Saime Geraldtonist tulema ning veedame oma jõulupühad Perthi külje all olevas väikeses sadamalinnas Fremantelis.
Viimased päevad Geraldtonis aitas meil ära sisutada kohalik poiss Chris, kes ulatas oma abistava käe nii snorgeldamises, liivadüünide vallutamises kui ka öömaja leidmises. 4 meetri sügavune vesi ei olnud küll nii selge ja kaladerohke kui riff Coral Bays kuid algajatele snorgeldajatele avaldas ka see suurt muljet. Püüdsime harpuuniga ka mõne suurema tegelase kätte saada, kuid kahjuks jäi see vaid üritamise tasemele. Omaette kogemus oli liivadüünidel sõit, millele eelnes küsimus- kas ma hakkan kartma? Oma julguse ja entusiasmiga ütlesin, et mis seal karta on, muidugi ei hakka. Kohale jõudes mõistsin miks taoline küsimus esitati. Kui me sõitsime esimesest püstloodis liivavallist alla, olin kindel et ükski auto ei suuda 85 kraadisest seinast ohutult alla sõita ning isegi Alvar haaras istmest kõvemini kinni. Siiski tuli välja, et siinne nelivedu on kõigeks suuteline ja vähese aja pärast kihutasime juba järgmisest seinast hinge kinni hoides üles. Kohalikele poistele on see samasugune lõbusõit nagu meie talvised jäärajad. 450 km reisi uude linna saime koos Vanessaga, kes töötab Geraldtoni lähedal pisikeses linnas noorsootöötajana. Tema hoole all on 2 valget ja 98 aborigeeni last. Enamikku aborigeenide ja valge inimese konflikti ajaloo kohta teadsime juba ennem, kuid selle teekonna käigul saime targemaks mineviku mõjutuste ja hõimude praeguse olukorra kohta. Nimelt nagu varem kirjutatud saavad aborigeenid valitsuselt piisavalt raha äraelamiseks, samuti saavad nad tasuta maja ning autode ostmisel kaasnevad suured soodustused. See on viinud olukorrani, kus aborigeenid ei pea töötama ning suur osa neist joob saadava raha maha. Kui esimesed lääne maadeavastajad saabusid Austraaliasse siis kokkupuuted pärismaalastega olid enamjaolt positiivsed. Aborigeenid näitasid ette oma liikumise rajad ja paigad kus saab veetagavarasid täiendada. Valge mees märkis antud kohad kaardile ja kuulutas,et avastas ohutu liikumistee. Pikapeale asurkonnad suurenesid ja hõivati üha enam aborigeenide alasid. Konflikt saabus kui pärismaalased kuulutasid oma rahulolematust. Peale seda ei koheldud aborigeene enam inimestena, nad olid loomad, keda võis lükata tõmmata nagu iganes vaja. Kuigi siinmail ei olnud kunagi pärisorjust, töötasid aborigeenid sandikopikate eest. Enne lääne tsivilisatsioni tulekut olid hõimudel omad karmid reeglid ja seaduse rikkumise korral karistati hukkamisega. Valge mehe tulek aga lükkas piirid paigast, nimelt kui aborigeen läks farmi aladele ja küttis endale toiduks lamba, ta vahistati ja mõisteti süüdi varguse eest. Samal ajal kui uusasunikud võtsid nende maad, nende toidutagavara ja hävitasid nende kultuuri. Teenijatena töötavad naised aga vägistati tihti farmerite poolt ning tagajärjeks olid poolvalged ( murjam) aborigeenid, keda isad kunagi ei tunnistanud. Üks kõige kohutavamaid perioode ajaloos on Stolen Generationi periood, kus valitsus otsutas, et selleks, et pärismaalased paremini kohastuks, et muuta nad eurooplaste sarnasteks, tuleb lapsed kodudest ära võtta ja panna nö laagritesse või siis valgete inimeste peredesse. Rohkem infot saab selle kohta filmidest „ Austraalia“ ning „ Rabbit Fence“. Seal aga koheldi tihti neid nagu orje ning enamikes laagrites esines massilist seksuaalset ärakasutamist. Seetõttu esineb ka preagustes perekondades väga palju vägivalda. Paljud pole siiamaani mõistnud, miks taolised asjad pidid juhtuma ning elavad oma kaotatud lapsepõlve oma laste peal välja. Samas on perekondi, kes kardavad oma lapsele haiget teha nii palju, et ei oskagi vanemaarmastust välja näidata. Puudub teadmine, kus kohast jookseb piir. Täiskasvanud elasid aga velge mehe poolt loodud reservaatides. 1980 datel kuulutas uus valitsus välja, et aborigeenid on selle maa põlisrahvas ning kõige heastamiseks andis neile majad, autod. Sellega kaasnes aga olukord, kus inimesed, keda ennem koheldi kui lapsi ja hoiti ühes piirkonnas kinni, hakkasid elama valge inimese elu olles teadmatuses kuidas maksta arveid, kuidas teha süüa. Inimesele keda ei õpetatud anti suured kohustused. Enamik vanu traditsioone on hävinud, ning uusi pole jõutud luua. Siiamaani ei suuda enamik neist ennast identifitseerida ega leida oma kohta päikese all. Tülid on ka aborigeenirahvuse sisemiselt- mustad vihkavad poolvalgeid, sest arvavad, et nad pole päris aborigeenid ning poolvalged vihkavad musti, sest arvavad, et nad on rumalad. Kõige tipuks on veel valge mees, kes ei saa eriti äbi kummagagi ning peab neid muidusööjateks. Kui mõni aafrika neeger satub linnapeale (viimasel ajal immigreerub neid üha rohkem), siis aborigeenid kutsuvad neid tunnustavalt õdedeks ja vendadeks. Seevastu kui mõne valge inimese pilk eksib nende peale on neil kombeks nähvata, et mida too vahib. Antud jutt ei ole puhas kuld. Alati leidub erandeid, on valgeid kes üritavad pärismaalaste elu parandada ning on väga tublisid ja korralikke aborigeene, kuid enamjaolt maapiirkondades on valdavad faktid enamuses. U 75% aborigeeni noortest on mingil eluetapil vanglas- neil ei ole selle vastu eriti midagi, sest 3 x päevas saab süüa, kohustuslik haridus ja autoload ning heal juhul ka rahateenimise võimalus. Seevastu kui kodus ei tea kunagi millal süüa saab ja mis päev toob. Lisaks sellele on neil kehva tervise tõttu eluea pikkus 40 aastat. Tihti põevad nad diabeeti, erinevaid maksahaigusi ja on väga tundlikud valge inimese poolt sisse toodud haigustele. Kuna neil tänapäeval puudub oskus süüa teha ja oskus retsepti lugedagi, siis toituvad nad peamiselt rämpstoidust. Neile antavates ilusates sotsiaalmajades ei oska nad sageli muud organiseeritud sisekujundust luua kui lõke keset tuba ja laealla riputatud veristatud känguru (viimane tekib enamasti kuu lõpus, kui rahad on maha joodud). Aborigeenid näivad küll hetkel ilma tulevikuta väljasurevrahvas olevat.
Rääkides vastukaaluks ka valge ausi elust, siis see on sageli rõõmsalt pangalaenudesse uppunud nagu enamusel ameeriklastel.
Kris ja Alvar
aborigeeni kunst
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar