Tänane päev sai veedetud klassikalise jõuka Singapuri ameeriklase stiilis. Enne keskpäeva jõudsime Ameerika klubisse. See on vähemalt viite korrust hõlmav hoone arvukate restoranidega, poodide, raamatukogude, lastenurgaga, tööruumidega, jõusaalide ja lõpuks siseõuega, kuhu mahuvad basseinid, päevitusalad ning veelkord restoranid. Sisse saab vaid klubikaardiga ning juba sees olles võib kõige eest tasuda, kui ütled vaid oma liikmekaardi numbri. Kuu lõpus tuleb koju arve ja harilikult mitte väike. Klubisse pidi liikmeid kuuluma 3000 ringis. Ameeriklased juba oskavad ja eks neil ole massi taga. Maja oli täis igas vanuses ja soost rahvast, kellest enamik oli tulnud vabat päeva veetma rikkaliku lõuna, päevitustooli ja sõprade seltsis. Peab tunnistama, et Alvaril hakkas üsna ruttu igav horisontaalses asendis olesklemisest ning ta kadus 3h raamatukokku internetti.
Kui sul on piisavalt raha; on Singapur väga lihtne linn. Kuritegevus on väga madal.Taksojuhid ei püüa turiste üle lasta. Ameeriklased lasevad oma algklassi lastel omapead tänavatel kõndida ja kooli minna. Ameerikas aga küsitakse omapäi tänaval kõndivalt 10 a lapselt, kas ta on eksinud.
Teisest küljest tundub Singapur noorele inimesele igava ja väiksena. Vähemalt minus ei kutsu 5 kraadised teemanid ning trendiriided luksuspoodide vitriinidel suuremat vaimustust esile. Pigem on huvitav rääkida siinsete inimestega, kes kuuluvad enamasti tuntud perekondadesse ja on elus palju reisinud ja teinud.
Õhtu kulges meil Kristiiniga jällegi Singapuri loomaaias ja seekord öö safaril.
Ma mõistan miks loomaaia brošüüridel on kirjas, et tegemist on maailma parima vihmametsa loomastikku tutvustava kohaga. Et sellised vaated võiks avaneda looduses on vaja tohutut kogemuste pagasit ning aega ja ka raha. Siin võib aga vajadusel maailma aasta loodusfoto võistluse peaauhinna pildi teha tunni ajaga ning veel paariks järgmiseks aastaks ette ka. Kahe meetri kaugusel tegeleb kalakass kalapüügiga, tiigrid limpsivad oma käppasid, safari tramm sõidab läbi erinevate sõraliste karjade, kohe teeääres põõnab suur elukas hobuse sugulane, pirakad käsitiivalised närivad su silma all ripp asendis puuvilju ja palju veel. Kõik see toimub hoolimata käratsevatest lastemeelsetest asiaatide turismirühmadest ja vaatamata valju häälsetest suuremõõtmeliste ameeriklastest. Kõik on olemas ja veel rohkem kui oskad tahta, kuid ainus mis puudub on intiimsus loodusega. Salapära ja õnnis hetk kui õnnestub näha arglikku metslooma looduses jääb siin olemata. Loomaaia loomad ei tee inimese lärmakast kohalolust väljagi, nende jaoks on see saanud juba harjumuspäraseks keskkonnaks. Seetõttu tunnen et järgmise peatuspaiga tahaksin valida mõnda maapiirkonda, kus peale istanduste võiks ka metsa leida. Aga homme kavatsen tõsisema trenni ette võtta. Kümme aastat ülesehitatud keha pole mõtet ühe aastaga korstnasse kirjutada.

Singapuri ostukeskustes

                                                     Meie võõrustaja Katherine ja Kristiin

                                                                              Kalong