kolmapäev, 29. juuni 2011

Koduigatsus

Hakkab läbi saama meie 9 kuuline teel olek. 23. septembril 2010 haarasime Tartus seljakotid ning täna õhtul viskame need suvises ülikoollinnas jälle maha. Ei hakka enam pikka kokuvõtet tegema, sest nende kuude jooksul on juba nii mõnedki lood saanud siia ülesse panna. Kõik nad pole tulnud meistrisule sabast ning vb kirjutaksime juba praegugi mõned neist ümber. Kuid pigem pole nende tähtsus entsüklopeedia väljaandena kui hoopis meie kui kahe noore indiviidi reilsil kogetu ning õpitu ülestähenduses.Loodetavasti oleme siiski midagi ka lugejatele suutnud pakkuda. Aitäh kõikidele blogi jälgijatele. On olnud rõõm teiega oma rännakuid jagada. Tänu teile oleme suutnud reisikirja pidada nii pikalt ning kindlasti parema kvalteediga, kui seda vaid sahtlisse kirjutades.
Seljataga on Malaisia, Singapur, killuke Indoneesiat, suur Austraalia, Tai, Kambodza ning Pariis. Kaasas on veidike enam elutarkust kui varem ning tulevikuks valmidus uutele seiklustele.

Kohtume Eestis!

Kristiin ja Alvar




Paris

Prantslaste tähelepanelikus ning viisakus on märkimisväärne. Tihti on tuldud metroojaamas ligi ning pakutud abi, kui oleme nõutute nägudega kottikoorem seljas jäänud tablood kauemaks vahtima. Üks memmeke juhatas meid koguni läbi terve kvartali, et leiaksime ülesse vajaliku peatuse. Meie ei rääkinud sõnakeski prantsuse keelt ning tema ei vallanud inglise keelt. Üldiselt leiab ka üna lihtsalt inglise keele valdajaid.
Ühistranspordis sõites hoitakse silma peal, et kopsudega koormatud rändurid ometi midagi maha ei unustaks.
Väljapeetud söögikultuur ei tule vist Pariisis kellelegi uudiseks. Isegi linna tagasihoidlikemates kebaabi kohtades serveeritakse coca-cola veiniklaasides ning pööratakse klienditeenindusele suurt rõhku. Immigrante on palju nagu teisteski suurlinnades. Silma paistab kerjavate ning muude trikkidega elatusraha koguvad võõramaalased. Imelikul kombel jäi Austraalias väga harva silma kerjuseid. Melbournes neid muidugi leidus, kuid nad olid seal üsna tagasihoidlikud ning tooni andsid enamasti tänavamuusikud ja kunstnikud. Arvestades Austraalia töötu abirahasid, siis vb on inimestel seal häbiväärsem raha lunida. Pariisis tundus lihtsakoelist ning ka agressiivsemat kerjamist rohkem olevat. Naised Bulgaariast käisid pidevalt ringi valmiskirjutatud sildike, et olen kodudu ning mitme lapse ema. Palun aidake. Islami usu riietes naisi oli tänavatel küll palve asendis, küll lihtsalt täies pikkuses maas vedelemas rahatopsike käte vahel. Pealtnäha tundub selline teise riiki kerjamise eesmärgil immigreerumine üsna kentsakas. Aga oma ühepäevase Pariisi põike ajal me nende tagamaid teada ei saanud.














veel veidi....

Esiteks parandaksin vead, mis eelmise sissekandega tekkisid- nimelt Angkor Thom on templikompleks ,mida kaunistavad igast küljest 2 meetrised näod. Ta ( vana) Prohm on aga tempel, mille aegamööda on puud üle võtnud.

Enamike paikade ja inimeste nimede taga peitub ikka tähendus- varman tähendab kaitsjat/ valitsejat. Nii võib ühe kuulsama valitseja Suryavarman II nime selgitatda kui päikesevalitsejat kuid samal ajal viitab sõna Surya ka lihtsalt päikesele, seega on teda tõlgitud ka kui- päikese/ päikesejumala poolt kaitstud. Yaya aga tähistab võitu. Queen Sri Jayarajacudamani kohta kahjuks ei oska midagi tarka öelda.

