kolmapäev, 4. mai 2011

Eesti rebis mööda

Kui sai kunagi mainitud, et peagi saab olema Eestis soojem kui siin Austraalias Stranthorpes, siis see aeg on nüüd saabunud. Korjasin täna õunu paksus kampsunis, mütsi ja kinnastega. Kuid ikkagi suutis kõle tuul koos harvade vihmapiiskadega olemise külmaks puhuda. Päikesepaiste leidis akna läbi pilvemmüüri alles õhtueel, kuid ka sellest üürikesest pooltunnist oli piisav, et saada päikesepõletus näkku. See on Austraalia oma kõrge UV tasemega.
Jäänud veel viimane kuu aega töötada. Igapäevaste tuimade ja pikkade töötundide olemise kerguse raskus on justkui ummiksse elatud elude kiirkursus. Kui ma käisin alles gümnaasiumis, siis tundus mulle absurdne mõelda, et lõpetan ülikooli kusagil 26 eluaasta juures ning pääsen alles seejärel juba vana mehena tõelist elu elama. Nüüd mõtlen, et võiksin kasvõi 10 aastat veel kooli pinke nühkida, kui see vaid päästaks elu lämmatavast rutiinsest palgatööst.Elu on tõepoolest liiga lühike, et kulutada sellest aastakümneid tööle, mille ainus rõõm kajastub palgatsekil. Meie ametil on minimaalne vastutus ja maksimaalne üksluisus. Väljakutse ongi juba see, kui suudad seda pikalt taluda.
Lühikeses perspektiivis on selline töö raha säästmis eesmärgil aksepteeritav, kuid pikaajaliselt viib see enamasti mandumiseni ning alkoholi liigsele tarbimisele.  Mulle meeldivad meie koleegidest kohalikud keskealised austraalased oma otsekohesusega. Küsisn ühelt mehelt, miks ta siin töötab ning häbita kõlas vastus, et ta on alkoholik ning armastab suitsetada kanepit. Paljudes teistes töökohtades ei saaks sellist elustiili liiga aktiivselt harrastada.
Oleme oma reisil Austraalias kohanud väga palju üksikuid härrasmehi, kelle abielud on länud lahku ning lapsed ammu suured. Üldjuhul ei tundu nad ülearu kurvad ega elus pettunud olema, kuigi enamus on neist igapäevased õllesõbrad. Tundub, et nad lausa naudivad oma vaba mehe elu looduserüpes, käies aegajalt ka mõne daamiga matkamas. Paljud neist on internetist leidnud kuni paarkümmend aastat nooremaid silmarõõme väiksema elatustasemega riikidest, kellel käiakse maakera teises otsas külas kuni mõni ka lõpuks omale jäädavalt koju tuuakse. Ma ei oska seda heaks kiita ega laita. Selline on elu, ning mõlemapoolene kasu on selles mängus kindlasti olemas.
Vaatasime kunagi Kristiiniga Pärnu filmifestivalil dokumentaali kuidas Tai naised tulevad pulmakleit kaasas Taani ning asuvad koheselt juba seal varem elavate kaasmaalaste abil omale meest otsima. Tollal tundus see totrana, kuid saades teada milline on ühe keskmise Tai naise igapäev, on see enam kui mõistetav. Tihti müüvad maapiirkondades elavad pered oma tütred Bankoki tänavatele lõbutüdrukuteks, kes siis teenivad maailma vanimat ametit seni, kuni kaotavad turuväärtuse.
Kui selle alternatiiv on veidike vanem või pisut äpu olemisega heaoluühiskonna mugavusi pakkuv härrasmees, pole kahtlust mille vahel valida.
Kui jutt juba veeres erinevate maade elukfaliteedile, siis tuleb tunnistada, et Eesti Vabariik on paljude teiste kõrval maine paradiis. See, et kellegil läheb veel kehvemini, kui endal, on ikka eestlast rõõmustanud. Näiteks Hiinas (riigis, mida arvatakse majandusnäitajate poolest 5 a pärast USAst möödumas) töötavad inimesed vabrikutes kuni 15 h päevas ilma puhkepäevadeta. Nad ka elavad vabrikus, kus suure halli jagavad väiksemateks ruumideks papist vaheseinad, nagu kontori ruumideski. Väikelapsed seotakse päevaks nööriga akna või mõne muu eseme külge, et nad masinate vahel viga ei saaks. Palk jääb 200 dollari juurde kuus. Odav tööjõud on meelitanud sinna tootmist kogu maailmast.
Meid filminud võtegrup lubas oma tuttavatele Hiinas saata foto Austraalia taevast, et ka nemad saaks aimu sinisel lõuendil rändavatest valgetest pilvelaevadest, vastukaalusks tavapärasele sudule.
Oleme nüüd naabrimehe pool üle 20h vaadanud kinnisvara arendamise õppevideosid ja need on lõpuks otsa saamas. Küll aga mitte naabrimehe enda lood. Vahel talle külla minnes leiame ta eest täissuitsetatud toast lugemas põnevusroomani narkootikumi veost Lõuna – Ameerikas, taustaks mängimas vanakooli rockpänd. Peter ise seejuures lagistab naerda ning kinnitab, et see oligi kõik täpselt nii. Nimelt on ta oma nooruses üritanud trantsportida kanepit täistuubitud väikelennukit Austraaliasse. Tema sõber lendas ning Peter sõitis talle juba Austraalias veoautoga kokkulepitud kohta vastu. Lennuk aga sattus piirivalve huviorbiiti ning oli sunnitud tegema hädamaandumise. Põgenedes lasid nad veel valangu lennuki bensiinipaaki, et plahvatus hävitaks asitõendeid. Sellistel hetkedel meenutab see sõge 60 aastane ja minust pikem ning kunagi väga turske tüüp Pulp Fictioni peategelasi. Näiteks juba pensionile läinud Travoltat.  Teine kord jällegi kui ta räägib, et oli masöör, seejärel tegeles sukeldumis turismiga, mille vahel tegi kõvat raha banaani kasvatamise ja turustamisega, meenub hoopis Orelipoisi laul onu Unost. Teadu pärast on onu Uno tutnud parateaduste magister.Teda taga ajab FBI ja kalmistu register. Talle allub pornotööstus, tal on Vahemeres tanker. Talle kuulub villa Meksikos ning taevas väike vanker...
Kui enam vaimustust ei tekita Peteri elulood nooruspõlvest India kodutuna,Austraalia kanepi legaliseerimis partei algatamisest, läbikäimistest Itaalia maffiaga, vanade kullakaevaduste taas avamistest, jne, siis on hämmastav vanamehe mõttelaad. Harva kohtab Eestis varsti pensioni eas inimest, kes mõtleks kui noor mees. Peter tahab oma kinnisvara projektid kõik aasta jooksul realiseerida ning maha müüa. Ning siis põrutada Aafrikkasse külla oma mustanahalisele pruudile, kellega koos asuda taas avastama seal leiduvaid vanasid kullakaevandusi. Hetkel tegeleb ta aga aktiivselt interneti kaubanduse õppimisega. See on talle uus valdkond ja valmistab palju peavalu. Kuid iialgi ei kuule ma teda vana inimese kombel lausumas, et mis tema nende moodsate asjadega enam jamab. 
Ta küll kurdab, et interneti äri oskuste omandamine tuleb talle raskelt, nii et mõni õhtu tunneb, et ei suudagi enam jätkata. Kuid hommikuti ärgates on jälle täis tahet see asi ära teha. Sellist südikust jääb tihti noortelgi oma eesmärkide saavutamisel puudu.

                           Filmivõttet ``Tere hommikust põllumees``
                          Reporter: ``Ja kuidas on siis tänavune ilm õunasaaki mõjutanud?``
                          Mina:`` Pole sellist suve veel Austraalias näinud! ``

3 kommentaari:

  1. "Igapäevaste tuimade ja pikkade töötundide olemise kerguse raskus on justkui ummiksse elatud elude kiirkursus" - väga tabavalt öeldud, sellest saab hea tsitaadi!

    Pidage siis vastu ja varsti näeme :)!

    VastaKustuta
  2. Kõik sõltub ametist... Too vanamees tunudb end ülesuitsetanud olevat, nagu ikka Austraalias kippus olema. Tavaline oli et vanad mitte midagi elus saavutanud ätid kujutasid endale ette et on elu näind härjad... ja lugusi meeldis neile rääkida... et siis tähelepanu keskpunktis olla... tegelik tõde peitus aga kusagil mujal...

    VastaKustuta
  3. Ei saa Andro väidet ümber lükkata ega ka kinnitada. Peter näeb küll vahel segane välja, kuid seda pigem positiivses mõttes. Pole kahtlust, et ta on pädev kinnisvara teemal ning omab vähemalt 3 maja ning suurt mitme hektarilist krunti. Samuti olen näinud tema massaazi lauda, akvalangi balloone, elevandiluust kujusid jne. Samuti on ta osasid jutte fotod kinnitanud. Nii, et pigem usun, et ta räägib täiesti õiget juttu. Viimati ta veel mainis, et kui tegeles elektroonika äriga nooruspõlves Liibanonis, siis ta rööviti Süüria piiril relvastatud isikute poolt, kes pidasid teda algul spiooniks. Üks varem röövitud kodanik lasti tema silmade all maha, aga teda lasti tulema. Elu on ikka seiklus, ütleks selle peale:)

    VastaKustuta