Liikluskultuur on Malaisias huvitav, kui mitte öelda närvesööv. Jalakäija liiklemisvõimalused on tema enda asi. Ülekäiguradasid just sageli eest ei leia, vahel puuduvad ka kõnniteed. Mõned valju vilega mundrimehed tegelevad küll kaootilise liikluse suunamisega, kuid turvavöö kasutamine ei näi huvitavat neid ega autosõitjaid.
Laste turvahäll või turvaiste siinmail hoopis ennenägematu asi. Tavaliselt pannakse paljulapselistes peredes üks jublakas eesistuja jalgevahele samal ajal kui ülejäänud meetrimehed tunnevad ennast mõnusalt universaali tagaosas mürades. Motorollerile ´´võib´´ samuti 4 inimest ritta panna (kaks neist lapsed).
Rasked õnnetused on seejuures igapäevane nähtus. 4 päeva tagasi hilines meie võõrustaja peretütar kojujõudmisega 6h, sest teda sõidutanud buss jäi liiklusummikusse, mille põhjustas umbes 16 hukkunuga liiklusõnnetus.
Täna sõitsime maanteel mööda katusel lebavast sõiduaotost, mis põles lausleekides.
Elu nagu lahinguväljal.