Bangkok

Bangkok on tore paik; üsna inimvaenulik. Ühestkülest on kohalikud kaupmehed äärmiselt tüütud, samas peab põline tailane vaatama iga päev, kuidas keskmine turist kulutab päevas tema ühe kuu elamisraha. Turism ongi siin vist ainus valdkond, kus rahad liiguvad.
Niipea kui olime saabunud, tuli meie juurde taksojuht, kes lubas 3kr eest viia meid tunnisele tuurile vaatamisväärsusi kaema. Meiepidime saame sisuliselt tasuta tuuri ning temale annab siis valitsus kütuse tseki turismi edendamise eest. Esialgu tundus mõlemale ok pakkumine. Ringreis venis aga üle kahe tunni ning selle aja sees püüti meie raha kõikvõimalikel viisidel kätte saada. Käisime vaid kahes üsna igavas templis, kuid selle eest 2 rätsepa juures ning 2 turismipunktis. Keeldusin rätsepa pakkumisest, öeldes et mul juba on 2 ülikonda. See peale hakkas mees töinama, et miks ma ei võiks osta, see on ju mulle nii odav. Lõpuks vajus oma kanga rullide alla tooli lössi ning ei ütelnud meile enam nägemistki. Seejärel käskis üks sõbralik tegelane meie taksojuhil sõita ühte heasse turismibüroose, et me saaks odavalt pileteid Kambodziasse osta. Seal taheti meilt vaid 5 x suuremat hinda kui mujalt võttes. Lõpuks tuurilt tagasi tulles ning toidu poodi minnes tuli trepil üle astuda selili maas vedelevast tüübist, kes kord näitas sõrmedega oma tühja suu poole ning teine kord imiteeris sõrmedega raha krõbistamist.
Imeilus linn ja sõbralikud inimesed!

Alvari püüdlused teilt oma mahlakate kirjeldustega eelmises sissekandes mõni kommentaar välja pigistada on luhtunud ja seega kirjutan mina mõned read, et tõestada vaevatud poisile, et inimesed on lihtsalt kadunud suvepuhkusele ja naudivad Jaanipäeva saabumist. Viiamane nädal oleme nautinud maalilisi vaatepilte ja uusi kogemusi. Phuketi saarel sai esmakordselt proovitud langevarjuga kaatri taga sõitmist, Phi Phil mere peal kajakiga olemist ning upgrade´sime oma snorgeldamiskogemuse sukeldumise baasteadmisteks. Kui Phuket pakkus põnevat ja enneolematut ööelu siis Phi Phi saare liivakellataoline kuju tekitas selle ideaalseks paigaks kunagi mereröövlitele varjumiseks. Saart varjavad mõlemast otsast suured püstloodis ülesjooksvad kaljud ning ainuke koht randumiseks on läbi madala laguuni, millesse mõõna ajal jääb vaid paarkümmend sentimeetrit vett. Nimetatud sadamakohast on paradiisi laius u 400m, enne kui kohtame jällegi helesinist vett. Terve saare elu on ära paigutatud arvestades, et pikkuselt ulatub elatav pind max 1 km-ni. Phi Phi ülejäänud osad on jalakäijale läbimatud ning tagumistesse salarandadesse pääseb vaid paadi olemasolul. Erinevalt mandriosadest ei kohta siin agressiivset kauplemist ja turist võib jalutada mööda kitsaid poode täis pisitänavaid ilma segamata. Saarel on 1 kool, 1 kirik, püsielanikke u 5000 ja 20 sukeldumisklubi. Neist enamikke omab mõni välismaalane, kes kunagi sattus Phi Phile puhkama ning otsustas enam mitte lahkuda. Sukeldumisteenustel seal on fikseeritud hind ja seega ürtavad nad omavahel konkureerida eri keelteoskusega- paikseks oldi jäänud nii Soomest, Rootsist, Usast, Prantsusmaalt ning veel paljugi eri kohtadest. Ühtegi Eesti võsukest aga ei kohanud. Seega otsustasime, et Soome keelt me väga hästi ei puhu ning võtsime endale järgmiseks päevaks inglise keelse sukeldumise. Instruktoriks New Orleans´ist pärit Cliff, kes nagu paljud 35-40 aastased mehed, keda siin reisil kohanud oleme, ei soovi kunagi lapsi ega peret. Suurepärane õpetaja tegi meile selgeks kuidas maskist vett välja saada, kõrvu stabiilsena hoida, kadunud hapnikku vee all leida ning seiklus võis alata. Vesi ei olnud niivõrd puhas nagu Lääne-Austraalias ja pidime mõlemad Alvariga tunnistama lõpus, et ootasime midagi veidike enamat. Mitte, et sukeldamiskoht oleks paha olnud- nägime haisid, suuri kilpkonni, rohkelt kalu, meripurasid ning kõikvõimalikke koralle; lihtsalt esimene kokkupuude oli olnud niivõrd fantastiline ja Nigaloo korallriff on üks paremini säilinud riffe, temale vastast leida on raske. Siiski oli kogemus tore ja jällegi sai ühe asja oma to do listist maha tõmmata.

Õhtuti on parim võtta tänavalt 50 krooniga nö ämbrialkohol, mida Alvar juba mainis- komplektis u 300 ml kohalikku 40% rummi, väike koka, pisike pudel energiajooki, ämber, jää ja kõrred. Psikesse liivaämbrisse segad maitsva kokteili kokku ja suudnud randa, et nautida õhtust tuleshowd. Seal paiknevad järjestikku 6 avatud ranna ööklubi, milles igaühes toimub samasugune tuleshow (vahel tundub et nad on oma hindade ja programmide ühtlustamisega liiale läinud). Niisiis tuleb valida endale sobivat muusikat esitav või sobiva interjööriga peopaik ning vaikselt jooki libistades õhtut nautima jääda. Kui inimeste sagimsest üle viskab võib eemalduda ja juba paarikümne meetri pärast nautida pehmes lamamistoolis ainult lainete kohisemist. Igaüks leiab endale midagi meeldivat.

Eile pakkisime jälle kotid kokku ja sõitsime praamiga Krabisse. Kella hilisuse tõttu lasime end kohalikku hotelli viia ning läksime linna peale uue asupaigaga tutvuma, et järgmine päev juba edasi liikuda 20 minuti kaugusel olevasse Ao Nangi linna. Hoiatati, et Krabi linnas endas ei ole midagi eriti vaadata ning seega hoidsime lootused madalal. Võtsime endale paadimehe, kes tegi meile tunniajase privaattuuri mööda jõge – mõõna tõttu näitasid jõge ümbritsevad mangroovimetsad end oma uhkeimast küljest ning kohalikud ahvid tahtsid paati ronida, et omaetigi üks pisike banaan uudishimulike turistide käest saada. Meie tee viis meid igivanasse koopasse, millest on leitud Aasia vanim 43 000 aastat vana inimkolju. Kellaaeg hakkas lähenema videvikutunnile ning erapaadijuhi abil olime ainukesed inimhinged koopasügavuses. Õnneks lisas meile seltskonda suur flying fox´i ( puuviljanahkhiired) kari, kes leidis pimeduse endale sobivaks kodukohaks. Jõeäärsed elumajad olid kõik ehitatud sammastele, et kaasa liikuda tõusude ja mõõnadega. Hommikul said paati lihtsalt rõdule astudes ja õhtul pidid redelist ronima allapoole 2 meetrit enne kui veega kokku põrkasid. Paljude elanike hütid meenutavad pigem puukuuri kui elamut, samas leidub ka päris korralikke maju. Nii või teisiti läbib neid üks ühine joon- neis kõigis on telekas. Olgu maja kui väike tahes, telekas on au sees. Õhtusöögi veetsime kohalikus restoranis tellides merikarpe ning grillitud kala koos riisiga. Siinsetes kodudes puudub köök ning seega käivad pea kõik väljas söömas. Esiteks on toit odavam kui poes ja teiseks pole vaja elektrit raisata külmiku ning pliidi peale. Ja muidugi, mis meile oluline- hoiab aega kokku. Tuuri ajal käisime ka kalakülas, kus kasvatati erinevaid molluskeid, kilkonni ning kerakalu. Demonstreerimaks meile võeti kerakala tiigist välja ja kergelt patsutati , seepeale kala vihastas ja tõmbas end õhku täis. Eeldan, et teate milline näeb välja punnis kerakala. Kes ei tea- minge vaadake Tartu Zooloogiamuuseumis teise ruumi lõpus peaks olema iidvana eksemplar.

Täna hommikul saabusime Ao Nangi randa kindal veendumisega võtta mõni päevane tuur. Selgus aga, et kõik päevased tuurid lahkusid juba poole 9 ajal hommikul, olime jäänud vaid pool tundi hiljaks, aga sõitva rongi peale enam ei hüppa. Poole päevased ringkäigud sama raha eest meile huvi ei pakkunud ja peale veidikest mõtlemist ja toitumist olime putkast lunastanud endale terveks päevaks 80 krooni eest rolleri. Panime sama raha eest veel kütust sisse ja otsutasime ise samadesse kohtadesse sõita, kuhu tuurid originaalselt suunduvad. Muide õhtuti peale 22.00 kui tanklad on suletud saab kütust osta ööturult. Bensiin on villituna alkoholi pudelitesse, just nagu vanaema keldris marjajook. Kohalik liikluskultuur paneb eurooplase kahe käega peast kinnihoidma ja Eesti politsei saaks igale sõidukile trahvikviitungi väljastada. On soovitatav, et korraga oleks 2-el sõidureal 2 sõidukit, aga kui mahub rohkem siis milleks ruumi raisata. Kui punane tuli on juba kaua põlenud siis ei ole enam mõistlik ristmikule sõita- aga see oleneb juba ristmiku suurusest ja liikluse tihedusest. Ja see mitu inimest on korraga sõiduki peal, ei oma mitte mingit tähtsust. Keskmiselt leidab ühelt rollerilt 3 inimest, aga tüdrukuid mahub ka 4. Kui kiiver leidub, siis seda ainult juhil. Väikestel lastel ei pea olema mingit turvaarsutust, sest nemad seisavad ju püsti sõitva ema ja armatuuri vahel. Kui kahe auto vahe on liiga väike, et sealt läbi pugeda, siis sealt saab kindlasti läbi pugeda. Nii, et kui mina oma parimates visioonides näen end kunagi lapsi kooli viivat linnamaasturiga, siis siin toimib sama hästi roller. Ja ülalpidamiskulud on väikemad! Huvitav fenomen on ka autodega – nimelt leidub siinmail dziipe palju rohkem kui sedaane, sest mahutavus on suurem. Sisse mahub 4 inimest istuma ja kasti veel 5 persooni. Nüüd aga tagasi meie kogemuse juurde. Siinsete masinatel ei ole kiirusepiirajat, seega võib vabalt sõita rolleriga 80 km tunnis. Käisime rahvusparkides koskede juures ning Tiger cave templis. Tegemist on buddistide templiga kõrgel mäeotsas- kokku 1237 astet. Esimesete astmete vahed olid 5 cm ja jõudsime juba naljatledes mõelda, et see saab lihtne olema, kui nurga taga ilmus välja pea püstloodis 40 cm astmete vahedega trepp tippu. A long way to go :S Tippu jõudes jalad värisesid ja treenimata keha heitis ette viimasel ajal sisse söödud banaanipannkooke Nutellaga. Vaade oli aga super. Ümbritsevad mäed haarasid taamalseisva madala lahe oma embusesse ja kuldne Buddha kuju kõrgus kilomeetrite kaugusele. Kerge uduvine segas küll vaadet kaugusesse aga see eest lisas veel kamalatäie müstilisust sellesse patta. Teekond trepist alla möödus juba lõbusamalt ning jäi rohkem aega silmitseda müravaid pärdikuid. Seejärel võtsime juba suuna kuumaveeallikate juurde. Päris kuumaveekoskedeni ei jõudnuki, märkamatult oli kell liikunud õhtusse ja pidime hakkama mõtlema hostelisse naasmise peale, aga jõudsime ühte pereärisse- nimelt oli kohalik härra juhtinud torude abil allikavee lähemale ning küsis nüüd isikliku spaa kasutamise eest väikest tasu. Ehitatud olid erinevad basseinid, milles vesi pidevalt ringles. Päeva lõpuks oli hea kasta keha kuuma vette ning niisama ligunedes omi mõtteid mõlgutada. Tagasiteel jäime pimeduses 3 korda paduvihma kätte, eksisime paar korda ära, küsisim ekohalikelt nõu ning lõpuks jõudisme ka ilusti vajalikku paika kohale. Nüüd aga kotid jälle kokku ja homme juba lend patupessa Bangkokki!

