Great ocean road

Eesti festival sai läbi, uus aasta vastuvõetud, Adelaide seljataha jäetud ning uutele seiklustele julge sammuga vastu mindud. Viimased päevad on möödunud märkamatult veetes aega noorte eestlastega, kellest enamik siin juba vähemalt aasta paikselt elavad. Selle nädala jooksul suutsime tutvuda arvukate eestlastega, nautida rannamõnusid, näha ära linna kultuurimälestised ja ümbritsevad looduspargid. Eile varahommikul hakkasime Alvari sugulase Ericuga sõitma Melbourni poole mööda Great Ocean Roadi, ehk mööda ühte kaunimat rannikuteed Austraalias. Kohati võivad lained ulatuda kuni 30 meetri kõrguseks, sest külma ja tugevat tuult, mis tuleb Antarktikast, ei takista selle pika tee jooksul mitte kui miski. Lained laksuvad vastu kaljust rannikut ning liigendavad liivakivist moodustunud pankrannikut veelgi. Iga poole kilomeetri tagant olid vaateplatvormid eri rannikumoodustistele, millest suurematele olid ka nimed omistatud. Suuremad neist olid The London Bridge, 12 apostlit, The Arch. 1990 aastal 15 jan hilisõhtul kukkus London Bride esimene pool kokku. Õnneks ei saanud viga keegi ning kaks eskinud turisti kes õnnelikul kombel jäid tekkinud saare peale, päästeti paari tunni pärast koptergia. Oleks isegi tahtnud nendega kohad vahetada- ega sellist kogemust ei saa iga päev. Kogesime juab ka suuri erinevusi ida ja läne vahel. Kui western australias sa võisid külastada vaatamisväärsust suures üksinduses siis siis tuleb arvestada sadade turistidega Euroopast, Aasiast ja USAst. Maantee käänles suurte mägede ja mere vahel läbides hiiglaslikke viinamarjakasvandusi, vihmametsi ning ületades kokkukuivanud mägijõgesid. Elamus li suurepärane. Mida rohkem ida poole, seda enam lisanuds turistilinnu, milles ka meie õhtustasime ja siinse kultuuriga tutvust tegime. Südaöö paiku aga jõudisme juba Melbourne, kus meid Alvari sugulased lahkelt vastu võtsid. Tegemist on 4 liikmelise perekonnaga- Eric, Erica, Sten ja Saari. Terve pere on suur muusikasõber- klaver, saksofon, fagott kuuluvad nende varustusse. Minust aasta noorem (21) Sten tegeleb vibulaskimisega , milles ta on äärmiselt osav. Saari on alles 16 ja läheb veebruaris 11. klassi. Tundub,et meil tuleb siin üks ääretult tore ja meeldiv nädal.

Adelaide - Eesti päevad

Eesti festival kujunes pettumuseks. Seal hõljus liiga palju eestlaslikku hõngu. Inimesed olid kinnisemad kui keskmine austraallane ning väga raske oli nendega vestlust alustada. Alles kui viiepäevane pidu uusaasta ööl läbi sai tuldi vindise peaga suhtlust alustama.

Miks see nii oli, võib ju mõlgutada.

Küllap on mitmed väliseestlased tüdinud Eestis elavate inimeste suhtumisest neisse kui ringikõndivatesse rahakottidesse.

Esimene põlvkond väliseestlasi, kes lapsena kodumaalt põgenesid on nüüdseks juba üle 70 aasta vanused auväärsed kodanikud, kes ei ole enam nii aktiivsed. Noorematele generatsioonidele jääb Eesti üha kaugemaks.

Eestlane elabki oma tundeid rohkem sissepoole ja on kinnine rahvas.

Kõige enam ma aga usun, et tegelikult kedagi nii väga ei huvitanudki, mis tänapäeva Eestis täpselt toimub. Nende kõigi elud on juba ammu siia päikese poolt põlenud maale sisse seatud ning väike külm riik Põhja – Euroopas näib pigem huvitava turismi atraktsioonina, mida üle 5 aasta külastada. Eesti tundus enamusele nostalgiline kauge unistustemaa, kuhu ju tegelikult ei saagi elama minna. Mõni üksik on selle julge tembu isegi ära teinud, kuid enamasti sellest vaid räägitakse ja leitakse põhjuseid, miks see on võimatu. Pealegi kardab siin enamus külmi talvi. Tuleb tunnistada, et omalgi nahal on kogetud kui ränk on kuumast paarkümment kraadi jahedamasse lendamine.

