilahkust nautinud juba nädala. Tõsiselt kahju on lahkuda. Õhtud venivad alati pikaks sest söögilauataga alanud vestlus ei taha kuidagi vaibuda või siis istume teleka ees ja vaatame kõik hinge kinni hoides mõnda filmi. Eile oli reality – Bite me with Dr...- saade oli mehest, kes oli vaimustuses parasiitidest, juhulikult liikles ta Alice Springis ja seletas kõike, mis võib sind tappa. Äratundmisrõõm oli suur kui meenusid selgrootute praksis tehtud lameusside joonised. Minu jaoks meldivaim n muidugi, et Erica on suur klaverisõber ning koos temaga paar tundi klaveri taga mööduvad märkamatult. Koos käisime veel pingviinisaarel, vihmametsas, kus sõnajalad ületavad Alvari pikkuse paari meetriga, ning vibutrennis. Hea söögi peal olles, oleme mõlemad kosunud paar kilo ning jäätis Vana Tallinnaga ja par klaasi veini õhtuti aitavad sellele kõvasti kaasa. Loodame, et oleme neile õpetanud veidi uuemat Eesti sõnavara ja loodame neid tulevikus Eestis näha. Samuti loodame,et oleme nii Steni kui Saari nakatanud suurema eesti keele pisikuga. Aga vibutrennist- pere on sellele pühendanud jäägitult umbes 10 viimast aastat oma elust. Olles 10-ne ütles Sten, et tahab vibulaskmist proovida- peale esimest korda oli ka Eric sellest vaimustuses ning peagi kasvas sellest välja kogupere sport. Kahjuks ei ole Steni vibu olümpiaala- compound on küll palju võmsam ja tugevam kui recurv bow kuid siiani pole seda veel maailma esivõistluse kavva võetud. Nagu mainitud on Sten selles väga osav, 3 aastat tagasi tegid nad Mehhikos maaimarekordi ning veebruari alguses on suurvõsitlus Las Vegases. Nii et kui meile tehti ettepanek ka vibu proovida, olime selest vaimustuses. Mina sain Saari recurv bow ning Alvar Steni vana compound´i . Tehnika selgekstehtud alustasime 10 meetri joonelt ning saatsime oma nooled 9tesse ja 10-tesse. Njah 10 meetri joon ikkagi. Edasi 20 meetrile liikudes asi veidi halvenes ja esines ka nooli, mis leidsid oma tee 8, 7 ja 6 punkti joonte vahele. Vale tehnika tõttu sain ka märkimisväärse sinika endale mälestuseks . Õues olles lagunes aga asi veelgi rohkem koost ning kuigi Alvar suutis oma nooled keskpunkti lähedale saata siis minu nooltel muutus see järjest raskemaks- vähemalt tabasid kõik märklauda ja ma sain kõik punktid suuremad kui 4. Arvan, et esimese korra kohta päris normaalne.

Melbourne lähedaste äärealade ja inimeste seas leidub veel palju neid, kellele jättis märkimisväärsed emotsionaalsed haavad 2 aasta tagune suur põleng. Põhjatuul võib paisuda siin kuni 180 kilomeetrini tunnis ning täpselt nii juhtus sellel päeval. Kuum kõrvetav tuul ning 47 kraadine uskumatu kuumus koostööd tegid laastavat tööd,milles kaotas oma elu 176 inimest. Arvatavasti algas tuli mahakukkunud elektriliinide sädemest kuid kuna vihma polnud olnud aastaid suutis väike säda süüdata rohu ning paarikmne meetri kõrgused eükalüptipuud kandsid tippude kaudu tuld edasi nagu kuuma kartulit. Eeldatav päevane teekond võttis tollel tulel aega vaid paar tundi ning inimesed jäid kodudesse lõksu. Kui tuld juba mäeharjalt märgata siis oli juba hilja- vaid paari minutiga oli tuli sinu katuses. Päevasel ajal tehtud pildid, kus taevas on süsimust ning kaugel eemal paistavad taevas 40 meetri kõrgused põrguleegid on hirmutavad. Lood, mis siin on meile räägitud ületavad igasuguse kannatuse kümnise ning kohalikud elanikud ei võta kunagi enam tulekahju nagu vanasti. Eile käsisime alas, mis sai kõvasti kannatada ning hea on vaadata, et tasapisi hakkavad linnud, loomad ja putukad surnud paika tagasi tulema.

Hetkel aga istume Tasmaani laeval ning sisustame oma 9 tundi praamisõitu. Tervisi kodumaale!

 Rahva tungival nõudmisel lisatud klounaazi pilt. Palun!