Maapealne paradiis on Phi Phi saar!

Jõudes üleile õhtul Taisse Bucketi saarele, oli mul hea meel, et meil oli juba varasem Aasias viibimise kogemus, sest muidu oleks see kui selgest taevast üliagarate müügimeestega ning lõbutüdrukutega laksti vastu pead saamine. Aga ma õppisin isegi seda lõputut tähelepanu nautima ning ei pahandanud enam, et pidevalt tuli kellegi pakkumistele resoluutseid ei vastuseid anda.Hakkasin seda kultuuri esmakordselt hindama, sellisena nagu ta on. Ka turul kauplema õppisin. Selgus, et on täiesti normaale saada ese kätte üle poole odavamalt kui müüa algselt küsis. Käisime linnapeal konstantne imestuse muie näos, pidades üha jälle tunnistama, et sellist patuurgast oleme healjuhul vaid raamatuest ja filmidest kuulnud. Meenus raamat voonakeste vaikimine, kus naisuurija läbib koridori mis piirneb kõige haigemate vangidega USAs. Käed sirutuvad mõlemalt poolt tema suunas, püüdes teda haarata, ühel kinnipeetaval õnnestub koguni täpis ejakulatsioon naise suunas. Meie puhul oli siis tegemist prostituutidega ning kostümeeritud transvestiitidega gay tänavatel.Pubides lõbustasid kohalikud naised noormehi õhupallide lõhkumisega. Pulga otsas asetsev õhupall ulatati meesterahvastele hoidmiseks, mis järel laval esinev neiu asus neid puhkpüssist välja lastud nooltega tulistama. Olgu öeldud, et puhkpüss ulatus välja vulvast ning möödalaske minu silm ei fikseerinud. Eelpool mainitud organiga võis veel pasunat puhuda, pinksi palle wisky klaasi sülitada ning palju muud ebaotstarbepärast teha. Just nagu see vene anekdoot, kus toimb parima naise alakeha valimine ning võitis see kes antoonoka nahka pani.Pubis avanenud vaatepilt oli sama palju erootiline, kui jälgida loomaaias sugu tegevaid pärdikuid.
Eks kõigil omad lõbud ning igal oinal oma mihklipäev.Samas ei saa jätte kuidagi vähem mainimata imeilusaid saarestikke, kuhu tegime paadireisi.Nende ilu edasitoomise jätan fotode kanda.
Hetkel paikneme juba Bucketi ning mandri Tai vahel asetseval Phi Phi saarel. See on saar, millist ma ei ole veel seni osanud ette kujutada ning ma pole kunagi varem tundnud, et olen suutnud muretult elu nautida nii nagu siin. Kristiin on olnud mulle selles vallas suureks teejuhiks, õpetades nautima protsessi, mitte vaid saavutust.Samuti pani Kristiin kokku meie Aasia reisikava, mille üle on mul siiani vaid väga hea meel olnud.
Phi Phi on Taile kuuluv saar, kus on olemas kõik aasia kultuurile omane ja välja lõigatud osad, mis eurooplasele ei pruugiks meeldida. Kõikjal on fikseeritud hinnad ning kuigi kõik väiksed ettevõted pakuvad täpselt ühesugust toodet, ei toimu mingit agressiivset müügitööd.Kõik on ehe ning kohalikud elavad selles idüllis koos turistidega. Mitte nagu paljudes paradiisi saartel, kus põliselanik jääb mehitatult valvatud kõrge plangu taha, teispoole resorti.Pole tunnet, et sinu raha eest on loodud sulle illusioone keskkond ning tegelikult oled sa lüpsilehm kellegi suurettevõtele. On vaid lummavad liivarannad kaljude vahel, kunstipoed; kalastus, sukeldumis, snorgeldamise ja paljud teised tuurid. Öösel toimuvad lõkke ümber rannapeod. Igal nurgal saab osta erinevaid smuutisid ning kokteile. Alkoholi müüakse koplektina: ämber, pudel, koka, energiajook. Ämbrisse saab siis joogi koos jääga kokku segada ja kõrtega juua. Kõik kohad täis masaaži salonge, kus tund aega omal soovil valitud masaaži maksab umbes 60kr. Igasugused kosmeetika teenused naistele samuti äärmiselt odavad. Senioriitad on kuumad ning ei mingeid potaksit täis ebaloomulike seltskonnadaame.Raha kaotab siin kallima elatustasemega riigist tulnud turistile tähenduse. Vähemalt esimestel päevadel.Hetkel on hinnad maas ka madala turisti hooaja tõttu (põhjapoolusel on suvi).Kõik on äärmiselt odav ning elustiili mida siin viljeletakse on raske vaid sõnadesse panna. See on koht mis lummab ning paneb unustama kogu ülejäänud maailma.Meile on see justkui mesinädalate teesklemine.

21. sajand Melbourne sulatuskatlas

Sydney meenutab enam Tallinnat. Melbourn on aga kui poheemlik ülikoolilinn Tartu, aga paganama multikultuursem. Riietumis stiilist ma parem ei räägigi. Üllatada ei suuda siin inimesi millekagi, sama keeruline on ka välimuselt eristuda, sest juba niigi palju eriilmelisi moenäiteid sagib tänavail ringi. Vb mõni stiil on esindatud sagedamini kui teised aga ´´mainstreemist ´´eriti rääkida ei saa. Melbourne äritänavatel on küll pintsaklipslaste paraadi rohkem aga ka seal istuvad mõned inglise ülikondades härrasmehed üliõpilaslikult mõne tühja Victoria turu laua peal, õgivad oma lõunat ning ajavad teiste linnakodanikega juttu.

Einestades metropoli metroo keskjaamas istub minu ning Kristiini ümber paarkümmend aasialast elavalt suheldes ning oma puutetudlike nutitelefonidest midagi otsides. Aasia turistid ei liigu kunagi üksi, sest lääne maailm ei mahuks ühe pilusilma pähe ära. Mitmekesi ikka julgem, sest üks oskab keelt, teine teab linna ning kolmandal on auto.

Meie vastaslauas einestab aborigeeni naine koos oma kahe lapsega. Hindust müügimees astub laua juurde ning küsib, kas me ei sooviks toetada ühes Aafrika külas tegutsevat jalgpalli meeskonda ning muidu väga toredaid ning andekaid mustanahalisi inimesi, aga paraku väga vaeseid. Tänan teda lahke pakumise eest, kuid keeldun viisakalt ning vaatan kuidas saksa noored rändurid ruutmeetri suuruselt puutetundlikult ekraanilt ühistranspordi graafikut närviliselt piidlevad. Õnnist söömishetke segab aga ka liibanonlasest mehaaniku kõne, kes teatab, et tal ei õnnestunud auto ülevaatust tänaseks teha, ning ta ka ei oska arvata, kui palju see teenus mulle lõpuks maksma võiks minna. Oo see kaunis kohusetruu lõunamaa töökultuur!

Tundub, et kõiksugu inimesed on siin teretulnud ning halvasti ei pea ennast keegi tundma. Isegi mina pole ennast pahasti tundnud oma viigipüksi ja potase kombinatsiooni pärast.

Ajakiru lehitsedes aga tundub, et eduka inimese etalon siiski kusagil elab. Ammu pole ülemkihi iseloomustavaks kujundpildiks sigarit pahviv kapitalistlik paks siga. Sellist kuvandit nägin viimati Pätsu aegsetelt karikatuuridelt.  Inimesed kes omavad ressurssi ei näita seda enam välja priske ja laialivalguva kehaga ning valge nahaga. Kuuldavasti pidi selline jõukuse sümbol veel vaid Aafrikas aus olema. Üks Austraaliasse immigreerunud mustanahaline tegi oma puhkuselt naasnud naiskoleegile meeldiva komplimendi, mainides et daam on kosunud. Mis sa aga vaene mees teed, kui lääne ühiskond ei jaga iidseid kombeid ning komplimendist õhetama pidav naine hoopis nuttes teise ruumi kaob.