Selle eest tutvusime kümnekonna äsja Austraaliasse rännanud eestlasega, kes olid nagu meiegi festivalile tulnud. Nende seas oli nii mõnigi lahe seiklejahing. Lisaks oli rõõm esimest korda kohtuda oma austraalia sugulase Eric Nigol’liga, kes viis meid rahvusparkidesse meie jaoks uut Austraaliat avastama. Lääne pool oli see enamasti kuiv ja punane kõrb, siin aga rohelus ja mäed.

                                                                    Uus eesti-austraalased

                                     kellele kraanuleid

                                     kellele meeldis puukoort järada

                           Tasmaania kuradile lubasime peagi ta kodusaarele külla sõitta.

too easy

Too easy on ausside seas kasutatav parasiit sõna, mille kasutus sagedus jääb no worrile ning f -sõnadele alla, kuid iseloomustab hästi siinset elu.

Inimene kellel puudub igasugune haridus võib töötada kaevanduses ja teenida 40 000kr nädalas. Kompanii ostab sulle lennupiletid ükskõik millisest Austraalia otsast, et sa saaksid kaevanduslinna tööle sõita. Tunnitasu hakkab jooksma aga hetkest, kui astud lennukile. Kohapeal pakutakse töötajatele tasuta viisakat majutust ning toitlustust. Peale paari nädalast töötamist ostab kompanii sulle jällegi lennupiletid kuhu iganes sa Austraalia piires soovid minna.

Kuna inimesed elavad päiksepaistelises kliimas ja saavad elamisväärset palka, siis on nende sõbralikus hämmastav. Paludes suvalisel bussijuhil teed juhatada, annab ta sulle nii põhjaliku ülevaate linnast kui vähegi oskab ning tagatipuks loovutab oma veepudeli, et kuum kliima turistile liiga ei teeks.

Kui ma Eestis keskmisele isimesele mainin, et ma õpin ülikoolis bioloogiat siis vaadatakse mind arusaamatult nagu ´´võrumaa meest, kes istub puu otsas ja sööb läbi nina spagette´´ Kivisildnik“.

Minult küsitakse kes minust tulevikus saab, samal ajal mõeldes, kuidas ma kavatsen oma pere ära toita. Eriti veel kui ütlen, et mulle meeldib roheline bioloogia, mis on Tartu ülikoolis suhteliselt väljasurev valdkond. Valdav arusaam on Eestis, et teadus toimub laboris. Samuti on Eestis väga vähe saadaval palgatöid, mis süstiks tulevikku julgust. Enamasti peab selleks kodumaal ärimees olema, et Austraalia mõistes normaalselt ära elada ning oma unistusi ellu viia.

Kas siinsetes ülikoolides mõeldakse teisiti ma veel päris täpselt ei tea,kuid tunne on küll selline. Loodus on siin rikkalik, eriti mis puutub merebioloogiasse ning uurimata aspekte jagub. Ülikoolis ükski mõistlik projekt ei pidavat raha taha kinni jääma ning teadurid saavad ka palka mis ei aja masendusest jooma.  Biolooge imetletakse, sest nad liiguvad kaunimates paikades, mille eest teised inimesed on tihti sunnitud maksma.

religioon vs ateism

Ma mõtlesin kaua enne kui seda teemat avalikult oma blogis puudutada julgesin, sest nii minul kui Kristiinil on mitmeid väga häid kristlastest sõpru, mis Eesti kontekstis polegi väga sage nähtus.

Minu meelest on usk millesegi või kellesegi jõuallikas. See annab elule mõtte ning hoiab rasketes olukordades pinnal. Mõni inimene astub oma vankumatus usus kasvõi läbi seinte.  Ma olen näinud palju õnnelike religioosseid inimesi, kes on oma elu andnud Jumala hoolde ning saavad temalt vastu tuge.

Kuigi ma ise olen ateist, siis mind ei sega teadmine, et minust täiesti erinevate veendumustega inimesed elavad mu kõrval õnnelikult. Mul pole tarvis neile oma tõde minna kuulutama

Religioone on hetkel maailmas mitmeid ning veel enam on neid olnud kogu inimsoo ajaloo vältel. Ma ei pea enamasti ühte paremaks kui teist. Nad on kultuuri osa, mis on mõjutatuna kliimast, loodusest, ajaloost, juhusest ning jumal teab veel millest erinevatel maadel ikka pisut teistsugused. Elades peamiselt ateistlikus riigis, siis on minulgi olnud lihtne tekkima jumalat eitav (vähemalt mitte sellist nagu ristiusk püüab seda maalida) arusaam. Ma leian, et see on loogilne ning toimib minu jaoks.