Great ocean road

Eesti festival sai läbi, uus aasta vastuvõetud, Adelaide seljataha jäetud ning uutele seiklustele julge sammuga vastu mindud. Viimased päevad on möödunud märkamatult veetes aega noorte eestlastega, kellest enamik siin juba vähemalt aasta paikselt elavad. Selle nädala jooksul suutsime tutvuda arvukate eestlastega, nautida rannamõnusid, näha ära linna kultuurimälestised ja ümbritsevad looduspargid. Eile varahommikul hakkasime Alvari sugulase Ericuga sõitma Melbourni poole mööda Great Ocean Roadi, ehk mööda ühte kaunimat rannikuteed Austraalias. Kohati võivad lained ulatuda kuni 30 meetri kõrguseks, sest külma ja tugevat tuult, mis tuleb Antarktikast, ei takista selle pika tee jooksul mitte kui miski. Lained laksuvad vastu kaljust rannikut ning liigendavad liivakivist moodustunud pankrannikut veelgi. Iga poole kilomeetri tagant olid vaateplatvormid eri rannikumoodustistele, millest suurematele olid ka nimed omistatud. Suuremad neist olid The London Bridge, 12 apostlit, The Arch. 1990 aastal 15 jan hilisõhtul kukkus London Bride esimene pool kokku. Õnneks ei saanud viga keegi ning kaks eskinud turisti kes õnnelikul kombel jäid tekkinud saare peale, päästeti paari tunni pärast koptergia. Oleks isegi tahtnud nendega kohad vahetada- ega sellist kogemust ei saa iga päev. Kogesime juab ka suuri erinevusi ida ja läne vahel. Kui western australias sa võisid külastada vaatamisväärsust suures üksinduses siis siis tuleb arvestada sadade turistidega Euroopast, Aasiast ja USAst. Maantee käänles suurte mägede ja mere vahel läbides hiiglaslikke viinamarjakasvandusi, vihmametsi ning ületades kokkukuivanud mägijõgesid. Elamus li suurepärane. Mida rohkem ida poole, seda enam lisanuds turistilinnu, milles ka meie õhtustasime ja siinse kultuuriga tutvust tegime. Südaöö paiku aga jõudisme juba Melbourne, kus meid Alvari sugulased lahkelt vastu võtsid. Tegemist on 4 liikmelise perekonnaga- Eric, Erica, Sten ja Saari. Terve pere on suur muusikasõber- klaver, saksofon, fagott kuuluvad nende varustusse. Minust aasta noorem (21) Sten tegeleb vibulaskimisega , milles ta on äärmiselt osav. Saari on alles 16 ja läheb veebruaris 11. klassi. Tundub,et meil tuleb siin üks ääretult tore ja meeldiv nädal.

Adelaide - Eesti päevad

Eesti festival kujunes pettumuseks. Seal hõljus liiga palju eestlaslikku hõngu. Inimesed olid kinnisemad kui keskmine austraallane ning väga raske oli nendega vestlust alustada. Alles kui viiepäevane pidu uusaasta ööl läbi sai tuldi vindise peaga suhtlust alustama.

Miks see nii oli, võib ju mõlgutada.

Küllap on mitmed väliseestlased tüdinud Eestis elavate inimeste suhtumisest neisse kui ringikõndivatesse rahakottidesse.

Esimene põlvkond väliseestlasi, kes lapsena kodumaalt põgenesid on nüüdseks juba üle 70 aasta vanused auväärsed kodanikud, kes ei ole enam nii aktiivsed. Noorematele generatsioonidele jääb Eesti üha kaugemaks.

Eestlane elabki oma tundeid rohkem sissepoole ja on kinnine rahvas.

Kõige enam ma aga usun, et tegelikult kedagi nii väga ei huvitanudki, mis tänapäeva Eestis täpselt toimub. Nende kõigi elud on juba ammu siia päikese poolt põlenud maale sisse seatud ning väike külm riik Põhja – Euroopas näib pigem huvitava turismi atraktsioonina, mida üle 5 aasta külastada. Eesti tundus enamusele nostalgiline kauge unistustemaa, kuhu ju tegelikult ei saagi elama minna. Mõni üksik on selle julge tembu isegi ära teinud, kuid enamasti sellest vaid räägitakse ja leitakse põhjuseid, miks see on võimatu. Pealegi kardab siin enamus külmi talvi. Tuleb tunnistada, et omalgi nahal on kogetud kui ränk on kuumast paarkümment kraadi jahedamasse lendamine.

Selle eest tutvusime kümnekonna äsja Austraaliasse rännanud eestlasega, kes olid nagu meiegi festivalile tulnud. Nende seas oli nii mõnigi lahe seiklejahing. Lisaks oli rõõm esimest korda kohtuda oma austraalia sugulase Eric Nigol’liga, kes viis meid rahvusparkidesse meie jaoks uut Austraaliat avastama. Lääne pool oli see enamasti kuiv ja punane kõrb, siin aga rohelus ja mäed.