Ajakirjadest kumavad nüüd vastu atleetlikult perfektse  kehaehitusega triiksärkides noored mehed koos oma blondide ning peene pihaliste daamidega. Elatusviisiks ettevõtlus, hobideks jõusaal, golf või mõni muu kehaliselt aktiivsem tegevus. Golf on staatuse sümbol Eestis isegi palju enam kui Austraalias või mõnes muus soojas paigas. Lihtsalt kilmaatilistest tingismustest ning populatsiooni väiksusest tulenevatel tingimustel on kodumaa mänguväljakud avatud vaid healjuhul 6 kuud aastast, mis tõttu on see kallis lõbu. Kui Eestis ei lasta enamasti ilma koolituseta inimest rajalegi ning ka siis läks mängukord vanasti üle 500kr maksma, siis ausis võib väljakul kõrvuti olla nii rikkur koos oma eraõpetajaga kui mees, kes on eluaeg golfikepi nagu haamrit käes hoidnud. Seega pole vaid golfi mängimine siin suurem jõukuse näitaja kui tervise kepikõnd.

Edukuse näitajaks on aga saanud hoolitsetud ja sportlik keha, mis näitab, et inimesel on töökõrvalt jäänud aega ja võimalusi, et ennast füüsiliselt liigutada. Samuti saavad rikkamad inimesed tervislikumat toitu lubada. Madalalt hinnatud positsoonid ei nõua enam kehaliselt suurt aktiivsust nt purgerimüüa. Odav ning lihtsalt tarbitav kiirtoit on loonud paksust inmesest hoopis kehvema kuvandi kui õndsal bushmani ajastul.

Olgu selle edukusega või kaasajooksiklusega kuidas on, kuid õnnelikud on inimesed, kes saavad olla sellised nagu nad südames soovivad.

Sydney to Melbourne

Hoiatus: igav ning Alvari hingeellu kalduv sissekanne

Oleme üle nelja kuu jälle tagasi Melbournes, eesmärgiga müüa auto ning istuda lennukisse ja lehvitada Austraaliale (vähemalt selleks korraks). Vaadates fotosid möödunud seiklustest elanevad mälupildid juba vahepeal  arhiivi ladestatud infoga. Pilte silmitsedes, meenuvad ka nende tegemise ajal vallanud mõtted ning üllataval kombel ilmnevad märgatavad isiksuse muutused selle 9 reisikuu vältel. Isegi nöoilme on teistsugune. Enda puhul olen märganud , et mu portree meenutab üha enam seda posissi, kes käis Pärnus põhikoolis ning polnud veel sõudmisega kokku puutunud. Kandiline näokuju on muutunud jälle ovaalsemaks  ja lapselikumaks. Hetke nõudmised elustandardile on kahanenud, tulevikuootused pigem kasvanud. Kui alles poolteist aastat tagasi ajasin Tartu linnas mööda poode õiget ordopeedilidt patja taga, et kael ei jääks magades kangeks, siis nüüd olen maganud kümnete erineva peaalusega, sealhulgas sageli ka kokkurullitud teksapükstega ja kampsuniga. Padja omaduste üle arutada pole enam pähegi tulnud.

Eestis matkates oli alati hea teada, et varsti jõuab oma harjumuspärasesse kodusse, kus kõik on käepäraselt olemas. Siin aga sõidame päevade viisi autoga ning igas asulas vaid ootamas tundmatu ulualne koos inimestega, keda pole varem kohanud ja arvatavasti see ka ainsamaks korraks jääb. Kasutame odavamaid lahendusi sh kodumajutust. Käies majast majja kohtab inimeste erinevaid lähenemisi oma tarekesse. Mõni paneb kogu oma vaba aja koduhooldusse, teine satub vaid sinna magama.Mõnele meeldib lugematu arv nipsesemeid ning asjandusi, mis peaks tekitama kodusemat tunnet, mõni teine aga armastab minimalismi ning selgeid pindasid. Meie nõudmised piirduvad voodi ning vannitoaga, kõik muu on juba plussiks.

