Ja läksimegi. Maandusime eile varahommikul Perthi lennujaamas, kui stjuardess teatas, et väljas on 16 C sooja pidime šoki saama. Mina oma täielikus eeslivamustuses kandsin endiselt lühikseid pükse. Siiski ei olnud asi nii hull ning juba mõne tunni pärast ületas kraadiklaas 25 pügala ning jätkas vaid ronimist. Eile päev kulus kõikide tähtsate asjade kordaajamisele- saime pangakaardi, Tax File nr, telefoni nr, puuduolevad mütsid. Suurim muutus seisnes aga meie seltskonna suurenemises. Meiega liitus Pärnu poiss Allan, kellel juba varasem Austraalia kogemus käes ning nüüd on uute seikluste jahil. Koos on homme plaan minna 900 km kaugusele Carnarvoni, kus Alvari onutütar oma kaaslasega on pikemat aega pesitsenud. Sama suur muutus oli jälle tagasitulek nö valgete inimeste maailma. Tänavad on puhtad, keegi ei ürita sind kogu aeg seebitada, meid ei vaadata enam nagu maailmaimet ning muidugi ka hinnad kallinesid automaatselt 4x. Esimesed kokkupuuted on saadud ka Austraallaste tunnuslausega- no worries, või siis- no problem. Nad kasutavad seda igas olukorras, nii söögi alla kui söögi peale. :)
Pesitseme me hetkel 48 aastase couchsurferi pool, kelle juures peatuvad ka 2 Saksa tüdrukut ning... 2 Eesti neiut. Jällegi- maailm on väike. Nemad on olnud Autraalias 6 päeva ning hetkel veel naudivad turistielu. Eestlasi on Perthis palju ning ei maksagi eriti üllatuda kui sa mõnega neist kesklinnas kokku põrkad.
Nagu aga eelpool mainitud lõpetame meie juba homme oma turistielu ning suundume tööd otsima Carnarvoni. Võin öelda, et selle raha eest mis me maksime täna bussisõiduks saime Malaisias terve riigi lääneosa läbi sõita.Vot see elukvaliteedi vahe. Kuna internetilevi kohta ei oska Carnarvonis midagi öelda, siis võib tekkida blogisse kuni 2 nädalane paus ( loodan et siiski vähem). Nimelt olenevalt piirkonnast, aussied ei armasta eriti internetti ning parema meelega nad ujuvad delfiinidega, surfavad või peesitavad niisama rannal ja mõtlevad, et elu on paganama ilus. Tervisi Eestisse!