Tasmaania

Tasmaania endise nimetusega Van Diemen´s land´i pindala on 90 758 ruutkilomeetrit seega ligi 2x suurem kui Eesti. Meil on kõigi oluliste vaatamisväärsustega tutvumseks täpselt 7 päeva- raske aga mitte võimatu ülesanne. Elanikke on siin rikkumata loodusega paigas aga vaid 495 800, millest enam kui pooled elavad osariigi pealinnas Hobartis. Kliima poolest on saar tuntud ka kui väike Inglismaa- suvised maksimumtemperatuurid ulatuvad 25 kraadini. Igaks juhuks laenasin minagi Ericalt talvise jope, eriti arvestusega, et plaanime minnna mägedesse matkama. Aga kõigepealt laevast- praam mandri-austraalia ja tasmaania vahel jääb oma suuruselt veidi alla Tallinna ja helsingi vahel sõitvatest alustest, see eest lööb ta oma igavusega. 9 tunnise sõidu jooksul juhtub harva midagi huvitavat- lastele tehakse filminäitamisi ja näomaalinguid selleks et nad pika teekonna vastu peaksid. Praamile sõites olime unustanud fakti, et Austraalia eri osariikide vahel ei tohi transportida puu ega juurvilju, samuti mitte teraleiba. Meil oli muidugi pool pagassi täis eelmisel päeval turu pealt ostetud kaupa. Niisiis oli meie üllatus suur kui turvakontroll palus avada meie auto kapoti ning pagassi. Ju nad otsivad kapoti alt hiinlast, kes masinat edasi veaks. Siiski meie toiduvarusid ei märgatud, see eest küsiti aga Kristiani käest kas ta kasutab pisikest taskunuga enesekaitseks ning konsulteeriti teise turvamehega pikalt, kas seda võib Tasmaaniasse transportida, lisaks konfiskeeriti meie gaasiballoon, mille eesmärgiks on anda toidet väikesele kaasaskantavale gaasipliidile. Õnneks saime selle siiksi teisel pool sadamas jällegi kätte. Tasmaaniat eraldaav Bassi meri oli rahulik ning karge Antarktika tuul ei näidanud oma tugevust. Maabusime sadamas ning peale lühikest turvakotrolli pääsesime juba Devenporti linna, milles pidime tõdema, et pühapäeva õhtul ei toimu mitte kui midagi ning peale lühikest linnatiiru pöörasime oma kursi Lancestoni linna poole, millest pidi saama meie esimene ööbimispaik 100 km kaugusel. Lancestoni suurim vaatamisväärsus oli Cataract Gorge 192 ha suurune kaitsela, mille sisse mahuvad mäed, rohumaad, metsad ning jõgi. Otsustasime teha 45 minutilise jalutuskäigu mööda jõe kallast pidi, tegelikkuses kujunes see 90 minutiliseks seikluseks ja mägironimiseks, ning pilvise ilma tõttu jätsime autosse kõik vedelikupudelid. See eest kohtusime wallabiga, paabulindudega ning okassiiliga. Lühike tutvumine kohaliku loodusega tehtud rajasime teed idaranniku poole, kus kuuldavasti pidavat olema siinse rajooni kauneimad rannad. Meie tee viis meid kõrgele mägedesse keset hiigelsõnajalgu ainukeseks kaaslaseks linnulaul. Pilvepiirist kõrgemale tõsutes muutus ka loodus müstiliseks, nähtavus vähenes kurvilisel mägiteel 7 meetrini ning aeg ajalt kohtusme lehmadega udus. Peale tunniajast sõitu keset mägimetsu tervitas meid pisike külabaar, kus sai proovida 7 eri sorti Tasmaania siidrit ning 16 eri sorti õlut. Peale seda aga oli jällegi pilkane pilvepiir ja müstiline mets. Samal ajal kui Alvar pani proovile oma sõitmisoskusi kurvilisel teel, nautisime meie kõik avanevat vaadet. Öö möödus meil see kord aga ametlikul telkimisalal. Rannad nähtud alustasime teed Freycineti rahvuspargi poole, et seal juba veeta järgmine öö.