Ruum kui meid ümbritsev materjaalne keskkond omab küll inimesele suurt mõju, kuid veel enm annavad tooni seal sees tegutsevad isikud. Sydneys kui Austraalia suurimast turismi tõmbenumbrist jääb mulle vähe meenuma purjekalaatset kontsertmajast või üle km pikust Harbouri sillast. Aeg kulus rohkem oma kaugete sugulastega tutvumiseks ning mälestused on seda huvitavamad. Esiteks sadasime sisse 36 a Ryani poole. Ryan on olnud 15 aastasest saati kulturist ning teenib elatist isa algatatud hoonetele disainnurkade meisterdamis firma juhtimisega. Oma maitsekalt sisustatud rohelise äärelinna majja jõuab ta iga päev vaid loetud tundideks, et valmistada järgmiseks päevaks karpide sisse uus kogus tervisliku toitu,et siis minna ennem päikesetõusu uuele päevaringile. Austraalia unistuses  ehk tagaaias paiknevas basseinis ning grillinurgas, lõõgastuvad hulga sagedamini tuvid kui maja peremees ise. Oma parimal päeval pälvis Ryan koguni mr Olympia tiitli harrastajate klassis. Muidu on tegemist mehega, kes võib pidada väikse loengu Austraalia ohtlikest loomadest, arutleda muudel intelligentsetel teemadel, kuid peale väsitavat tööpäeva ei tea midagi paremat kui sohvas komöödiasarju ning multikaid korraks vaadata. Ainukese vaba päeva nädalas veedab Ryan kirgliku surfajana rannal. Ryan lubas meile Eestis vb külla tulla, kui ta paari aasta pärast enam nii tõsiselt sporti ei viljele.

Kolm 6de on sinima''gede vaatamisva''a''rsemaid kivimoodustisi

Teisena kohtusime 23 aastase Alistariga. Noormehel oli küll hetkel käsil kiire periood, sest keemia bakalaureuse kraad vajas peagi kaitsmist. Vaatamata sellele leidis ta meile mõlemal päeval aega, et oma kodulinna tutvustada. Alistariga leidsime olevat palju sarnasusi, sest vastavalt ealisele iseärasusele on meil kõigil kolmel käsil oma koha leidmine maailmas. Alistar alustas ülikoolis käimist majandus teaduskonnas, kuid tundes südamehäält hoopis keemia erialal, tegi suunamuutuse.  See pani ka ennast mõtlema, et peaks oma lapsepõlve unistust rohelise bioloogina veel korra proovima teostada mõnes Austraalia ülikoolis. Algatuseks vahetusüliõpilasena ning edasi juba paistaks, kas hea õnn naeratab või mitte. Alistar lubas meid Eestis külastada veebruaris, kui ta peaks just saabuma 3 kuuliselt Lõuna – Ameerika reisilt.

Peale minu sugulaste kohtusime veel mitmete hiljuti maakera kuklapoolele elama asunud eestlastega. Vahel oli lausa arusaamatu kuulda, kuidas Eestis edukad ning headel kohtadel istunud inimesed olid tulnud siia tegema sisuliselt mida juhtus. Samas oli ka neid, kes tegid tugeva arengu oma valitud erialal. Näiteks ühe tüdruku reisiaasta ei möödunud mitte farmides puuvilju korjates, vaid hoopis erinevates orkestrites tsellot mängides. Rõõm kordaläinud aastast oli tal suur. Ei kurda ka meie. Õpitud on palju: autoga sõitma nagu vana mees, julgelt pursima inglise keelt, õpitud paremini tundma iseennast ning saadud julgust astuda välja igapäeva mugavustsoonist ja suhelda kõiksugu inimtüüpidega üle terve maailma.

