Täna oli ainuke töölt vaba päev ning see möödus mõnusas kulgemises suure prae, toa koristamisega, pesu pesemisega, asjaajamistega internetis ning looduses kulgemisega. Üleeile järjekordsel grill õhtul saime teada mõndagi uut oma naabri kohta, kes sedapuhku kattis laua ja kutsus külalised. Meie naaber Peter kostitas külalisi ise tehtud india toiduga. Selgus, et ta oli ligi 2 aastat oma kahekümnendate lõpu eas elanud. Indias. Maganud tänavatel koos teiste hindudega, kellel polnud õnne sündida kõrgemasse klassi. Hommikuti vaadanud kudas prügiauto peale öösel surnud anonüümseid kehasid visati. Leiva teenimiseks müüs ta tänavail võlts pangakaarte ja IDsid.
Peamiselt tegi ta seda vaid kogemuse pärast, nagu ta ka ühel päeval otsustas massööriks hakkata ning läbis vajalikud kursused. Samuti on ta olnud paberitega sukeldumise instruktor enda ostetud väikelaeval, vedades turiste ookeanile veealust ilu vaatama. Oma jutu järgi on ta elus teinud palju hulle tempe ning imestab siiani, kuidas ta on neist kõigest puhtalt välja tulnud. Olles nüüd üle 65 aastane naases ta paar kuud tagasi poole aasta pikkuselt vangla karistuselt, sest oli kodu aias kanepit kasvatanud. Ei küsinudki temalt mille kuradi pärast tal seda veel tarvis oli. Kui Peter vangi läks, üüris ta oma elamise välja ning tagasi tulles avastas, et kõik mis midagi maksis oli ära viidud. Kahju oli ligikaudu 150 000 taala. Ta tegi politseisse avalduse aga tundub, et see juhtum pole neile eriti huvi pakkunud. Kuigi Peter arvab, et ka üks naaber oli sündmustesse segatud, ei hakka ta oma vara tagasisaamisek rohkem nõudmisi esitama. Ütleb, et see on juba minevik ning et ei tohi lasta rahal oma elu juhtida. Näha on et tema elu saadab talle omane ning vaid Peterile selge, kuid teistele arusaamatu korralagedus. Kui aitasin tal kuuri rämpsust koristada, siis pühkisin kokku põrandal vedelevad määrdunud paberid, et need ära visata. Arvasin, et see on veel vanast omanikust jäänud praht. Siis tuli aga Peter ning korjas need kokku ise öeldes, et need on tähtsad kinnisvara omandi dokumendid.Sama moodi oli ta üüratu tsiip kõiksugu trääni ja pabereid täis. Tegime väikse ringsõidu ta maja taga valdustes, kus jooksid ringi lihaveiste ning longhornide karjad. Selgus, et rohutoidulised loomad on äärmiselt vajalikud, kui sulle meeldib suuri maavaldusi omada nagu enamus austraalastele. Nimelt ei lase loomad maal võsastuda ja viivad nõnda alla tulekahju ohu.
Peter on inimene, kes ei karda ühtegi hulljulget plaani, kui miski on hakkanud talle huvi pakkuma. India kodutu elust Austraalia kinnisvara arendajani ei kulunud just ülemäära pikk aeg. Ta ütleb, et on teinud 25 miljoni tollari tehingut ning algatanud uute linnaosade sündi ning 3 kuni 4 korda ka kõik oma vara täielikult kaotanud.
Reisides ning kohtudes Peteri taoliste inimestega mõistan, et tegelikult meil ei ole üldse nii palju piire kui me neid arvame olevat ning nõnda ise need endale seame. Kui on huvi ja soovi õppida siis teatud tasemel võib iga inimene elada ükstapuha millist elu kus iganes maailma otsas.
Jutt Indiast aga sütitas minus uuesti reisikihu, mille tööväsimus vahepeal unustada lasi. Olen nii paljude reisumeeste suust kuulnud lauset, et katus peakohal ning toit laual on privileeg, mida ei saa lubada 80% maailma inimestest. Kuulan nende juttu, kuid südames tunnen, et ma ikkagi ei mõista seda ja ei oska ka vb piisavalt hinnata. Seetõttu tahaksin ise näha paikku, kus ka ellujäämist saab käsitleda eduna.
Täna matkasime kohalikku rahvusparki, mille kalju äärtel, iga hetk maha veeremise peal olevad kivimürakad, on Sranthorpe sümbol. Kohtasime palju kividel peesitavaid sisalikke ning skinke. Üks neist koguni lähenes Kristiinile, ronis jala peale ja vaatas tõtt. Tal oli üks esijalg puudu.Oli huvitav vaadata, kuidas roomaja inimesega suhtleb. Tasane vee sulin ja mäe tippus sadanud kerge vihm päiksepaistes selgitas pead ning aitas jõuda lähemale meie reisi ühele suuremale eesmärgile. Saada teada, mida oma elult tulevikus soovida ja mis suunas samma seda.
Nõnda kivil istudes hakkas mulle tunduma, et 25 aasta vanuselt peaksin ma hakkama oma ettevõtte loomise suunas tegutsema. Jõudes 30 eluaasta tärminini võiks see asi juba täiel raginal töötada ning seal vahemikus võiks ka järeltulijad ilmavalgust näha. Hiljemalt 35 aastaselt sooviksin esimest korda oma firmast raha väljavõtta, et restaureedida ühe vana talu oma koduasemeks. Umbes 50 aastaselt aga tahaksin minna 2 aastaks ümbermaailma reisile nagu Matvere ja Tätte praegu. Siis võiks olla juba piisavalt passiivset rahavoogu, et eluliselt oluline enam töötamine poleks ning lapsed peaks ka juba selleks ajaks 20 ringis olema ja täis soovi kodust välja lennata, nii et ma neid enam kantseltama ei peaks.
Nagu öeldakse, et mõte kirjapanemata on vaid unistus, ülestäheldatuna aga juba plaan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar