Pealkiri iseloomustab meie laagriplatsi öist olustiku kui ka minu emotsionaalset olekut. Viimane kuu aega on olnud üsna ähmane periood, mille jooksul nähtud pingutused pole viinud veel soovitud tulemuseni. Kuna oleme elanud moto all first things first; siis pole vahepealse tööotsingu perioodi kõrvalt jäänud palju mahti matkamisele ja lõbule.Leidnud lõpuks Griffithis tööd ja elupaiga koos saksa, prantsuse ja tšiili rahvusest ränduritega, oli aega ka veidi elu nautida. Kuid ikka ei olnud see unistuste seiklus Austraalias. Griffith oli paljudele inimestele nö mülgas elupaik, kuhu nad olid head lootes tulnud ning sinna lõksu jäänud. Võrreldes ümbruskondsete piirkondadega, oli seal väga lihtne leida tööd ja taskukohast majutust. Puudus vaid pealmine, mille nimel üldse tullakse Austraaliasse mudastele (normaalsel aastal tolmustele) põldudel higi tilkududes tööd rügama. Vajaka oli palgast, mis oleks piisavalt suur, et oleks võimalik säästa ja reisida.
Kõik seal elanud inimesed kirusid oma ülemust ning väikest palka aga mitte keegi ei läinud minema, sest edasi liikumiseks puudusid vahendid. Loodeti, et kui nüüd paari tuleva nädala jooksul ei saja, siis saab piisavalt töötada ning säästa, et lõpuks edasi liikuda. Meiega koos elanud sünnipäevalaps ei soovinud oma tähtpäevaks muud, kui vaid päikelist päeva, kus saaks pikalt rügada.
Kui nüüd teravmeelitsema hakkata, siis meenutas see kõik väikekodanlikku mandumist, peost suhu elamist, ning vaese inimese lõksu, kes on kaotanud kontrolli oma elu üle.Olen juba loetlenud piisavalt detaile, et ka tähelepanematum lugeja mõistab, et olukord oli minu jaoks oksele ajav ning väljapääsu karjuvalt otsiv.
Loomulikult juhtus selles kohas ka huvitavaid ning naljakaid lugusid. Lõppude lõpuks oli seal ju terve kari noori inimesi oma kodust eemal viibimise vabadust nautimas nagu kunagi pioneeri laagrites. Hommikul enne kuute läksime vanaegse koolibussiga sorgo põllule tööle, makist tulemas vaid hitid 60 - 80nendatest. Austaalaste eriline lemmik tundub olevat Johnni Cash. Õhtul vaadati elutoas üheskoos filme ning laupäeva õhtul mindi diskole jalga keerutama. Peale tööpäeva oli meie maja, valdavalt meessoost elanikke, igapäevaseks külaliseks üks prantsuse neiu. Alati oli huvitav vaadata, keda ta tollel õhtul õnnelikuks teeb. Nagu ka kass, kes soovides silitust hõõrub ennast toolijala ning siis jalasäärte ja siis veel mõne eseme vastu vastu, käis ka tema õhtuse filmi vaatamise ajal ühe posis sülest järgmise kaissu. Meie majas võis tal olla korraga mitu kallimat, kuid iial ei viinud see tülini. Kui palju oli tal suhteid väljaspool meie maja. ei julgenud keegi pakkuda.Aga keegi ei teinud sellest suuremat numbrit, sest see oli ju Lily.
Lüües selle koha plussid ja miinused kokku sain ma ikka tulemuse, mis pani mind võtma esimest rongi Melbournesse, et seal oma viimase raha eest osta töökorras auto. !850 dollari eest sain ülevaatuse läbinud ning pika kindlustusajaga 96 aasta ford falconi. Griffithis tagasi olles sai veel päevake töötatud ning seejärel põrutatud järjekorsdet tõotatud maad otsima.
Täna tundsime jälle üle pika aja, et oleme oma elu peremehed. 6 silindriline mootor lõi mõnusalt nurru, GPS näitas suunda ja konditsioneer tõi hea jaheda olemise. Lõpuks kõik töötas nagu oli oodatud. Täna öine vahepeatus juhtus olema metsikus rahvuspargis, kus turistidele on loodud metsa sisse tasuta telkimisala koos elektri pistikute, interneti levi, kempsude, köökide ja dussiruumidega. Valgust loob kullane kuu.
Minu arvutiekraani valgus on kohale meelitanud hulgaliselt putukaid ning neid taga ajavaid nahkhiiri, kes ümber minu pea hetkel vuristavad. Juba unine Kristiin aga leidis minu asemel telgist eest konna. On aeg lõpetada ning loota, et ilus õhtu on veel parema homse vundamendiks.
Õnnesoovid teie kanti teele! :)
VastaKustuta