Reisimine välismaale on kõigile, kes seda sagedasti ei tee, mugavustsoonist välja astumine. Paljud jätavadki selle sammu seetõttu tegemata. Ees ootab tundmatus ning väike enesetõestus on sisse programeeritud. Vähemalt alguses.
Uues keskkonnas muutuvad kodumaal paika loksunud suhted vanade tuttavate vahel ning saavad uue varjundi. Kui kodumaal olles esindasin mina meie paari süstematiseeritud ja läbiviivat jõudu, siis reisil olles lasen ma asjadel lihtsalt kulgeda, toetades vaid aegajalt Kristiini meie reisiasjade ajamises. Kris saab muidugi suurepäraselt hakkama ning mina õpin enast tasapisi üha rohkem inglise keeles väljendama.
Kuigi keelebarjääri tõttu tuleb mul siin tihti ette olukordi, et ma olen seltskonnas kõige viletsam inglise keele valdaja, mis tihti mu enesekindlust pitsitab, siis usun et hirmust võitu saades, arenen ma siin kiiremini kui kogu koolitee võõrkeele tundides. (Siinkohal ei taha ma oma võõrkeele alases küündimatuses oma õpetajaid süüdistada.) Usun, et kõige paremini õpib inimene läbi oma vigade ja pidevalt oma mugavustsoonist välja astudes tundmatusse maailma. Reisile asumise üheks peamiseks põhjusesk oli minul soov saada enesekindlust ja julgust tegeleda asjadega mis mind huvitavad hoolimata sellest, et ma algul võin oma soovidest mägede kaugusel paikneda.