Kust siis mina oma jõu saan? Usust iseendasse. Teadmine, et olen oma elus igasugu pasat välja roninud annab tuge, et ka tulevikus ei saa midagi väga valesti minna. Olen näinud sportlasi, kelle vankumatu eneseusk on neid ka kõige lootusetumatest olukordadest välja toonud ning võitjaks teinud. Olen kuulnud lugusid puruvaeselt alustanud inimestest, kes ühel päeval on vandunud, et nad saavad jõukaks ning lõpetanud oma riigi rikkamate ja mõjuvõimsamate seas.

Kui ma hakkan elu mõtte üle pikemalt vaagima, on lihtne välja jõuda punkti, kus kõik kaotab mõtte.

Kas ma olen rikas või vaene?  Kas ma olen lihtsameelne tobuke või geniaalne teadlane, kas see paistaks kosmosest vaadatuna palju erinev?  Kas elada siin planeedil täiel hool resursse tarbetult kasutades, kuni me oleme loonud inimese eluks sobimatu keskkonna ja välja sureme on palju halvem sellest, kui jahume palju loodushoiust ning säilitame oma liiki maakeral mõne miljoni aasta kauem?

Need küsimused ei kuulu just lihtsate kilda. Inimene ei suudagi hoomata kogu olemise terviksüsteemi, kui selline asi olemas ka on.

Mis ma selle segase mõttega öelda tahtsin on aga see, et usk millesegi või kellesegi hoiab eemal kukkumise sellese filosoofilisse elumõtte puudumise  auku.

Kuna ma juba elan, siis parem rõõmsana kui kurvana, olgu siis sellel mingi mõte või mitte. Mulle meeldib mõelda et on. Tahan oma elu jooksul (arvatavasti ainukese) kogeda võimalikult palju positiivseid kogemusi ning järjepidevalt areneda.

Seega ma leian erinevatel uskumustel palju sarnast olevat ning ma ei lasku vaidlusse teemal, kas jumal on olemas või mitte. Kes meist seda teakski? Ma mõtlen, et saaks tõestada üht või vastupidist, mitte vaid ei usuks.

Kuid see ei tähenda, et ma ristiusu põhimõtteid jagaks. Enamasti on need mulle täiesti arusaamatud. Minu jaoks on nad täis vastuolusid, ebaloogikat ning vastanduvad tugevalt kõigele mida ma oma igapäeva elus kogen. Mis mind aga kõige enam häirib on sügavusklike seas valdav küüniline suhtumine teistesse mõttelaadidesse ning maailma liigitamine heaks ja halvaks. Tihti pole neil kombeks tolereerida teisi religione ega ka ateismi, mida võiks ka mingil määral usu alla liigitada. Jääb mulje, et nad ei saa tunnistada ateismi samaväärse ellusuhtumisena, sest selle tagajärjel võiks nende maailm kokku langeda. Hämmastavad on nende püüdlused uskuda piiblit sõnasõnalt, mis siis et seda inimese poolt kirjutatud raamatut on mitmeid kordi ümbertõlgitud ning nagunii iga koolkond tõlgendab seda omamoodi, talle sobivas vormis. Seetõttu ei saa nad ka kunagi tunnistada evulutsiooni, sest see läheb vastuollu piiblis kirjutatuga. Evulutsiooni eitamine on aga sama hea kui igasuguse muu teaduse eitamine ning sama hästi võiks ka öelda, et arvuteid ja autosid pole olemas ning et päike tiirleb ümber maakera. See pole  minu arvates enam jumala uskumine vaid inimeste poolt kirjutatud raamatu kummardamine.

Ma olen mõelnud neid küsimusi mõne tuttava kristlasega arutada kuid eilsel külaskäigul sügavusklike kojju, mõistsin et sellel pole mitte mingit mõtet. Kuigi pealtnäha on kõik inimesed ning nende arvamused võivad ühtida väga paljudes küsimustes, siis usu teema püstitamisel ilmub seltskonda lõhe nagu Grand Canion. Sellel hetkel hakkavad inmesed mõtlema täisti erinevatel sagedustel ja raamides, mis ei olegi määratud kokku saama. Kui minu loogika põhineb vaid sellel maailmal kus ma elan siis usklikel on veel mingi tähtsam spirituaalne maailm. Kuidas nad seda teist maailma kogevad jääb mulle muidugi saladuseks,kuid enamasti näib see seisnevat piibli ja oma koguduse liidrite täielikus uskumises, mis siis et igapäeva elu tõestab kõike vastupidist.

Sellistel hetkedel, kui hakatakse seletama, et Austraalia ning Ameerika majandussüsteem on just sellepärast nii inimsõbralik, et neis riikides valitseb kristlus ning et abielu eelne seks on kurjast, surun ma hambad tugevasti kokku haaran toolist, et mitte karjudes püsti karata. Siin, Austraalias puutun ma religiooniga üha tihedamini kokku, kui mu harjumuspärases patuurkas Maarjamaal. Endiselt hämmastab mind lääne maailma lõhestatus, kus ühelpool näen traditsioonidele sülitavat ja naudingule orienteeritud inimesi, tänavapildis pisut harjumatult paljastatuid ning tüsedaid naisolevusi jalad harkis suitsu pahvimas ja teisalt paduusklike viimas kirikuis läbi riitusi, mis minu reaalsuse taju pidevalt nihkesse löövad ning ma pean aegajalt endalt küsima, et kas see saab tänapäeva maailmas ilmsi sündida?

                                                                                                                             

Fremantle ja aborigeenid

Saime Geraldtonist tulema ning veedame oma jõulupühad Perthi külje all olevas väikeses sadamalinnas Fremantelis.

Viimased päevad Geraldtonis aitas meil ära sisutada kohalik poiss Chris, kes ulatas oma abistava käe nii snorgeldamises, liivadüünide vallutamises kui ka öömaja leidmises.  4 meetri sügavune vesi ei olnud küll nii selge ja kaladerohke kui riff Coral Bays kuid algajatele snorgeldajatele avaldas ka see suurt  muljet. Püüdsime harpuuniga ka mõne suurema tegelase kätte saada, kuid kahjuks jäi see vaid üritamise tasemele. Omaette kogemus oli liivadüünidel sõit, millele eelnes küsimus- kas ma hakkan kartma?  Oma julguse ja entusiasmiga ütlesin, et mis seal karta on, muidugi ei hakka.  Kohale jõudes mõistsin miks taoline küsimus esitati. Kui me sõitsime esimesest püstloodis liivavallist alla, olin kindel et ükski auto ei suuda 85 kraadisest seinast ohutult alla sõita ning isegi Alvar haaras istmest kõvemini kinni. Siiski tuli välja, et siinne nelivedu on kõigeks suuteline ja vähese aja pärast kihutasime juba järgmisest seinast  hinge kinni hoides üles. Kohalikele poistele on see samasugune lõbusõit nagu meie talvised jäärajad.  450 km reisi uude linna saime koos  Vanessaga, kes töötab Geraldtoni lähedal pisikeses linnas  noorsootöötajana. Tema hoole all on 2 valget ja 98 aborigeeni last. Enamikku aborigeenide ja valge inimese konflikti ajaloo kohta teadsime juba ennem, kuid selle teekonna käigul saime targemaks mineviku mõjutuste ja hõimude praeguse olukorra kohta.  Nimelt nagu varem kirjutatud saavad aborigeenid valitsuselt piisavalt raha äraelamiseks, samuti saavad nad tasuta maja ning autode ostmisel kaasnevad suured soodustused. See on viinud olukorrani, kus aborigeenid ei pea töötama ning suur osa neist joob saadava raha maha.  Kui esimesed lääne maadeavastajad saabusid Austraaliasse siis kokkupuuted pärismaalastega olid enamjaolt positiivsed. Aborigeenid näitasid ette oma liikumise rajad ja paigad kus saab veetagavarasid täiendada. Valge mees märkis antud kohad kaardile ja kuulutas,et avastas ohutu liikumistee. Pikapeale asurkonnad suurenesid ja hõivati üha enam aborigeenide alasid.  Konflikt saabus kui pärismaalased kuulutasid oma rahulolematust.  Peale seda ei koheldud aborigeene enam inimestena, nad olid loomad, keda võis lükata tõmmata nagu iganes vaja. Kuigi siinmail ei olnud kunagi pärisorjust, töötasid aborigeenid sandikopikate eest. Enne lääne tsivilisatsioni tulekut olid hõimudel omad karmid reeglid ja seaduse rikkumise korral karistati hukkamisega.  Valge mehe tulek aga lükkas piirid paigast, nimelt kui aborigeen läks farmi aladele ja küttis endale toiduks lamba, ta vahistati ja mõisteti süüdi varguse eest. Samal ajal kui uusasunikud võtsid nende maad, nende toidutagavara ja hävitasid nende kultuuri.  