Jääme paikseks

Jääme nüüd arvatavasti 4-5 nädalaks paikseks. Peale seda kui olime 3 päeva 12h päevas ahvikiirusel üleliigseid viinamarja kobaraid põõsastelt maha rapsinud, külastas oma farmi omanik. Millegipärast leidis ta, et sellisel tegevusel pole edaspidi mõtet ning kõik seal enne meid tööd rüganud rändurid said samal päeval oma palga ja tööst priiks. Meile kummalegi anti tsekk  570 dollariga ehk  6400kr, millest läheb veel 15% makse maha.

Erinevalt kõikidest teistest ulatati meile töölepingud; nüüd juba kindla tunnitasuga (17,5 doltsi) ning 8h tööpäevaga.  Samuti ei võeta meilt enam siin elamise eest tasu. Seega hakkame kuus teenima 30 000kr ringis kätte. Töödeülevaataja leidis, et me oleme asjalikud inimesed ning soovib meid istanduses hoida vähemalt viinamarjade korjamise lõpuni. Kuna viljad pole hetkel veel noppimiseks küpsed peab ta meile muid ülessandeid välja genereerima ning ta palus meil asjadega mitte liiga kiiresti valmis saada. Ülemuse käsk on seaduseks ning nüüd me tiksumegi oma töötunnid farmis ilusti täis ja saame oma igapäevase tööga täpselt õhtuks valmis. Päev möödub nagu lihtsa elu tõsieluseriaalis. Täna näiteks käis Alvar päev läbi käsisaega viinamarja ridade vahel ja saagis maha vanu puid. Teda jälitas Kristiin paslõgina äbriga ning pintseldas kände sinise vedelikuga, et igasugu kahjurid seal ennast hästi tundma ei hakkaks. Sekka satuvad ka mõned lihtsamad kohustused nagu päikeseenergia akude täitmine dest veega. Kuigi teeme füüsilist tööd 30 - 45 kraadises kuumuses, polegi see nii kohutav. Tööle minnes võtame külmikust kaasa veekanistrid. Kuuma ilmaga destileerib keha 3l vett juba mõne tunniga läbi. Viinamarjad pakuvad veidike loodusliku varju ning kuna käsisae hambad lõikavad tõmbamise ajal siis on see liigutus üsnagi sarnane sõudmisega, mida Alvar on oma elus palju teinud. Seega on mõni tööpäev nagu pikk trennis käik, mõni teine päev aga ka lihtsalt tüütu, kui tahaks ruttu õhtale. Austraalia on täis farme ning nendele, kes füüsilist tööd armastavad on siin piiritu tööväli. Keset kõrbe elades just pöörast seltsielu ei toimu. Õhtud on aeg enese jaoks, kui saab lugeda raamatuid Austraaliast või isehakanud miljonäridest. Kui me õhtuti enne päikseloojangut kõrbes jooksmas käime ajame hüppesse hulga kängurusid, kes meie lõõtsutavat lähedust pelgavad. Tavaliselt reageerivad nad meid märgates kui põrkepallid. Alustades esmalt väikeste hüpetega peaaegu kohapeal ja kasvatades üha kiirust ja põrke pikkust. Mõned julgemad jäävad ka paigale ning saadavad meid oma pilguga. Küll kellelegi kuuluvad, kuid vabalt looduses ringi uitavad veised, kes oma õhtusel rännakul on sattunud samale teele kui meiegi, püüavad otse meie eest ära joosta. Mõnda aega koos meiega tervisejooksu tehes mõistavad nad, et mööda teed joostes nad meie käest ei pääse ja põikavad kõrvale. Lindpriidest kodukitsed püüavad samuti inimesest hoiduda soliidsesse kaugusse. Kõikidel eelpoolmainitud tegelastel paneb meie farm, kui roheline oaas keset kõrbe, suu vett jooksma ning neid  kõndima mööda istandust piiravat elektrikarjust. Väheseid sissetunginud känguruid tevitab meie ülemus Joe aupaukudega. Nüüd kus viinamarjad hakkavad peagi valmima on põllule ka mitu gaasikahurit paigaldatud, eelkõige papagoi parvede eemalhoidmiseks.  Oma vapilooma aussid tõesti ülearu ei hellita. Maanteed on täis kängurude korjuseid, sest maanteerongid ehk mitme haagiselised rekkad ei võta kiirust maha isegi lehmi teel nähes. Nende mass ja tugevad rauad auto ninas on piisav, et vaid elevant võiks nende teele sattudes kerge kokkupõrke põhjustada. Kõik ülejäänu aga on kui sääselaibad mootoratturi prillidel.

teel yle kuivanud j6e