Järgmisel hommikul ärkasime vihma peale. Ei olnud hea kogemus, oleksime pool tundi varem ärganud oleks telk veel olnud päris kuiv. Aga seda ju ei juhtunud. Ja ega meil ei ole ju tavaline telk- meie telgis saab püsti seista, sest ta on 2 meetrit kõrge, 2 ruumiga ning sinna mahub vabalt 8 inimest sisse magama. Kibekiirelt pugesime sooja autosse ja alustaisme sõitu Tasman´i poolsaare poole, et külastada kurikuulsat Port Arthuri vanglat. Vangla rajati Van Diemens´i maale 1830 eesmärgiga kasutada tasuta tööjõudu, et piirkonnast välja viia suurel hulgal puupalke. Alaline vangla sai alguse 1833 aastal kui vangide transportimine Inglismaalt oli oma hiilgeajal. Nimelt ei saanud Inglismaa vange enam Ameerikasse saata ning kohaikul maastikul tekkis neid juba liiga palju, samas kui Austraalias oli väga palju tühja maad ning tööjõupuudus. Tasmaania kuulasimasse vanglasse saadeti üldjuhul mehed ( enamjaolt), kes olid korda saatnud korduva seaduserikkumise. Samas ei pruukinud see alati olla põhjuseks. Keskmised kuritööd, milleks oli hobuse, leiva või kingade vargused said karistuseks 10-15 aastat Austraalia või tolle väikesaare kurjade ülemuste all. Kõik, kes on lugenud „Hüljatud“ teavad, mida ma mõtlen. Pisivarguste arv suurenes märkimisväärselt peale tööstusrevolutsiooni, mil masinad täitsid oskustööliste ülesanded ja peale sõjaväe vähendamist. Moto- võimule peab olema truu ilma, et võim truuduse välja teeniks. Enamik süüdimõistetuid ei näinud enam kunagi kodumaad ega peret. Vangide väljasaatmine lõpetati 1853 aastal kodumaal olevate rahutuste tõttu- nimelt avastati Austraaliast kullaväljad ning kodanikud polnud rahul, et vange tasuta kullale lähemale viidi ( kui vang istub 10 aastat kongis ära on ta vaba jääma paikseks ning saab kodakondsuse) samuti tekkisid majandulikud raskused paljude kolooniate kaotamise pärast. Kuni 1877 aastani raviti Port Arthuris vange, kellel olid tekkinud psüühilised häired, kuid peale seda asutus suleti jäädavalt. Selleks ajaks oli ka Port Arthuri ümber tekkinud väikene linnake ning kuna kohalikud üritasid kustutada sealses paigas tekitatud ebaõiglust ning vaigistada selle asutuse eksisteerimist nimetati linnake ümber Carnarvon´iks ( mitte see linn, kus meie Lääne- Austraalias olime). Peatselt saavutas ta turistide seas aga ülima populaarsuse ning preaguseks on poollagunenud hooned ühed suurimad turismimagnetid siinmail. Terve meie sealoldud aja sadas kahjuks vihma, kuid siiski suutisme seal ära veeta pea terve päeva. Tol õhtul otsutasime vihma tõttu sõita Hobartisse ning võtime endale voodikoha Backpackersi hostelis.
Ka Hobart ei suutnud meid millegiga üllatada, väikese Inglismaa majakesed, mälestusmärgid ning sadam olid küll armsad, kuid mitte midagi märkimisväärset. Linnast 20 km väljas asub aga väike küla Richmond, millest leidisme 1837 aastast pärit vanima kiriku ning umbes samast ajast ilutseva kivisilla. Kutsutakse seda ka kunsti Mekaks. Tõepoolest oli galeriisid igal nurgal ning kõikjalt kumas läbi lapsepõlvenostalgia ning rahulikkus. Isegi pardipered pidasid õigeks oma järglasi just seal üles kasvatada, sest terve park oli täis siblivaid sulekerasid ning paanitsevaid pardimammasid- ega ei ole kerge kui pead korraga valvama 6 tibu, kes igaüks tahab eri suunas minna. Tolle õhtu eesmärgiks oli jõuda Mt Fieldi rahvusparki, kus ootasid meid ees erisugused kosed ja joad. Rahvuspark tõmbas oma rohelusega meid täiesti endisse- pimeduses helendavad ussikesed, hiigelsõnajalad, kuni 400 aasta vanused puud pakkusid midagi igaühele meist. Tugeva vihma tõttu leidus jugades ka piisavalt vett ning arvatavasti ei oldud sellist veerohkust juba pikalt nähtud. Saime ka teada, et meie teise öö ööbimispaigas olid juba tekkinud üleujutused ja evakueeriti vanureid. Meie ees, üleujutus järgi. Igatahes kasvab sealses metsas üks maailma kõrgemaid puid Swamp Gum tree (Eucalyptus regnans), millel kõrgust 98 meetrit. Taimkate muutub tõustes paarkümmend meetrit kõrgemale või madalamale- vihmamets asendub järsult soometsaga ning veel kõrgemale tõustes kaob mets hoopsiki. Etteruttavalt võin öelda, et kõik külastatud rahvuspargid olid totaalselt eriilmelised ning kõigil on midagi, mis neile sai parkides südamelähedaseks. Tolle õhtu ööbimise kohta ei oska muud öelda, kui et järelikult pidi nii minema. Rahvusparki minnes märkasime isekritseldatud silti Free Camping ( tasuta telkimine), üldjuhul on sobivat kohta raske leida ning otsustasime paiga üle vaadata. Tegu oli 2 vana meesterahvaga, kes viina võttes tundsid puudust seltskonnast ning otsustasid seltskonna ise enda juurde kutsuda. Ja tulime meie. Saime krundi tagaosas endale suure platsi, panime telgi püsti ning olime õnnelikud. Omanik Glen, kes oli seal elanud juba 20 aastat ostis kunagi selle ala ühe sõjapõgenikust lätlase käest, nii et Eesti kohta teadis ta nii mõndagi ning vaatamata nende igapäevasele marihuaanatõmbamisele oli tegu ikkagi laia silmaringiga inimestega. Samuti saime teada, et sealsamas aia taga asuvas jões on suurim nokkloomade koloonia ning mõned aastad tagasi käis Steve Irwin isiklikult sealseid loomakesi jäädustamas. Nagu õhinas bioloogidele kohane tormasime hommikul platapyse otsima, kuid üleujutatud jõe ja kiire voolu tõttu pidime alla andma ja tunnistama, et hetkel varjavad end kõiki vähegi mõtlemisvõimega loomad. Njah see ongi vist lähim, mis ma Steve Irwini mälestusele kunagi jõuan- mees, kes on kunagi temaga rääkinud ja lasknud oma maal viibida. Samas jões on ka palju vikerforelli, mida poisid öösel püüda üritasid ning selle käigus palju nalja said, sest vanad mehed laadisid kõik kalavarustuse autosse ning sõitsid 100 meetrit edasi jõe äärde. Keset pilkast öötundi hakkas aga vihma sadama ning omaniku lahkel loal kolisime ümber tema karavani, mida ei oldud paarkümmend aastat kasutatud ( arvatavasti, sellest ajast kui ta kogemata sinna paika sattus ja selle ära otsustas osta), kuid see eest oli seal mõnusalt kuiv.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar