melbourne

Melbourne võlub oma roheluse ning metropoolsusega. Oma väga täpse planeeritusega on linnapildis täielik korrapära tänavasüsteemis, hiiglaslik Victoria turg pakub palju kauplemisvõimalusi ning läbi linna kulgev Yarra jõgi loob rahuliku harmoonia. Melbourne on ainuke linn kus osad parempöörded tuleb sooritada vasaku ääre lähedalt- see on selleks, et mitte segada trammiliiklust. Kui linnaga tuttav ei ole siis ajab see väga segadusse. Juba teiepäeva hommikul varakult kutsuti Alvar Melbourne ülikooli sõudeklubi trenni ning kuigi juba peagi aasta on täis sellest kui ta tipptasemel spordi lõpetas ja üheses sõudepaadis pole ta juba aastaid istunud, sai ta vägagi hästi hakkama (ei läinud ümber). Antud klubi on siinmail üks parimaid ning hoiab enda käes 11 tiitlivõistluse medalit. Siinsete sõudjate seas on levinud tahavaatepeeglid- peenikese traadiga on nokamütsi või prillide külge kinnitatud peegel mille abil saad varakult teada kui peaksid mõnele paadile ohtlikult lähedale sattuma.

Imelikul kombel tõmbame me ligi igasugu tänavakunstnikke. Adelaides viibides märkasime peatänaval liigeldes osavat mustkunstnikku, kes koheselt meid täheldas ja valjult meiega tutvust sobitas. Mina pidavat nägema välja nagu ta kolmas naine, kuigi tal on neid siiani olnud vaid 2. Alvar saab aga alati kiita oma hea kehaehituse ja pikkuse pärast. Federal Square on peaväljak kus toimuvad erinevad peod, uue aasta vastuvõtmine ja kõigile suurtele võistlustele kaasaelamine, samuti leiab sealt eest muusikuid, kunstnikke ja eri esinejaid. Tänavakloun tõmbas Alvari rahva seast välja, pani 70 date discoparuka pähe ja lasi teha paar kiiremat tantsu. Rahvas sai naerda :D

Akvatooriumis käsime pingviine vaatamas. Väikesest basseinist hüppaisd nad nagu raketid veest välja jääpangale. Kuigi maapeal pasitavad nad aeglased ja kohmakad võivad Little penguins ja King penguins joosta lühikest vahemaad kiiremini kui sprinter. Vees võivad nad aga rännata sadu kilomeetreid ning nende voolujooneline keha liigub vees nagu turbeedo. Peale Kuala Lumpuri akvatooriumi külastamist meid rohkem kohalikus veepargis midagi ei köitnud, ainult pingviinid olid nägemata. Samal õhtul saime ka vihje, et llinnalähedasel sadamakail pesitsevad pingviinid. Astusime läbi linna ning Albert pargi, kus lootsime näha võimast F1 ringrada. Eest leidime aga vadi tavalise pargi eri sõiduteedega ja pidime tunnistama, et väljaspool hooega pole mõtet sellest paigast isegi pilti teha. Päikeseloojanguks jõudsime sadamakaile ja jäime koos paarikümne turistiga pingviine ootama. Umbes poole 10 ajal paterdasidki esimesed julged rannale ja pugesid kibekiirelt suurte kivide varju. Umbes 20 isendiga vaatemäng piirduski ning tuli jälle rajada teed kodu poole. Avastasime ka purskkaevu, mille põhjas lebas 2dollarisi nagu piraadilaeva hukkumispaigas. Tol õhtul aga otsustasime veesilma rahule jätta aga võtsime plaaniks, et backpackerid peavad ikka raha korjama kõikjalt kus saavad. Nii et üks õhtu läheme aardejahile. Neljapäeva õhtul sõitsime linnast 120 km Phillip islandile, mis pidavat olema kõige populaarsem turismiatraktsioon Austraalias, järelikult vaja üle vaadata. Tegemist on saarega, mille loodus sarnaneb saaremaaga ( va künkad, mida kodusaarel peab tikutulega taga otsima) ja kuhu on rajatud merilõvide kaitseala ning seal asub suurim Little Penguins´ide koloonia Austraalias. Igal õhtul ületavad sajad pingviinid närveldades ohtliku liivaranna ja liiguvad oma pesadesse. Ning seda vaatemängu tulevad vaatama igapäevaselt 1300 inimest. Pingviinid jõuavad kodulahte juba enne pimedat kuid alles taeva tumenedes, kui paljud röövlinnud unne on suikunud julgevad arglikud linnud veest välja ronida. Tumesinakas-mustjas kasukas kaitseb neid sügavas vees ning hele kõhualune varjab neid pinnalähedal, seega on kõige ohtlikum heleda liivaranna ületamine, mile jaoks nad grupeeruvad ja üritavad võimalikult kiiresti jõuda rohurindesse. Poole tee peal võib neil julgus otsa saada ja veelgi kiiremini tormavad nad tagasi merelainetesse. Kui aga nad jõuavad rohuni siis kaob arglikkus ning väikseima pingviiniliigi esindajad ajavad tiivad laiali ning jäävad kuivama. Mõne tunniga täituvad kõik künkad kodu, paarilist või tibu ostivate isenditega ning lahti läheb hele laul. Turistidele mõeldud platvormid on vähem kui meetri kaugusel üksteist taaskohtavatest vanematest ja tibudest ning saare põlisasukaid ei paista uudishimulikud inimesed sugusi häirivat- ju on neil suuremaid muresid. Kokkuvõttes maksime 20 dollarit kuid leidisme, et iga dollar oli seda väärt.