                                                                    Uus eesti-austraalased

                                     kellele kraanuleid

                                     kellele meeldis puukoort järada

                           Tasmaania kuradile lubasime peagi ta kodusaarele külla sõitta.

too easy

Too easy on ausside seas kasutatav parasiit sõna, mille kasutus sagedus jääb no worrile ning f -sõnadele alla, kuid iseloomustab hästi siinset elu.

Inimene kellel puudub igasugune haridus võib töötada kaevanduses ja teenida 40 000kr nädalas. Kompanii ostab sulle lennupiletid ükskõik millisest Austraalia otsast, et sa saaksid kaevanduslinna tööle sõita. Tunnitasu hakkab jooksma aga hetkest, kui astud lennukile. Kohapeal pakutakse töötajatele tasuta viisakat majutust ning toitlustust. Peale paari nädalast töötamist ostab kompanii sulle jällegi lennupiletid kuhu iganes sa Austraalia piires soovid minna.

Kuna inimesed elavad päiksepaistelises kliimas ja saavad elamisväärset palka, siis on nende sõbralikus hämmastav. Paludes suvalisel bussijuhil teed juhatada, annab ta sulle nii põhjaliku ülevaate linnast kui vähegi oskab ning tagatipuks loovutab oma veepudeli, et kuum kliima turistile liiga ei teeks.

Kui ma Eestis keskmisele isimesele mainin, et ma õpin ülikoolis bioloogiat siis vaadatakse mind arusaamatult nagu ´´võrumaa meest, kes istub puu otsas ja sööb läbi nina spagette´´ Kivisildnik“.

Minult küsitakse kes minust tulevikus saab, samal ajal mõeldes, kuidas ma kavatsen oma pere ära toita. Eriti veel kui ütlen, et mulle meeldib roheline bioloogia, mis on Tartu ülikoolis suhteliselt väljasurev valdkond. Valdav arusaam on Eestis, et teadus toimub laboris. Samuti on Eestis väga vähe saadaval palgatöid, mis süstiks tulevikku julgust. Enamasti peab selleks kodumaal ärimees olema, et Austraalia mõistes normaalselt ära elada ning oma unistusi ellu viia.

Kas siinsetes ülikoolides mõeldakse teisiti ma veel päris täpselt ei tea,kuid tunne on küll selline. Loodus on siin rikkalik, eriti mis puutub merebioloogiasse ning uurimata aspekte jagub. Ülikoolis ükski mõistlik projekt ei pidavat raha taha kinni jääma ning teadurid saavad ka palka mis ei aja masendusest jooma.  Biolooge imetletakse, sest nad liiguvad kaunimates paikades, mille eest teised inimesed on tihti sunnitud maksma.

religioon vs ateism

Ma mõtlesin kaua enne kui seda teemat avalikult oma blogis puudutada julgesin, sest nii minul kui Kristiinil on mitmeid väga häid kristlastest sõpru, mis Eesti kontekstis polegi väga sage nähtus.

Minu meelest on usk millesegi või kellesegi jõuallikas. See annab elule mõtte ning hoiab rasketes olukordades pinnal. Mõni inimene astub oma vankumatus usus kasvõi läbi seinte.  Ma olen näinud palju õnnelike religioosseid inimesi, kes on oma elu andnud Jumala hoolde ning saavad temalt vastu tuge.

Kuigi ma ise olen ateist, siis mind ei sega teadmine, et minust täiesti erinevate veendumustega inimesed elavad mu kõrval õnnelikult. Mul pole tarvis neile oma tõde minna kuulutama

Religioone on hetkel maailmas mitmeid ning veel enam on neid olnud kogu inimsoo ajaloo vältel. Ma ei pea enamasti ühte paremaks kui teist. Nad on kultuuri osa, mis on mõjutatuna kliimast, loodusest, ajaloost, juhusest ning jumal teab veel millest erinevatel maadel ikka pisut teistsugused. Elades peamiselt ateistlikus riigis, siis on minulgi olnud lihtne tekkima jumalat eitav (vähemalt mitte sellist nagu ristiusk püüab seda maalida) arusaam. Ma leian, et see on loogilne ning toimib minu jaoks.

Kust siis mina oma jõu saan? Usust iseendasse. Teadmine, et olen oma elus igasugu pasat välja roninud annab tuge, et ka tulevikus ei saa midagi väga valesti minna. Olen näinud sportlasi, kelle vankumatu eneseusk on neid ka kõige lootusetumatest olukordadest välja toonud ning võitjaks teinud. Olen kuulnud lugusid puruvaeselt alustanud inimestest, kes ühel päeval on vandunud, et nad saavad jõukaks ning lõpetanud oma riigi rikkamate ja mõjuvõimsamate seas.

Kui ma hakkan elu mõtte üle pikemalt vaagima, on lihtne välja jõuda punkti, kus kõik kaotab mõtte.

