Võtsime neljapäeva pärastlõuna ning reede vabaks ning otsustasime sõita pea aegu läbi Eesti ( Kuressaarest Tartusse on 315 km). Meie sihtpunktiks oli 350 km põhja pool asuv Coral Bay rannik, mis Austraalia kaarti vaadates tundub paiknevat meie farmi otsas. Vot sulle Austraalia suurust. Vaatamata meie kiirustamisele, tuli ikkagi muretseda piisavalt toiduvarusid ning muretseda snorgeldamisvarustus ning nii sai meie esimese öö laagripaigaks kurikuulus Blowholes´i rannik, vaid 70 km Carnarvonist. Kohale jõudes võttis meid esimese asjana vastu suur silt hoiatusega, et aeg ajalt esineb hiigellained, mis on mitmetki uudishimulikud inimesed endaga igaveseks kaasa viinud. Kuna saabusime pimedas, siis põhjalikuma ringkäigu tegime hommikul nii ei jäänudki üle muud kui parkida auto kindlalt kaljunukile, kuulda tuule ulgumist, lainte möirgamist ning suikuda unele. Hommikul saime tutvuda kohaliku vaatamisväärsusega- blowholes, augud, mis vastavalt laine survele hakkavad puhuma vett mitmekümne meetri kõrgusele. Aeg ajalt oli näha et lisaks veele on geisri sarnased augud kuivale paisanud ka pisikesi kalu, kes abitult maas siplevad. Kuna kindel plaan oli jõudu päikesepaistes Coral Baysse puhusime autole jälle hääled sisse.

Coral Bay on imeväike linnake, mille peatänava kogupikkus ei ületa 500 meetrit. Linnas on pood, bensiinijaam, karavanpark ning turismimagnet- imeilus rand. Helesinise laguuni ainulaadsus peitub tema äärmiselt mitmekesises ja külluslikus korallrifis, mis paikneb mõned kilomeetrid avavee poole. See riff hoiab kinni tuule ja ookeanilained ning seetõttu valitseb linnas tuulevaikus. Kui oled nii intrigeerivas kohas, tuleb võtta elu täiega, seega eri pakettide seast valisime parima ja pikeima ning järgmiseks päaevaks oli meil broneeritud 5 h seiklus korallrifil. Meie esimeseks peatuspunktiks kujunes 11 meetri sügavune avarus. Esimest korda snorgeldamisvarustusega ujuda on ikka imelik. Eks see esimene ongi rohkem varustusega harjumiseks. Kui korra pea juba vee alla saad ning näed sealset maailma siis unustad absoluutselt et ei oska ujuda ning ka hingamine loksub ise paika. Kristallselges vees tõusis seenena üles 10 meetrine korall- nad kutsusid seda kapsapeaks. Veel väikeste mõõtmetega haid armastasid end sealses nö puhastusjaamas pesemas käia ( pisikesed kalad söövad kõik ebavajaliku nende küljest ära). Värvilisi kalu ei olnud tarvis kaugelt otsida- nad tulid juba ise sind uudistama, nii et mõnega võisid prilliklaasid kokku põrgata. Veidi edasi sõites saime jälile 3,5 meetrisele mantaraile-imeilusale rahulikule olevusele, kellega koos veetsime päris pikalt veealuses paradiisis aega. Kogemus oli imeline ja võrrata ning tahaks kasvõi kohe tagasi minna. Igatahes pildid räägivad enda eest.