Yhel paeval hakkas sadama...

Kõigepealt hakkas harjumuspärasese pilvitu taeva helesinisele lõuendile tumedamaid toone lisanduma. Sellel päeval nähti harjumuspäratult palju madusid. Ilmselt haistes märga ohtu, olid nad teel kõrgematele aladele. Nende hädaks löödi neid ka palju maha. Maod on oma maine Austraalias, kahe surmavalt mürgise hambaga jäädavalt ära rikkunud. Levinud on siinmail arvamus, et hea madu on vaid surnud madu. Peale siugusid kaigastega tagaajanud inimloomade nägin ka ühte lindu, kes näis roomajaid küttivat. Ta tegi pikalt rappelendu põõsa kohal, kuhu oli madu varju pugenud. Siis justkui märgates midagi varises ta kala püüdva tiiru kombel nokk ees alla. Edasise kohta mul kahjuks info puudub. Järgmise päeva hommikul enne koitu algas sadu, mis kestis lakkamatult päevi. WC konnadki näisid erutatud olemisega karates mööda toaletti ringi. Haarasin neist mõned pihku ja viskasin üle ukse üleujutatud hoovi, et seni vaid väga kitsa silmaringiga kahepaiksetel oleks võimalus suuremat maailma uudistada. Nagu ka inimestel on algul raske oma kodukülast lahkuda, siis olid ka konnad suhteliselt hirmul. Nad klammerdusid esimese ulpiva taime külge ning vaatasid ümbrust oma punnis silmadega. Kuid veidike ennast kogudes läksid nad tormi eest juba paremaid pelgupaiku otsima.