Teenijatena töötavad naised aga vägistati tihti farmerite poolt ning tagajärjeks olid poolvalged ( murjam) aborigeenid, keda isad kunagi ei tunnistanud. Üks kõige kohutavamaid perioode ajaloos on Stolen Generationi periood, kus valitsus otsutas, et selleks, et pärismaalased paremini kohastuks, et muuta nad eurooplaste sarnasteks, tuleb lapsed kodudest ära võtta ja panna nö laagritesse või siis valgete inimeste peredesse.  Rohkem infot saab selle kohta filmidest „ Austraalia“ ning „ Rabbit Fence“.  Seal aga koheldi tihti neid nagu orje ning enamikes laagrites esines massilist seksuaalset ärakasutamist. Seetõttu esineb ka preagustes perekondades väga palju vägivalda. Paljud pole siiamaani mõistnud, miks taolised asjad pidid juhtuma ning elavad oma kaotatud lapsepõlve oma laste peal välja. Samas on perekondi, kes kardavad oma lapsele  haiget teha nii palju, et ei oskagi vanemaarmastust välja näidata. Puudub teadmine, kus kohast jookseb piir.  Täiskasvanud elasid aga velge mehe poolt loodud reservaatides. 1980 datel kuulutas uus valitsus välja, et aborigeenid on selle maa põlisrahvas ning kõige heastamiseks andis neile majad, autod. Sellega kaasnes aga olukord, kus inimesed, keda ennem koheldi kui lapsi ja hoiti ühes piirkonnas kinni, hakkasid elama valge inimese elu olles teadmatuses kuidas maksta arveid, kuidas teha süüa.  Inimesele keda ei õpetatud anti suured kohustused. Enamik vanu traditsioone on hävinud, ning uusi pole jõutud luua. Siiamaani ei suuda enamik neist ennast identifitseerida ega leida oma kohta päikese all. Tülid on ka aborigeenirahvuse sisemiselt- mustad vihkavad poolvalgeid, sest arvavad, et nad pole päris aborigeenid  ning poolvalged vihkavad musti, sest arvavad, et nad on rumalad. Kõige tipuks on veel valge mees, kes ei saa eriti äbi kummagagi ning peab neid muidusööjateks. Kui mõni aafrika neeger satub linnapeale (viimasel ajal immigreerub neid üha rohkem), siis aborigeenid kutsuvad neid tunnustavalt õdedeks ja vendadeks. Seevastu  kui mõne valge inimese pilk eksib nende peale on neil kombeks nähvata, et mida too vahib. Antud jutt ei ole puhas kuld. Alati leidub erandeid, on valgeid kes üritavad pärismaalaste elu parandada ning on väga tublisid ja korralikke aborigeene, kuid enamjaolt maapiirkondades on valdavad faktid enamuses.  U 75% aborigeeni noortest on mingil eluetapil vanglas- neil ei ole selle vastu eriti midagi, sest 3 x päevas saab süüa, kohustuslik haridus ja autoload ning heal juhul ka rahateenimise võimalus. Seevastu kui kodus ei tea kunagi millal süüa saab ja mis päev toob. Lisaks sellele on neil kehva tervise tõttu eluea pikkus 40 aastat. Tihti põevad nad diabeeti, erinevaid maksahaigusi ja on väga tundlikud  valge inimese poolt sisse toodud haigustele. Kuna neil tänapäeval puudub oskus süüa teha ja oskus retsepti lugedagi, siis toituvad nad peamiselt rämpstoidust. Neile antavates ilusates sotsiaalmajades ei oska nad sageli muud organiseeritud sisekujundust luua kui lõke keset tuba  ja laealla riputatud veristatud känguru (viimane tekib enamasti kuu lõpus, kui rahad on maha joodud). Aborigeenid näivad küll hetkel ilma tulevikuta väljasurevrahvas olevat.

Rääkides vastukaaluks ka valge ausi elust, siis see on sageli rõõmsalt pangalaenudesse uppunud nagu enamusel ameeriklastel.

Kris ja Alvar

                                                                         aborigeeni kunst

Häid pühi

Niisis Jõulud. Seda öeldes kisub nina pisut krimpsu ja ilmselt juba aimate miks. Tulime just suure saju käest, kus märjad viinamarjalehed soojas vihmas meenutasid kasepuid. Nüüd elame ookeaniääres ja täidame oma päevi snorgeldamise ja tuttavatega päiksepaistelises rannas ringikolades, vaadates millseid elukaid on kalurid kaldale vedanud.
Jõule on ausidel harilikult kobeks tähistada grillpeona näiteks rannas, kuhu on paigaldatud gaasikütel kõigile kasutamiseks avalikud grillalused.
Mina ütleks selle kohata pigem jaanipäev, kuid ilm on ka selleks liiga ilus.

Seega siis Häid Jõule!

 

Kaunistused poeakendel