Eesti festival kujunes pettumuseks. Seal hõljus liiga palju eestlaslikku hõngu. Inimesed olid kinnisemad kui keskmine austraallane ning väga raske oli nendega vestlust alustada. Alles kui viiepäevane pidu uusaasta ööl läbi sai tuldi vindise peaga suhtlust alustama.
Miks see nii oli, võib ju mõlgutada.
Küllap on mitmed väliseestlased tüdinud Eestis elavate inimeste suhtumisest neisse kui ringikõndivatesse rahakottidesse.
Esimene põlvkond väliseestlasi, kes lapsena kodumaalt põgenesid on nüüdseks juba üle 70 aasta vanused auväärsed kodanikud, kes ei ole enam nii aktiivsed. Noorematele generatsioonidele jääb Eesti üha kaugemaks.
Eestlane elabki oma tundeid rohkem sissepoole ja on kinnine rahvas.
Kõige enam ma aga usun, et tegelikult kedagi nii väga ei huvitanudki, mis tänapäeva Eestis täpselt toimub. Nende kõigi elud on juba ammu siia päikese poolt põlenud maale sisse seatud ning väike külm riik Põhja – Euroopas näib pigem huvitava turismi atraktsioonina, mida üle 5 aasta külastada. Eesti tundus enamusele nostalgiline kauge unistustemaa, kuhu ju tegelikult ei saagi elama minna. Mõni üksik on selle julge tembu isegi ära teinud, kuid enamasti sellest vaid räägitakse ja leitakse põhjuseid, miks see on võimatu. Pealegi kardab siin enamus külmi talvi. Tuleb tunnistada, et omalgi nahal on kogetud kui ränk on kuumast paarkümment kraadi jahedamasse lendamine.
Selle eest tutvusime kümnekonna äsja Austraaliasse rännanud eestlasega, kes olid nagu meiegi festivalile tulnud. Nende seas oli nii mõnigi lahe seiklejahing. Lisaks oli rõõm esimest korda kohtuda oma austraalia sugulase Eric Nigol’liga, kes viis meid rahvusparkidesse meie jaoks uut Austraaliat avastama. Lääne pool oli see enamasti kuiv ja punane kõrb, siin aga rohelus ja mäed.
Tasmaania kuradile lubasime peagi ta kodusaarele külla sõitta.
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaEi noh, austraalia on tõesti pisike koht ja eestlased komistavad üksteisega kokku .. noh, nüüd oli põhjus kah. NAljakas on sind Erki ja tema naise kõrval näha, Kris =0)
VastaKustuta