Sarnaselt Ryanile on ka Alistar kirglik surfaja

         Igalyhel on oma viis argimurede unustamiseks ning muinasmaale peitu pugemiseks. Paljud ausid     eelistavad terveks paevaks lainetesse varjuda.

Gold Coast - Surfers Paradise

Pealkirja võiks ka tõlkida kui ihaldusväärsed rannad ning maailma kõrgemad eluhooned. Gold Coast ise on 80km pikkune rannikuriba, mida ääristavad maisma poolt vahel tihedamalt ning teisalt hõredamalt pilvelõhkujad. Meie praeguses elupaigas siis tihedamalt. 2 magaistoaga korteri nädala üürihind jääb neis majades 450-600 dollari kanti. Vaid üheks nädalaks üürides kujuneb see 1000 taala ringi. Meie eelistasime ookeanivaate asemel head seltskonda ning elame hoopis ühe Eesti perekonnale kuuluvas majas. (vb tekkis see eelistus ka väikse hinnavahe tõttu) Aga ka siia on kajakate kisa ning rannakohin vaiksetel tundidel kuulda.
Maja on suur, ning peale meie elab siin igapäevaselt ka teisi Eesti seljakotirändureid. Perekond ise peab kinnisvara haldamise ettevõtet ning kolis siia 2006 aasta kanti.
Liigse mugavuse ning koduse atmosfääri tõttu oleme ennast nende elupaikka juba 2 päeva kauemaks unustanud, kui algselt plaanitud. Meie õhtud on sisustatud üheskoos lauamänge mängides ning täna ärasõidu hommikul pidasime ka vajalikuks minna golfi rajale.
Vast üheks meeldejäävamaks päevaseikluseks kujunes lõbustuspark nimega Meremaailm. Kuna me pidasime 80 dollarist piletit sissepääsuks liialt kalliks, siis võtsime vastu turismifirma pakkumise, kes oli nõus selle pileti vaid 20 dollariga andma, kui me vaid nende toote presentatsiooni vaevume kuulama. Algul tundus kõik väga lihtne, aga siis selguses, et jutule pääsemiseks peab olema vähemalt Austraalia resident ning 55 000 taalase aasta palgaga. Siis juhtuski nõnda, et Alvar avastas ennast väikse kolimisfirma omanikuna ning Kristiin Griffiti ülikooli labori töötajana, üle pooleteist tunni ristküsitluses vastuseid andmas. Ega see võõrasse rolli sisse elamine nii kerge polegi, kui pole lavaka taustaga. Kui Alvar arvas, et kulutab aastas turismireisidele 5000taala ringis, siis tema elukaaslane Kristiin jäi selles osas palju julgemaks; nii umbes 10000 taala.
Igatahes saime oma piletid lõpuks kätte ning oma alkirja ei andnud, et osta omale 26 000 dollari eest järelmaksuga eluaegset reisibaketti.
Kui muidu oli Meremaailm täis värvilist nänni ja lasteahvatlusi nagu nad kõik Austraalia ning USA riigis, siis loomad olid tõesti hästi välja koolitatud. Delfiinid kandsid oma talitajat 45km/h oma seljas, tõstsid ta oma ninadega õhku ning viskasid 8 m kõrgusele basseinis. Delfiinid viskasid ka ise hulga saltosid ning harrastasid paaris, kolme, nelja ja viie kaupa kujund võimlemist ning vettehüppeid saltode ja topelttuluppidega.
Toredad California merilõvid astusid ülesse koos paari inimesega näitemängus `` paljastame kurja liigkala püüdja``. Merilõvid hüppasid alla teise korruse akendest basseini, plaksutasid, näppasid nii kala kui rahakotte, sõitsid mootorpaadiga ning tegid ka teistsuguseid komejante.
Seevastu Merepargi kõige suurem loom ei olnud veel lavalaudadele paigutatud. Jääkaru mõnnas oma suures basseinis ning proovis talle mängimiseks pandud ujukit kas vee alla suruda või katki närida. Kuna see kumbi tegevus teda sihile ei viinud, siis hõljus karu oma rasvase kere kerguse toimel igatpidi basseinis ringi kümmned inimsilmapaarid tema tegevust läbi klaasist basseini jälgimas.