Päike tuli meie õuele - Brisbane

Jää jumalaga Stanthorpe oma õunte ning Queenslandi külmarekorditega. Jätsime hüvasti meid 3 töökuul ümbritsenud inimestega, kes olid kõik üle keskealised meeshinged. Enamasti oli nende eluloos üks väga ühine seik, mis tugevalt mõjutab nende ellusuhtumist siiani. Saatuslik lahutus on viinud kartmatumaid mehi protestiplakatitega Harbor silla otsa Sydneys ning teisi tugevama soo esindajaid ajendanud jooma üle terve Austraalia.
Eestis on sagedased juhtumid, kus lastega naine hoiab kinni ka väga kehvast ning peaaegu tulutust abikaasast. Austraalias aga annavd naised lahutusi sisse ülimalt kergekäeliselt, sest seaduse järgi kuulub neile 50% kogu paarile kuuluvast varast ning laste korral veel paarkümmend protsenti lisaks. Peale selle jätkab laste isa iga nädal alimentide maksmist kuni laste 18 a jõudmise ikka. Alimendid moodustavad ühe lapse puhul umbes 25% iganädalaset mehe teenistusest. Lisaks saab naine lapse sünni korral suure ühekordse toetuse ning lahutuse puhul samuti. Seega on saanud laste soetamine ning rikaste meestega abiellumine ja lahutamine osadele naistele äriprojektiks. Tänapäeval oskavad ennast mehed juba rohkem kaitsta, sõlmides enne abielu varajagamislepingu. Kuid vanema põlvkonna üles ehitatud farmid ning majad on peale lahutusi leidnud vaid tee haamri alla. Vedanud on meestel, kellele veel jäätud õigus oma järeltulijaid näha.
Rääkides veel headest sotsiaaltoetustest, siis eile poistega saunas istudes, mainis neist üks, et Brisbane üleujutuste ajal võis isegi backpacker linnaisadele meili saata, et antud ilmastiku tingimuste tõttu pole tal olnud võimalik tööl käia ning kas oleks võimalik antud konto nr natuke toetust saada. Enamasti paarsada taala ka sinna tekkis.
Mägedest alla tulles oli positiivselt suur meie üllatus leida ennast soojas 26 C Brisbane talves. Alvar sai hea linnadzungli sõidukoolituse, sest Brisbane minnes panime GPS otsima turismiinfo keskust,mis loomulikult paiknes keset suuremat kära ja kõrgemaid hooneid. Saades mainitud kohast häid juhiseid parimate hostelite kohta, vabanesime peagi tülikast bensuõgardist kaunis basseiniga majutuasutuses ja läksime linnapeale.
Enamus Austraalia suurlinnu meenutavad mulle kümneid kordi võimendatud Tartut, aga mitte kordagi Tallinnat. Need on inimsõbralikud linnad, kus keskus paikneb suhteliselt väiksel maaalal, mis on täis kõnniteid, rattaradu, sildu üle linna poolitava jõe, skulptuure, alati vähemalt üks botaanikaaed, kohvikuid jne. Keskusest välja jäävad eramajade tuhandeid ha hõlmavad blokid. Kokkuvõtvalt öeldes väga kompaktne ning inimsõbralik asula. Tallinnas on selline vaid Vanalinn, kõik muu asub teineteisest üüratute vahemaade kaugusel.
Tartu küll meenub Brisbanes ning Melbournes jalutades, kuid mastaabsus on siin midagi muud. Soe kliima ning võimaluste olemasolu on lasknud arhitektidel ka kõige märjemad unenäod ellu viia. Keegi vist ei kujutaks siin ette, et keskklinna võiks ehitada tavalise neljakandilise vaid hädapärase aknapinnaga igast otsast suletud hoone. See oleks siis veel aegunum teguviis, kui arvelaual matemaatilisi tehteid sooritada.

Kirikud püüti enamasti ehitada asula kõrgeimaks hooneks, et inimestes tekiks aukartus jumala ees. Tänapäeval on kõrgemad pangahooned. Kas need ka pankade väe suhtes aukartust tekitavad, teab igaüks ise.