Juba eelmine kord mainisin Alvari sugulasi, kelle juures elame. Nüüdseks oleme nende külaslilahkust nautinud juba nädala. Tõsiselt kahju on lahkuda. Õhtud venivad alati pikaks sest söögilauataga alanud vestlus ei taha kuidagi vaibuda või siis istume teleka ees ja vaatame kõik hinge kinni hoides mõnda filmi. Eile oli reality – Bite me with Dr...- saade oli mehest, kes oli vaimustuses parasiitidest, juhulikult liikles ta Alice Springis ja seletas kõike, mis võib sind tappa. Äratundmisrõõm oli suur kui meenusid selgrootute praksis tehtud lameusside joonised. Minu jaoks meldivaim n muidugi, et Erica on suur klaverisõber ning koos temaga paar tundi klaveri taga mööduvad märkamatult. Koos käisime veel pingviinisaarel, vihmametsas, kus sõnajalad ületavad Alvari pikkuse paari meetriga, ning vibutrennis. Hea söögi peal olles, oleme mõlemad kosunud paar kilo ning jäätis Vana Tallinnaga ja par klaasi veini õhtuti aitavad sellele kõvasti kaasa. Loodame, et oleme neile õpetanud veidi uuemat Eesti sõnavara ja loodame neid tulevikus Eestis näha. Samuti loodame,et oleme nii Steni kui Saari nakatanud suurema eesti keele pisikuga. Aga vibutrennist- pere on sellele pühendanud jäägitult umbes 10 viimast aastat oma elust. Olles 10-ne ütles Sten, et tahab vibulaskmist proovida- peale esimest korda oli ka Eric sellest vaimustuses ning peagi kasvas sellest välja kogupere sport. Kahjuks ei ole Steni vibu olümpiaala- compound on küll palju võmsam ja tugevam kui recurv bow kuid siiani pole seda veel maailma esivõistluse kavva võetud. Nagu mainitud on Sten selles väga osav, 3 aastat tagasi tegid nad Mehhikos maaimarekordi ning veebruari alguses on suurvõsitlus Las Vegases. Nii et kui meile tehti ettepanek ka vibu proovida, olime selest vaimustuses. Mina sain Saari recurv bow ning Alvar Steni vana compound´i . Tehnika selgekstehtud alustasime 10 meetri joonelt ning saatsime oma nooled 9tesse ja 10-tesse. Njah 10 meetri joon ikkagi. Edasi 20 meetrile liikudes asi veidi halvenes ja esines ka nooli, mis leidsid oma tee 8, 7 ja 6 punkti joonte vahele. Vale tehnika tõttu sain ka märkimisväärse sinika endale mälestuseks . Õues olles lagunes aga asi veelgi rohkem koost ning kuigi Alvar suutis oma nooled keskpunkti lähedale saata siis minu nooltel muutus see järjest raskemaks- vähemalt tabasid kõik märklauda ja ma sain kõik punktid suuremad kui 4. Arvan, et esimese korra kohta päris normaalne.

Melbourne lähedaste äärealade ja inimeste seas leidub veel palju neid, kellele jättis märkimisväärsed emotsionaalsed haavad 2 aasta tagune suur põleng. Põhjatuul võib paisuda siin kuni 180 kilomeetrini tunnis ning täpselt nii juhtus sellel päeval. Kuum kõrvetav tuul ning 47 kraadine uskumatu kuumus koostööd tegid laastavat tööd,milles kaotas oma elu 176 inimest. Arvatavasti algas tuli mahakukkunud elektriliinide sädemest kuid kuna vihma polnud olnud aastaid suutis väike säda süüdata rohu ning paarikmne meetri kõrgused eükalüptipuud kandsid tippude kaudu tuld edasi nagu kuuma kartulit. Eeldatav päevane teekond võttis tollel tulel aega vaid paar tundi ning inimesed jäid kodudesse lõksu. Kui tuld juba mäeharjalt märgata siis oli juba hilja- vaid paari minutiga oli tuli sinu katuses. Päevasel ajal tehtud pildid, kus taevas on süsimust ning kaugel eemal paistavad taevas 40 meetri kõrgused põrguleegid on hirmutavad. Lood, mis siin on meile räägitud ületavad igasuguse kannatuse kümnise ning kohalikud elanikud ei võta kunagi enam tulekahju nagu vanasti. Eile käsisime alas, mis sai kõvasti kannatada ning hea on vaadata, et tasapisi hakkavad linnud, loomad ja putukad surnud paika tagasi tulema.

Hetkel aga istume Tasmaani laeval ning sisustame oma 9 tundi praamisõitu. Tervisi kodumaale!

 Rahva tungival nõudmisel lisatud klounaazi pilt. Palun!