Nüüd aga veidi veel enne kui otsad kokku tõmban. 15saj. Kukkus Khmeri impeerium kokku ning langes Tai saagiks. Vahepeal oli ta Vietnami valitsuse all ning alates 1863 aastast sai ta Prantsuse koloniaalmaaks. II maailmasõja ajal ründasid riiki Jaapanlased ning saavutasid lühikeseks ajaks ülemvõimu. Peale sõja lõppu võtsid prantslased uuesti kontrolli üle ning maa jäi nende valduseks kuni 1953 aasta 9 novembri Kambodža iseseisvumiseni. Tihedate suhete tõttu prantslastega oskas pool elanikkonnas prantsuse keelt ning andekatel noortel oli võimalik oma haridusteed Prantsusmaal jätkata. Siiski ei läinud noore riigi areng ladusalt, olid pidevad võimuvõitlused ning noored puutusid nii Prantsusmaal kui Hiina ja Vietnami vahendusel kokku uute radikaalsete sotsialistlike ideedega ning panid aluse kommunistlikule parteile. Tugevaimaks eestvedajaks kujunes Pol Pot- noor madalamast soost aadliku poeg ( siiski tugevad suhted keskvõimuga, sest ta õde oli kuninga konkubiin). Oma ülikooli hariduse oli ta saanud Pariisis. Peale naasmist ja partei loomist hakkas ta ise vaikselt redelil tõusma kuni sai parteisekretäriks. 1975dal aastal algas Kambodža üks valulikemaid perioode- Khmeri reziim. Kommunistid haarasid võimu- keelustati koolid, avalikud kogunemised, kultuuriõhtud. Uueks prioriteediks sai maaelu juurde tagasipöördumine- ainult põllul tööd tegev talupoeg on piisavalt puhas uue korra jaoks. Koos sellega algas massiline repressioon. 3 ,5 aastaga hävitati 1/5 14 miljonilisest populatsioonist. Ääretult brutaalsele hukkamisele kuulusid poliitikud, ametnikud, filmistaarid, lauljad, poepidajad, turistid ning kõigi nende pered. Eesmärgiks oli eemaldada haritud ja mõtlev kiht ning tekitada kuulekad massid. Antud valitsuskord lõppes õnneks juba 1979 aastal peale Vietnamlaste rünnakut. Siiski jätkusid punaste poolt rünnakud dzunglis ning riigis valitses ebastabiilne olukord kuni 1998.aastani. 2000 aasta alguses oli riik varemeis- puudusid teed ning ainuke mõeldav transpordiviis oli paadiga mööda Mekongi jõge. Preaguseks on olukord väga palju muutunud. Veel paar aastat tagasi võis Tai piirilt 300 km kaugusele linna sõit võtta bussiga aega 14 h. Meie tulles aga kattis teid asfalt. Erandlikud piirkonnad on veel kättesaadamatud,kui küll seegi paraneb. Vaadates riigi edusamme nende aastatega saab vaid uhkust tunda, meenub meie riigi olukord 20 aastat tagasi ning areng alates sellest. Nüüd jääb vaid üle loota, et USA dollar niipea kokku ei kuku ( siin saab kasutada nii USA dollarit kui kohalikku reeli kuid kohalikud peavad dollarit kindlamaks) ning uudishimuga oodata, mis sellest Aasia riigist 2 dekaadi pärast saanud on.

esmaspäev, 27. juuni 2011










Oleme küll oma blogi sissekannetega paar päeva maha jäänud ja jutustan olnud asjadest, kuid parem seegi kui mitte midagi. Danieli soovil- sissekanne templitest ujuvast külast ja üleüldse little bit of Cambodia!
Märke Khmeri kultuurist, millele preagune Kambodža tugineb, leiab kõige varasemalt 6dast sajandist, sedagi tänu Hiina kaupmeeste ülestähendustele. Rohkem infot hakkab aga tekkima 9dal sajandil mil kuningas Jayavarman II algatas esimeste templite ehituse. Templite aktiivne ehitus lõppes alles 1219, põhjuseks kas usu muutus templitesse või ressurrsside nappus. Igatahes preagusel hetkel laiuvad templid 300 ruutkilomeetri suurusel alal ning igal templil on oma nägu ning oma tegu- peale 802 aastat üritas iga võimul olnud kuningas luua uue templi, mis kirjeldaks täpselt tema iseloomu ning näitaks võimu. Alates 1992 aastast kuulub terve kompleks UNESCO maailmapärandisse. Kõige kuulsaim tempiltest on Angkor Wat- linntempel. Siiani käivad vaidlused, kas tempel oli ehitatud jumaluste kummardamiseks või matmispaigaks- enamjaolt on arusaamatused tekkinud, sest see on ainuke tempel, mille sissepääs asub läänes, ning mille ruumide dekoratsioonid on loodud vastupäeva suunas vaatamiseks- surma tunnus. Tepli igat seina kaunistab pikem lugu millega on üles täheldatud sõdu, jumalate surma jne. Angkor Thor on tempel mille džungel on oma embusesse võtnud. Massiivsed puujuured on tunginud läbi raskete kiviblokkide ja seisavad kõrguvalt üle varemete. Filmihuvilistele- see on paik, kus filmiti stseene Tomb Riderile. Piirkonna templite rohkus lubab vabalt veeta seal 2 nädalat- leidub suuri turistirohkeid ning samas võid leida metsa vahelt templeid, kus ei viibi ühtegi inimhinge. 1400 datel vallutati alad Tai poolt ning järk järgult templite seisund kehvenes. Kunagi ei vajunud nad küll unustustehõlma ega olnud Lääne maailma poolt avastatud nagu paljud brožüürid väidavad- kohalikele olid paigad pühad ning tihti käisid nad seal austust avaldamas. Läänes hakkas huvi tekkima peale Prantsuse bioloogi Henri Mouhot´i, kes 1863.dal aastal publitseeris Angkori imed. Sellele järgnesid inimeste hordid ning 1907 olid paigas esmased restaureerimiskavad. Ka meie külastuse ajal käivad ehitustööd. Arvan, et pildid räägivad rohkem kui minu kirjeldused. ;)
Ujuva küla puhul on tegemist veel vaiadele ehitatud majadele. Asub see suurima järve kaldal. Majade asukoht muutub koos veetaseme muutusega järves- märjal hooajal on järve suurim sügavus 10 m ja kuival vatsavalt 2m. Vaesus, milles inimesed elavad, suudab tekitada vaid tänutunnet, et sa Eestis sündisid. Mõnest lauast kokkuklopsitud uberikud mahutavad 7-8 liikmelist perekonda ning ei ole suuremad meie ühetoalistest korteritest. Magamiseks on võrkkiiged ja liikumisvahendiks paadid. Lapsed ujuvad seal samas vees, kus ema peseb kapsast salati jaoks ja paar meetrit eemal jookseb välikäimla toru jõkke. Külas elab u 6000 inimest ning küla areng on tänu turistidele ikka paranenud, kuid sada kilomeetrit eemal asuvad külad, kus elu on sama jube ning kokkupuude välismaailmaga puudub. Siiski, kui inimestega räägid, tunduvad nad rõõmsad, lasped on särasilmsed ja kui düsenteeria all ei kannata jooksevad ringi. Kohalikuks koolis käib vahetustega 300 last ning üks pink mahutab 5te õpilast. Kui kogemata keset tundi sisse sadasime siis õpetaja tuli meiega kohe rääkima, kuigi pikem vestlus jäi keeleoskamatuse taha. Kuigi oli just keeletund, siis meile tundus rohkem vahetund. Õpetaja ütles, et nad teevad ühte ülesannet? Igatahes, kellel olid vihikud kinni, kes joonistas kriipsujukusid, kes vaatas niisama ringi. Loodan, et enamik neist suudavad kooli lõpetada ning edasi ka mandrile keskkooli minna, siis on juba lootus paremaks eluks. Kahjuks jäävad siiski paljud paikseks ning hakkavad varakult sünnitama ning eluke veereb edasi.