Kas ma olen rikas või vaene?  Kas ma olen lihtsameelne tobuke või geniaalne teadlane, kas see paistaks kosmosest vaadatuna palju erinev?  Kas elada siin planeedil täiel hool resursse tarbetult kasutades, kuni me oleme loonud inimese eluks sobimatu keskkonna ja välja sureme on palju halvem sellest, kui jahume palju loodushoiust ning säilitame oma liiki maakeral mõne miljoni aasta kauem?

Need küsimused ei kuulu just lihtsate kilda. Inimene ei suudagi hoomata kogu olemise terviksüsteemi, kui selline asi olemas ka on.

Mis ma selle segase mõttega öelda tahtsin on aga see, et usk millesegi või kellesegi hoiab eemal kukkumise sellese filosoofilisse elumõtte puudumise  auku.

Kuna ma juba elan, siis parem rõõmsana kui kurvana, olgu siis sellel mingi mõte või mitte. Mulle meeldib mõelda et on. Tahan oma elu jooksul (arvatavasti ainukese) kogeda võimalikult palju positiivseid kogemusi ning järjepidevalt areneda.

Seega ma leian erinevatel uskumustel palju sarnast olevat ning ma ei lasku vaidlusse teemal, kas jumal on olemas või mitte. Kes meist seda teakski? Ma mõtlen, et saaks tõestada üht või vastupidist, mitte vaid ei usuks.

Kuid see ei tähenda, et ma ristiusu põhimõtteid jagaks. Enamasti on need mulle täiesti arusaamatud. Minu jaoks on nad täis vastuolusid, ebaloogikat ning vastanduvad tugevalt kõigele mida ma oma igapäeva elus kogen. Mis mind aga kõige enam häirib on sügavusklike seas valdav küüniline suhtumine teistesse mõttelaadidesse ning maailma liigitamine heaks ja halvaks. Tihti pole neil kombeks tolereerida teisi religione ega ka ateismi, mida võiks ka mingil määral usu alla liigitada. Jääb mulje, et nad ei saa tunnistada ateismi samaväärse ellusuhtumisena, sest selle tagajärjel võiks nende maailm kokku langeda. Hämmastavad on nende püüdlused uskuda piiblit sõnasõnalt, mis siis et seda inimese poolt kirjutatud raamatut on mitmeid kordi ümbertõlgitud ning nagunii iga koolkond tõlgendab seda omamoodi, talle sobivas vormis. Seetõttu ei saa nad ka kunagi tunnistada evulutsiooni, sest see läheb vastuollu piiblis kirjutatuga. Evulutsiooni eitamine on aga sama hea kui igasuguse muu teaduse eitamine ning sama hästi võiks ka öelda, et arvuteid ja autosid pole olemas ning et päike tiirleb ümber maakera. See pole  minu arvates enam jumala uskumine vaid inimeste poolt kirjutatud raamatu kummardamine.

Ma olen mõelnud neid küsimusi mõne tuttava kristlasega arutada kuid eilsel külaskäigul sügavusklike kojju, mõistsin et sellel pole mitte mingit mõtet. Kuigi pealtnäha on kõik inimesed ning nende arvamused võivad ühtida väga paljudes küsimustes, siis usu teema püstitamisel ilmub seltskonda lõhe nagu Grand Canion. Sellel hetkel hakkavad inmesed mõtlema täisti erinevatel sagedustel ja raamides, mis ei olegi määratud kokku saama. Kui minu loogika põhineb vaid sellel maailmal kus ma elan siis usklikel on veel mingi tähtsam spirituaalne maailm. Kuidas nad seda teist maailma kogevad jääb mulle muidugi saladuseks,kuid enamasti näib see seisnevat piibli ja oma koguduse liidrite täielikus uskumises, mis siis et igapäeva elu tõestab kõike vastupidist.

Sellistel hetkedel, kui hakatakse seletama, et Austraalia ning Ameerika majandussüsteem on just sellepärast nii inimsõbralik, et neis riikides valitseb kristlus ning et abielu eelne seks on kurjast, surun ma hambad tugevasti kokku haaran toolist, et mitte karjudes püsti karata. Siin, Austraalias puutun ma religiooniga üha tihedamini kokku, kui mu harjumuspärases patuurkas Maarjamaal. Endiselt hämmastab mind lääne maailma lõhestatus, kus ühelpool näen traditsioonidele sülitavat ja naudingule orienteeritud inimesi, tänavapildis pisut harjumatult paljastatuid ning tüsedaid naisolevusi jalad harkis suitsu pahvimas ja teisalt paduusklike viimas kirikuis läbi riitusi, mis minu reaalsuse taju pidevalt nihkesse löövad ning ma pean aegajalt endalt küsima, et kas see saab tänapäeva maailmas ilmsi sündida?